Mul on tunne, et enam kui poole sellest puslest pani kokku õeke… Aga olgu peale 😀 Üks kord oli täitsa tore panna, midagi nii erilist polnud, et uuesti tahaks, seega läheb vahetuseks.
Kassid muidugi aitasid kah. Teet varastas juustu. Anonüümseks jääda soovinud kass disainis korktahvlit 😀
Meil jäi mitmenädalane jõusaalipaus – ütleme nii, et jõudlus ei olnud täna just päris see, mis tavaliselt 😛 Kohe väga väsinud on olla. Ja pisut juurdlen selle üle, kui palju ma homses postitrennis teha jaksan 😀
Õeke käis Juustukuningates ja kuna seal oli muljetavaldavalt hea müüja, lahkus ta sealt 54€ võrra vaesemana ning viie juustu võrra rikkamana. Tuli meile õhtul juustuga külla, panime pusle kokku (pilti teen homme loomulikus valguses) ja jõime, khm, ühed gintonicud 😀
Nüüd on hirmus väsimus ja uni, milline üllatus, eks. Siiski mõtlesin, et kuna kassipilte on nii palju, võiks ikka miskit üles lükata.
Mul oli plaanis tavapärane mõnus-rahulik nädalavahetus kodus, pesu pestes ja õekesega puslet pannes.
Siis aga juhtus reedel nii, et OLI VAJA juua KOHE Kessuga veini. Ja Liis oli kohe nõus meid võõrustama ning mulle öömaja pakkuma.
Ja nii juhtuski, et ma läksin sel nädalal TEISEKS ööks kodust ära. Oleks varem teadnud, oleks Plika oma ürituse reedele planeerinud, a noh, ei teadnud ju 😀
Vaatasin igaks juhuks FB Tallinn-Pärnu autojagamise gruppi ka, et äkki saab sealt soodsamalt kui bussiga. Leidsingi ühe tüübi, kes ütles, et tal endal Tallinna asja pole, aga kui saab piisavalt huvilisi, võib sõita. No ja nii juhtuski 😀 Kuna ta pakkus uksest ukseni teenust, viis ta kõigepealt kaks inimest Tallinna lähedale ja siis minu kesklinna… Sest mul oli vaja Liisi töö juurest läbi käia ja võtmed saada, et me saaks Kessuga juba Liisi juurde kütma minna, kuniks ta ise töölt koju jõuab. Lõpuks viis tüüp mu kesklinna ja seejärel tagasi Nõmmele. Appike, ma olin nii tänulik, sai palju kiiremini ja mugavamalt kui ühistranspordiga.
(Aa, ja ma ei tea, kas see FB-st silma jäänud info on legit või mitte, aga eeldusel, et on, valisin eriti õige päeva Liisi juurde minekuks :D)
Kui me Kessuga Selveris kokku saime, et Liisile kaheksajalaga veini otsida – no appi, täiesti selline tunne oli, nagu oleks 20 olnud. Leidsime veini, hoolimata sellest, et Liis saatis vale veini pildi. Üritasime otsida Liisi juhiste järgi tema kuuri, edutult. Küsisime nõu välja suitsu tegema tulnud naabrilt, kes ei osanud aidata muuga, kui öelda, et SEE kuur küll ei ole (Kessu pisut hiljem samale naabrile: “Ära veel politseid kutsu”). Käisime, mobla taskulamp sisse lülitatud, kõik kuuriuksed läbi, enne kui lõpuks õige leidsime… Ja no kanalas puuvargil käimine on inside joke nüüd. No niiviisi naersime, nagu need kinnised veinipudelid kotis oleks juba manustatud olnud 😀
Õhtu oli muidugi absoluutselt fenomenaalne. Kui Liisiga me näeme küll pigem harva, aga siiski üsna regulaarselt, siis Tartusse on mul veel vähem asja, seega Kessuga oleme kohtunud veel kaootilisemalt. Ja kui me siis seal veinitasime ja jutustasime ja mängisime ja naersime, siis ma mõtlesin, et see on ikka absoluutselt kriminaalne, kuidas ma olen enamik ajast lihtsalt siin Pärnus ja peaaegu kunagi kuskile ei jõua, kui on olemas Minu Inimesed mujal linnades, kellega PEAKS kogu aeg selliseid õhtuid korraldama, sest neid on NII VÄGA vaja. Seega – mis muud, kui edaspidi paremini.
Kaardimäng “Shit happens” sobis õhtusse kui valatult. Reeglid lihtsad – iga mängija saab kolm kaarti, kus on kirjeldatud erinevad piinlikud olukorrad, igaühele märgitud misery index. Neljanda kaardi tekst loetakse ette ja pead pakkuma, kuhu see ülejäänud kolme kaardi skaalal sobituks. Punktiarvestust me ei pidanud, oli niisamagi lõbus. Ainult et me oleme kõik nii vasakule, et mina näiteks leidsin ühe üsna kõrge misery indexiga kaardi, mis minu jaoks oleks pigem “jee, kui äge” 😀
Nii Liis kui Kessu pidid laupäeva hommikul tööle minema, mina aga suundusin pärast ülaloleva kohustusliku kassipildi tegemist Haide poole, keda pole ka mitu aastat näinud. Ta elab Liisiga ühes kandis ja mul täiega vedas, et tal ei olnud nii viimasel minutil mingeid muid plaane, seega sain talle külla minna. Enda meelest paariks tunniks, aga noh… Jõudsin hommikul pisut peale üheksat, lahkusin veidi enne nelja… Ja kindlasti jäi enamik jutte ikka rääkimata 😀
Nii et koju jõudsin alles laupäeva õhtul kell kuus, intensiivsest suhtlemisest väga väsinud (võib-olla oli väsimuses oma osa ka eelmisel õhtul joodud pudelis veinis, aga seda ma ei kinnita ega lükka ka ümber :D).
Hoolimata väsimusest olin tubli ja keetsin suppi. Ja olin hiiglama üllatunud, kui lapsed mõlemad sõid ja kiitsid 😀 Nad nimelt aasta-paar tagasi ütlesid täpselt sama supi kohta, et neile ei maitse – no ja sellepärast ma polegi enam aastaid peaaegu üldse suppi teinud. Jumal tänatud, et lapsed arenevad!
Täna oli plaan minna jõusaali ja seejärel massaaži. Kuna Kaaslane oli reisist väsinud ja magas kaua, jõudsime ainult massaaži 😀 Ilm oli imeline, jalutasime hiljem pikalt rannas, samme sai õhtuks kokku 13500.
Pusle on kah pooleli, aga sellest mõni teine kord. Näiteks siis, kui see on koos. Nüüd tahaks magada.
Igal juhul oli imeliselt tore üle pika aja näha Minu Inimesi ja rääkida Tähtsaid Jutte. Nii väga on vaja neid kohtumisi.
Kaaslase komandeeringust ja laste vaheajast tulenevalt on kõik rutiin sellel nädalal aknast välja lennanud. Jäi ära nii minu ja Kaaslase ühine jõusaalis käimine kui ka kõik Plika trennid, millega tuleb harilikult arvestada ja mille ümber õhtuseid ühiseid söögiaegu klapitada.
Seega kasutasin juhust ja broneerisin endale mitu trenni õhtutele, mis mulle tavaliselt ei sobi. Tavapärase kahe asemel isegi kolm – sest nädala sees jõusaali polnud ja uue kuukaardi esimene trenn jäi mul ju autojamade tõttu ära, mistõttu alustasin toda nädalat poolikult ja nüüd saingi “üle jäänud” aja ära kasutada.
Lisaks hakkas Plika ajama, et kuna on vaheaeg ja Kaaslane on nagunii ära, siis äkki ma tahaks ka üheks ööks kodust ära minna, et ta saaks sõpradega koosviibimise korraldada. Ma sellest mõttest just eriti vaimustuses polnud, sest mulle meeldib oma voodis magada, aga otsustasin, et hea küll, võib ju kah. Algne plaan oli ööseks õekese juurde minna, aga tema jäi just eile haigeks, nii et läksin hoopis ema juurde. Hea oli see, et sain emaga jutustada ning imemaitsvat sööki (kartuli-lillkapsa puder, veisehakkliha-peedi kotletid, hommikusmuuti), mitte nii hea aga see, et diivanil ja harjumatute taustahelidega (solisev radiaator, tiksuv kell) mu unekvaliteet just nii hea polnud kui oma voodis – Garmini äpp näitab küll pisut üle kaheksa unetunni, aga täna olen terve päeva üsna väsinud olnud.
Õhtusesse trenni oleks suurima heameelega minemata jätnud ja selle asemel lihtsalt diivanil külitanud, aga olin ju juba kirjas ja hammock kui minu esimene ja pikaajaline armastus on prioriteeti posti üle nagunii. Nii et muidugi ajasin ennast diivanilt kolme kassi alt püsti ja sõitsin kohale.
Alguses soojenduse ajal (mille taustaks on alati väga vali muusika) oli küll tunne, et appi, ma ei taha siin olla ja ma ei jaksa midagi, aga kui päris trenniks läks ja muusika vaikseks keerati, siis… Sain hakkama küll, nii mõnigi asi tuli natuke paremini välja, mis veel eelmine kord ei tulnud. Oleks ilmselt pareminigi tulnud, kui ma poleks eilsest trennist igal poolt nii valus olnud 😀 Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule.
Mainisin, et eelmisel nädalal oli posti trennis ikaldus, räägin siis selle loo ka ära. Algajate trennis oli mingil põhjusel üks nii igas mõttes edasijõudnu, et talle oli vaja kogu aeg paralleelselt raskemaid harjutusi anda. Olime ainult kolmekesi – ja kolmas tüdruk on ka piisavalt pikalt käinud, nii et saab igast harjutusest juba esimese korraga aru, talle pole midagi vaja mitu korda ette näidata. Tavaliselt on trennis minusuguseid algajaid rohkem ja edasijõudnuid pole üldse. Siis on alati rohkem pusimist ja näitamist ja kõik on väga ok. Seekord aga oli mul just autojama tõttu kaks nädalat vahele jäänud ja ma mäletasin tavalisest veel vähem. Ja ei saanud peaaegu mitte millegagi hakkama. Ja treeneri tähelepanu oli rohkem tolle edasijõudnu raskematel harjutustel. Ilmselgelt ainuõige ja loogiline lahendus oleks olnud lihtsalt rohkem ette näitamist paluda, aga kuna mu aju ei teinud minuga koostööd, siis tundsin ennast selle asemel lihtsalt nagu mingi loll ja põhimõtteliselt tegelesin pigem pisarate neelamise kui trenniga. Raske on, kui alateadvus trikke teeb. Mul on spordiga teatavasti suurema osa elust üsna kehvad suhted olnud, alles viimastel aastatel oleme ettevaatlikult sõbraks saanud. Ja mingid olukorrad, nagu näha, endiselt trigerdavad täiega. Too kord juhtus olema üks neist. Ja siis ma jälle kurvastasin, et minu prioriteetide hulka ei mahu praegu teine postitantsu trenn nädalas ja seega ma olengi aeglasem õppija ja… Mõtlesin, kas üldse peaks jätkama. Aga sel nädalal teise treeneriga trennides mul muidugi sellist tunnet polnud ja sain hakkama nii ühe kui teisega (muidugi oli sama palju asju, millega ikka veel ei saanud, aga mis siis :D), nii et lähen järgmine nädal jälle oma tavapärasesse trenni ja loodan, et seal on jälle rohkem algajaid ja mitte ühtki NII edasijõudnut 😀 Eks siis ole näha.
Oo, see digifotode ajastu… Õnn ja õnnetus. Hea, et on lihtne teha “igaks juhuks” mitu võtet, sest äkki üks on udune vms, aga keegi peab ju hiljem kõik need pildid läbi vaatama ning ebasobivad kustutama… Mida rohkem pilte, seda rohkem kustutamist. Kui peaks olema nunnud pildid, siis on veel raskem, sest tahaks ju kõiki alles hoida, aga ausalt pole mõtet, niigi liiga palju… Kuna hoian blogi jaoks pisut vanematest piltidest alati valmis varu, siis viimase kahe nädala pildid olid siiani osaliselt sorteerimata. Iga kord kustutasin midagi, aga ikka tundus, et liiga palju alles… Ma ei tea, mitu ringi ma peale tegin, nüüd tänu õhtul oli lõpuks tunne, et ülejäänud võivad jääda. Aga ikkagi on 62 pilti veel jagamata. Jagub terveks nädalaks, kui ma iga päev blogima vaevun – nagu näha, siis enam ei vaevu…
Kuna öö vastu esmaspäeva jäi tänu huvitavale raamatule kuuetunniseks, olin eile õhtul nii väsinud, et arvutit lahti ei teinudki. Kaaslane on nädala lõpuni komandeeringus, lastel vaheaeg, Plika oli mitu päeva sõbrannaga maal, nii et eile õhtul olime Poisiga kahekesi – noh, pluss viis kassi, siin majas pole kunagi keegi üksi 😀 Jõudsin trennist kell kaheksa, sõime kahekesi pühapäevast üle jäänud burgereid (neid, mis me kodus ise teeme – materjali jäi pühapäevast üle), siis lugesin raamatut ja läksin üsna varakult voodisse.
Täna oli seevastu pärast 8h und energiat küll ja tuju hea. Tööl läks vahepeal tempo isegi mulle pisut liiga aeglaseks, nüüd õnneks jälle tõusnud, selline mõnusalt paras koormus, et päevad lähevad kiirelt, aga ennast pooleks tõmblema ei pea. Pärast tööd käisin Kanpolis ja ostsin igasugu kraami – arve oli 18€, täishinnaga oleks olnud 50€ (mitte et ma oleks enamikku neist asjadest täishinnaga ostnud, aga see ongi nii äge, et saab igasugu veidrat kraami proovida). Seejärel lihapood ja kasside nädala toiduvaru. Tulin koju, panin kassitoidu tükeldamise kõrvale mängima Clutterbugi podcasti. Kuna üks osa kestab tunni, jõudsin selle kuulamise kõrvale veel õhtusöögiks singi ja sibulaga tatraputru teha, ikka polnud läbi 😀 Plika tegi ka süüa – pad thaid. Kuna ma viimasel ajal enam väga selle fänn pole, siis ongi nii, et ma teen sageli samal õhtul tatraputru, mida jällegi lapsed ei armasta. Nüüd on mul tatra näol olemas veel kaks töölõunat, sest Kaaslast ju pole…
No ja üldse, sai siin ahju köetud (tavaliselt ma ju ise ei küta :D), oste kirja pandud, puslesid sorteeritud ja veel nii mõnedki vahetust ootavate kuhja tõstetud, lastega jutustatud, Clutterbugi uusimat videot vaadanud… Kõike jõudis. Nüüd alles tunnen, et väsinud ja uni hakkab peale tulema… Aga magama minna ei saa, kass on süles 😀
