2020

Pusled ja kassid

Puslefanaatikuna otsisin vahepeal pikalt netist parimat puslematti ja pusletükkide sorteerimise kandikuid, aga kõikse parem valik oli ikkagi USA-s, kus ma tolli tõttu tellida ei soovinud.

No ja Geily soovitas mulle puslealuseks korktahvlit. Ma mõnda aega mõtlesin ja sain niisama hakkama, aga kuna Mustu hiljuti ühe pahanduse korraldas ja õhtud lähevad järjest pimedamaks, aga puslelaua kohale valgust ma sel aastal ei saa, kuna Kaaslane on haiglas, siis tekkis järjest teravam vajadus poolikut puslet vastavalt olukorrale liigutada. Päikeselisel päeval on puslelaud parim, sest aknast tuleb palju valgust – õhtuti aga on kõige parem valgus diivanilaua kohal.

Nii ma siis läksingi ja ostsin 60x90cm korktahvli – selle arvestusega, et 1500tk pusle peaks ka napilt peale ära mahtuma. Sellega läksin muidugi alt, sest suurus on koos raamiga, mis on 1,5cm lai, seega 3cm läheb maha… Ja 1500tk pusle lühem külg on 58-60cm. Mis seal ikka 😀 1000tk on mul nagunii põhiline. Järgmine korktahvli suurus oleks olnud juba 90x120cm, mis oli jällegi liiga suur, sest laua suurus on ca 75x115cm.

Ja ma olen hullult rahul selle lahendusega – hea kerge ja stabiilne ning mahub täpselt diivani alla peitu, kui ei kasuta – sinna kassid ei pääse. Saan tõmmata tahvli poolenisti sülle – olenevalt sellest, mis osa ma panen, kas rohkem või vähem, saan seda pisut kallutada, et valgus ei peegelduks jne. Super, noh!

Pusletükkide sorteerimiseks  vaatasin küll pikalt igasugu karpide/kandikute komplekte, aga kas olid need mõttetult väikesed või liiga värvilised ja no kõik USAs nagunii. Lõpus andsin alla ja otsustasin, et ostan lihtsalt kohalikust kaubandusest valged kandikud. Kuna poodides maksis üks kandik vähemalt 4€, siis tellisin täna Photopointi lehelt kuus valget kandikut suuruses 35x24cm ja maksin nende eest kokku 8.84€ 😀 Kahe nädala pärast peaks kätte saama.

Waldorfkooli lapsevanema rõõmud

Kui vaheaja lõpus tuleb õpetajalt teade…

Uuel epohhil peavad lastel olema korralikud plokkkriidid, pulkkriidid ja värvipliiatsid. Kriitide puhul piisab mõnest värvist (2-3), kuid servad peavad olema sirged ja puhtad!

…asub lapsevanem usinalt tööle 😀

Poisil olid kriidid pinalis kõik koos ja üksteise vastu hõõrdumisest päris räpased. Katsetasin mitut varianti, enne kui leidsin selle kõige optimaalsema noa ja käeliigutuse, et kõik kriidid kiirelt puhtaks kraapida 😀

Siis avastas Poiss, et tal oleks ka uusi pliiatseid vaja, sest praegused nii räpased. Ma võtsin selle peale kustuka ja puhastasin kõik ära 😀

Esimeses klassis soovitati lastele õmmelda spets pinalid, kus kriite nii hoida, et need kokku ei puutuks ja üksteist ei määriks (õnneks oli võimalus ka väikese summa eest osta usinate vanaemade poolt õmmeldud pinaleid, mida ma tänuga kasutasin). Vanemates klassides anti luba kasutada ka “tavalisi” pinaleid ja need ongi lastel viimastel aastatel olnud. Nüüd aga, pärast suurt kriidi- ja pliiatsipuhastust ohkasid mõlemad, et küll tahaks kriidipinaleid.. Otsisin kapist välja ja mõlemad võtsid rõõmuga kasutusse 😀 Tavalised pinalid jäid ka alles, pliiatsite ja muu vajaliku jaoks. Poisi oma pesin tema palvel kriidijälgedes puhtaks.

Siin demonstreerib Poiss oma puhtaid kriite:

Ja Plika enda omi:

Kooli kantseleist saab kriite ja pliiatseid vastavalt vajadusele ühekaupa juurde osta – pärast esimest koolipäeva näitab Plika oma nüüdseks puhtaks pestud ja uute kriitidega täidetud pinalit 🙂

Kassid ja raamatud

Ma olen viimasel ajal leidnud mõnusalt palju põnevana tunduvaid raamatuid, nii et lugeris ootab mitukümmend tükki lugemist. Raamatukogust vean kogu aeg lisaks. Mul on tekkinud raamatukogus käimisega mõnus rutiin – kolmapäeviti, kui Janne tantsustuudios kiigujoogas käin, saab enne või pärast ka raamatukogust läbi lipatud. Ma riiulite vahel reeglina uidata ei viitsi, pigem broneerin kodus ära ja saan siis kiirelt infoletist kätte.

Poiss loeb koomikseid ja raamatutest vaid kohustuslikku kirjandust, Plika õnneks loeb täitsa hea meelega. Kuna mulle meeldivad väga noortekad, selliseid teismeliste raamatud, siis nüüd saan Plikale juba neid soovitada, mis mulle endale meeldinud või mida ise lugeda tahaks. No näiteks “Mina, nohik” on tal pooleli (ja mina kavatsen selle ka siis läbi lugeda), Salaprintsessi päevikute nimelise seeria avastasin, millest Eesti keeles on vaid esimene osa, mis Plikal samuti pooleli, endal ootavad kaks esimest osa inglise keeles lugeris… Ja siis see printsessi päevikute sari, mis mulle omal ajal meeldis, selle toon ka kindlasti mingi hetk Plikale.

Ühesõnaga kõik loeme 🙂 Olgu siis raamatud või koomiksid. Lugeda on mõnus 🙂 Ja kassid on alati seltsiks 🙂

Pildikesi köögist

Ükskord septembri keskel tegin sibulapirukat:

Kunagi, kui lapsed olid väikesed, käisin üsna tihti turul. Siis tuli tööelu ja turul käimine jäi soiku. Eks suvel vahel ikka sattusime, et osta maasikaid ja muud maitsvat, aga sedagi pigem harva. Nüüd olen kaks kuud töötanud kodukontoris ja minust on saanud regulaarne turul käija – vähemalt korra nädalas, tihti kaks. Ja mul on selle üle nii hea meel!

Kui varem ostsin kassidele süüa Tiina lihapoest, mis oli kodule mõnusalt lähedal, siis nüüd saan neeru ja südame kätte turu lihaletist. Taasavastasin Saaremaa poe, mis pärast renoveerimist on teises kohas – aga müüja nägu oli tuttav kümne aasta tagusest ajast 🙂 On tekkinud oma lemmikmüüjad, kellelt ostan kindlaid asju. Ühe memmekese käest kartulit-porgandit-sibulat-kapsast, ühe vanamehe käest küüslauku, üks lemmik tomatimüüja oli mul ka, aga tomatid on nüüdseks läbi…

See kapsas siin oli lihtsalt NII laheda pitsilise välimusega:

Ühel laupäeval läks eriti lappama ja tulin koju väga raske kotiga 😀

Sõbranna soovitas, et piimatooteid müüvast letist saab imelist küüslaugusõira. Too päev, kui küsima läksin, oli sõir just otsa saanud. See naine müüb nädalavahetusel lisaks piimatoodetele ka kooki ja seda saab proovida. Ma maitsesin pisikese tükikese ja pidin kohe kaasa ka ostma 😀 Sõira sain järgmine kord ja oli tõesti väga hea, seda peab ka kindlalt veel ostma. Pildil on kook. Imeliselt mahlane ja mõnus.

Kaks ja pool kuud tagasi avastasin uue lemmikretsepti, hiina stiilis kana. Seda teen siiani regulaarselt. Ostsin koju maisitärklise ja kasutan nüüd siiski ka seda. Kahe muna asemel kasutan ühte ja sedagi on liiga palju. Kui maisitärklise sisse viskan kogu kana koos ja sealt edasi muna sisse ka, siis viimase paneeringu sees mökerdan ükshaaval, et saaks ikka kõik mõnusalt jahused. Ja no nii hea on. Lapsed kusjuures väga ei hooli, aga Kaaslase lemmiktoit on see endiselt, nii et ma pea iga kord, kui Tallinnas käin, viin talle seda.

Kuidas Plika kaneelirulle tegi

Plikal oli koolivaheajal igav ja pärast vana retseptiraamatu lehitsemist leidis ta, et soovib ise teha oma suuri lemmikuid – kaneelirulle. Mina pole elu sees pärmitainast teinud, nii et soovitasin tal hoolikalt õpetuse läbi lugeda, leidsin veebist teise kaasaegsema ja lihtsama kõrvale kah. Ja esimese korra kohta tulid täitsa arvestatavad rullid. Eks arenemisruumi muidugi on, aga näe, juba 11-aastaselt tegi pärmitainast. Minuga võrreldes suurepärane tulemus 😀

Scroll to Top