Author name: Tikker

40. sünnipäev, vol 2 – Haapsalu

/ reisimine, rõõm, seltsielu, sünnipäev / 2 Comments

Teate, selles mõttes ma olen ikka tõsine vanainimene, et kui mingil reisil saab käidud, kasvõi lühikeselgi, olen pärast omadega nii läbi, et ei jaksa tükk aega mitte midagi teha… Blogida näiteks 😛 Aga noh, kaks nädalat hiljem on parem kui kaks kuud või kaks aastat hiljem 😀

Ühesõnaga Haapsalu.

Kuna Nele viis meid septembris Ruhnu ja Kristel oktoobris Muhu-Saaremaa tripile, oleks loogiline olnud mul ka mõni saar valida. Ise autoga praamile sõitmine tundus mulle aga piisavalt hirmus (tuletagem meelde, et ma olen üpris kehv juht), seega otsustasin mandrile jääda 😛 Tegin lahti booking.com, filtreerisin välja majutused, mille hinne oli vähemalt 9, reastasin need alates odavamast ja lihtsalt vaatasin, mis sümpatiseerib ning kas sealkandis miskit põnevat teha oleks. Kuna mulle meeldivad hubased ja vanaaegse hõnguga kohad, siis Haapsalu pakkus neid õige mitmeid – ja noh, nii saigi.

Ilmaga läks meil üldiselt üsna hästi. No oleks paremini läinud, kui me oleks oma reisi laupäevale planeerinud (siis oli megalt soe ja päikeseline) – aga reedel oli ka õnneks viisakam, kui ilmateade lubas.

Ehkki ametlik check-in oli kell kolm, siis nagu ma lootsingi, pole hooajaväliselt probleemi võtmed varem kätte saada – nii et pärast kiiret tiiru Humanas ja Selveris parkisimegi oma auto Koidula pesa ette, panime asjad tuppa ära ja läksime linna avastama.

Mina isiklikult tegin pilte üsna vähe, õnneks Kristel pildistab palju ja Nele ka minust rohkem, nii et tänu neile mul on miskit blogis jagada ka 😀

Koidula pesast näete piisavalt pilte ülalolevalt lingilt, ma paar meeleolupildikest siia panen, oli väga mõnus ja asukoht ja super, kõik oli käe-jala juures.

Olin enne küsinud mitmelt tuttavalt Haapsalu söögikohtade soovitusi, aga kuna me tahtsime süüa päeval kell kaks, olid enamik neist veel kinni. Seega maandusime hoopis Herman bistroos, kus oli ka täitsa mõnus. Ja väga hea veis 😛

…

40. sünnipäev, vol 2 – HaapsaluRead More »

Kuidas ma 40 sain

/ rõõm, seltsielu, sünnipäev / 2 Comments

Mul oli plaan kirjutada õigel päeval ka, aga plaanidega on teadagi kuidas – kui meie neid teeme, siis jumal naerab. Ehk siis reedel oli õige päev ja alles nädal hiljem jõuan kirjutamiseni 😛

TIKKER 40

Sünnipäeva tähistamine algas mõnes mõttes juba eelmisel õhtul, kui meil käis külas Kristhel – mul oli nimelt kinnisidee teha perepildid viie kassiga. Mulle üldiselt meeldib teha perepilte looduses kulgedes, aga noh, kassidega võimatu. Seega polnudki valikut – kutsusin fotograafi külla. Ütleme nii, et viie kassiga pildistamine oli… Protsess. Minu mõtetes oli see tunduvalt lihtsam kui tegelikkuses. Aga noh, eks pildid annavad aimu 😀 Paar teaserit saan siia panna, ülejäänud on parooli all.

Reede hommikul, kui mind üles lauldi, sain lisaks kingitusele ja lillele veel Plikalt kaardi. Ta lubas mul seda lugeda alles siis, kui on ise kooli läinud. Ma olen saanud lastelt oma elus palju vahvaid kaarte, mille sisu on tavaliselt lihtsalt “palju õnne” või “head emadepäeva”. See kaart… See oli hoopis midagi muud. See on raudselt möödunud 40 aasta parim sünnipäevakaart. Ja mul on ülihea meel, et Plika lubas mul seda ka teiega jagada, nii pilti kui teksti.

See pilt… Absoluutselt vaimustav. Oivaline! Mul on üsna kindel plaan teha sellest tätoveering. Näiteks parema sääre välisküljele, ma ju kannan palju seelikuid, siis oleks ka kenasti näha. Aga ma veel mõtlen natuke selle üle, asukoht pole lõplikult paigas.

Ja see tekst! Ma ei tea, kust Plika oma joonistamisande pärinud on – igatahes mitte minult. No kirjutamisoskuse vist küll minult. Ma olin nii üllatunud. Ja liigutatud. Ma ütlen, maailma parim kaart.

Õeke oli ka hommikul täpselt kell pool kaheksa, mu sündimise ajal, sõnumi saatnud – väga olulise informatsiooniga 😀

Kuna reedeti on meil kontor tavaliselt üsna tühi ja ma ise ka enamasti kodukontoris, otsustasin sünnipäeva täitsa vabaks võtta. Plaan oli hommikul vaikselt ja mõnusalt kulgeda, nautida pikka ja laiska hommikusööki, kirjutada üks mõnusalt mõtisklev blogipostitus, teha Plikaga võileivatorti ning õhtupoolikul alustada pidustustega. …

Kuidas ma 40 sainRead More »

Imelik on ilma põhjuseta pahur olla

/ igapäevaelu, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Ma olen nii harjunud kogu aeg positiivne ja tänulik olema, et kui vahele satub mõni selline päev, kus ma… Ei ole 😀 Siis on kohe nii imelik ja häiriv, et ei oskagi kohe kuidagi olla.

Nagu kõigil inimestel, on ka mul aeg-ajalt millegipärast kehv tuju, aga tavaliselt suudan ma ära analüüsida, mis selle põhjustas – väsimus, nälg, segadus, mõni erimeelsus kellegagi, tööjama vms. Ja kui on põhjus, siis on ju täiesti loogiline pahur olla, mistõttu on mul siis ka seda tunnet lihtsam aktsepteerida.

Eile hommikul aga ärkasin üles ja lihtsalt… Oli meh. Ok, võib-olla hall ilm natukene mõjutas, aga samas ma ei lase ennast üldiselt ilmast mõjutada – rõõmustan selle üle, mis on. Magada sain normaalselt, ärkasin pahuralt. Sõin kõhu täis – ei läinud tuju paremaks. Ükski asi, mis mind tavaliselt rõõmustab (pusle, raamat), ei pakkunud pinget. Sundisin ennast koristama, sest tean, et segadus trigerdab, kord rahustab. Kodu polnud küll megalt sassis, aga noh, igal pool oli natuke midagi. Ja see natuke midagi käis räigelt närvidele 😀 Koristamine ka ei aidanud – pigem tekitas masendust, et igal pool on NII PALJU KASSIKARVU. Ja mõtlesin, et ma olen ikka tõsine räpakoll. Sest ausalt, enamasti ma ei lase ennast neist üldse häirida 😀 Nunnude kasside vaatamine ja silitamine KA ei aidanud.

Lõpuks, kui ma olin enda meelest juba piisavalt palju koristanud, läksin duši alla ja katsusin ette kujutada, kuidas ma pesen kõik paha tuju maha 😀 No ja ma ei tea. Kas oli siis asi lõpuks selles, et kodu oli pisut rohkem korras või selles, et paha tuju voolas koos veega ära või hoopis selles, et hakkasime õekesega puslet panema… Aga õhtuks oli tuju enam-vähem okei.

Siiski, ülimalt veider oli terve päeva nii kehvas tujus olla, tavaliselt ma kulgen nädalavahetusel ringi, toimetan siin ja seal, lebotan niisama – ja olen selle kõige juures äärmiselt rahulolev, sageli ogaralt õnnelik. No ma kohe ei oska olla teistmoodi. Kehv tuju on ok, kuni sel on põhjus – ilma põhjuseta teeb täitsa nõutuks.

Ainus võimalik põhjus, samas mu arust üsna kehv – olen siin õige pisut tõbine olnud. Mitte midagi tõsist, sellepärast ei pädegi hea põhjusena. Aga nädala sees tuli mingi totakas kuiv köha, mitte hullud köhahood, aga iga natukese aja tagant natuke… Häiriv. Reedel jäin kodukontorisse ja jõin päeva jooksul ära neli kannu köhateed. Nina tilkus. Kolleeg, kellega päeval kõne tegin, kommenteeris, et hääl olla imelik. No ja huul oli paistes – alguses arvasin, et olen hammustanud, hiljem hakkasin juurdlema, et äkki hoopis ohatis – siiani ei tea, mul pole kunagi ohatist olnud ja külma ilmaga ma närin huuli kogu aeg… Ühesõnaga jah. Äkki siis sellepärast?

Aga köhatee vist mõjus, nüüd on köha juba üsna lahtine, nina enam nii palju ei tilgu, täna hommikul päike paistis ja ärkasin parema tujuga. Käisime jõusaalis ja poes ja… Kuna ilm oli nii ilus, läksime jälle randa jalutama. Nädal tagasi käisin Kaaslasega kahekesi, seekord jäi tema koju autot putitama, käisime õekese ja lastega.

Laste mänguväljakul sai päris pikalt oldud… Ma üritasin ka rippudes edasi liikuda, aga üldse ei jaksanud jalgu üleval hoida, ikka läksid maha 😀

 

Plikal oli liikumiseks oma viis 😛

Scroll to Top