Author name: Tikker

Köök, elutuba ja vaated

Kustutasin eilse aknapostituse ära, kuna need pildid sobivad tänase postitusega paremini kokku. Tuli lõpuks ometi tuju köök ja elutuba ära kraamida ning teile pilte teha.

Köök-elutuba on üks suuuur ruum, millest vasak pool on elutoa ja parem pool köögi osa.

Elutoas on pisike kamin, mis välimuselt just ülearu muljet ei avalda ja laste mõttes jube tüütu on – Poiss on seal juba mitu korda kättpidi sees käinud, ust on kerge lahti teha. Diivan oli olemas, selle taga on väike öökapike, mille leidsime panipaigast – on diivanilaua eest, kui tahame teleka ees süüa. Toanurgas on hunnik kuuseoksi, mille Abikaasa kunagi koju tõi, aga keegi pole viitsinud neid kuskile dekoratiivselt ära paigutada. Teleka saime korteriomanikelt, kõlar vahel ragiseb, aga ei midagi hullu (telekat vaadata üldse ei saagi, kanaleid pole, kasutame seda vaid HDMI kaabliga arvutist filmide-sarjade vaatamiseks). Telekaalune kapp on pärit lennujaama lähedalt angaarist, kuhu inimese saavad oma ebavajalikku, aga tervet kraami tuua ning kontoritooli saime tasuta samast kohast, kust köögilaua toolidki.

Tahaks veel ühte diivanit või paari tugitooli ja diivanilauda. Neid liigubki tasuta kraami hulgas kõige rohkem, nii et tuleks korralikult läbi mõelda, mida ja kuhu tahame ning kuulutustel silm peal hoida.

Köögimööbel ja söögilaud olid olemas, toolid saime kuulutuse kaudu tasuta.

Koridori “ukseava” (no pole seal ju ust, aga ma ei leidnud paremat väljendit) on see, mis ruumi põhimõtteliselt köögiks ja elutoaks jagab (vastasseinas on mõtteliseks piiriks köögilaud). Külmkapi nurk on seal, kus köögimööbel lõppeb – loodetavasti on sinna varsti ka midagi panna 😛

Ja vaated akendest, teine katse. Tegin ikka lastetoa aknast ka pildid ära ja otsustasin, et loogilisem oleks alustada vasakult.

Niisiis, esimesed aknad, lastetuba. Hurmav vaade meie prügikastidele ja rehvihunnikule 😛

Sama vaade jätkub meie magamistoas…

…ja elutoas:

Nendest akendest vasakul teises seinas on kohe veel üks suurem aken…

…ja sama seina teises otsas on köögiaken, millest avaneb järjekordne hurmav vaade naabrite prügikastidele. Tavaliselt on kaste kaks, aga pilt sai tehtud prügi äraviimisele järgneval päeval, nii et teine on veel kuskil eemal.

Elutoa suurest aknast tänavalt sisse vaadates näeb ainult natuke toanurka ja köögiaknast saab üsna vabalt sisse vaadata – seal on kardinapuu kenasti olemas, vaja ainult kuskilt sobivas suuruses ja hinnaklassis aasadega kardin leida. Õnneks on maja ees selle juurde kuuluvad parkimiskohad, kus keegi peale majaelanike ei liigu ja tänav on natuke kaugemal, seega lähedalt keegi nagunii ei passi. Kõik ülejäänud aknad on meie oma õueala poole, võõraste pilkude eest varjatud. Elutoas ja lastetoas on ribikardinad, meie magamistoas pole ei kardinat ega kardinapuud, mis on üsna tüütu selles mõttes, et Abikaasa magab ju päeval ja oleks mõnusam, kui tuba saaks hämaramaks teha. Eks vaatab, ehk organiseerib sinna ka mingi kardina – õnneks pole aken väga suur ja tohutut valgust tuppa ei tule. Magamistoa puhul on see pluss, lastetuba võiks aga palju valgem olla. No vähemalt on akna taga rohelus, eks, see on ütlemata mõnus.

Arutasime siin just Abikaasaga, et võib-olla korraldame elamise üldse põhjalikumalt ümber – võtame suurema magamistoa endale, teeme väiksemasse laste magamistoa ja kolime nende mänguasjad elutuppa. Nagunii neile meeldib meie läheduses rohkem mängida, elutoas on palju ruumi ja palju rohkem valgust. Teleka aluses kapis me nagunii laste pärast midagi ei hoia, nende mänguasjad võib vabalt sinna panna. Lastetoa laud ja toolid on ka viisaka välimusega, sobivad siia hästi – need võib panna selle suure akna alla, kus on kõige rohkem valgust, selle aknalaua peale meeldib ka lastele oma mänge sättida. Jõuludeks tuleb neile Ikea köök, see tuleks ka nagunii elutuppa.

Pärnus ei oleks ma üldse mõelnudki sellisele variandile, mulle nii meeldis, et lastetuba ja mänguasjad on eraldi, aga seal olid tubade proportsioonid hoopis teised ja valgustatus ka. Siin tundub see lahendus ülihea – need aastad, mis me siin elame, on lapsed veel üsna väikesed, nii et nagunii eelistavad oma mängimistel ja toimetamistel meie lähedust. Meie saaks suurema magamistoa, kus on rohkem riidekappe, kardinad toa pimendamiseks ja rohkem ÕHKU. Lapsed saaksid endale toa, kus ainult magada ja riideid hoida, mis tähendab, et neil pole võimalust mängima hakata, kui magamise aeg on. Ma olen alati arvanud, et minu meelest oleks ideaalne, kui lastel oleks eraldi magamise ja mängimise tuba 😛 Tundub, et on otsustatud 😀 Reaalse mööbeldamiseni vast kohe ei jõua, aga vähemalt plaan on olemas, nüüd tuleb see lihtsalt hoolega läbi mõelda ja ellu viia.

Tõsi see on – alles siis, kui natuke sisse elada ja uue elukoha eripäradest aimu saada, tulevad pähe kõige paremad mõtted, kuidas elamist sättida. Sisse kolides tundusid õiged ühed otsused, nüüd aga juba hoopis teised…

EDIT:

Küsime Plikalt: “Kas tahad, et tõstame toad ümber?”
Plika elevil vastu: “JAA!”
Meie naerame: “Ise ei teagi, kuidas me ümber teha tahame, aga kohe oled nõus.”
Plika teatab: “Mina tahan, et lastetuba oleks elutoas! Mulle meeldiks, et lastetoas on selline suur aken!”

No näed siis, kui hästi kõigi soovid ühtisid 🙂

Järjekordne pesupäev

Tasuta pesumasinat pole seni skoorida õnnestunud ja kui Abikaasa palka saab, siis ostame kohe. St kohe, kui mõni piisavalt hea hinnaga müüki tuleb 😛 800 kandis on neid ikka liikvel, aga kui tiba oodata ja peale passida, saab 500 eest ka. Külmkappidega umbes sama teema, vast ostame nüüd ikka selle ka – vähemalt vajadus pole nii põletav, kuna väljas on jahe. Tiba tüütu muidugi on kogu aeg toitu ukse taha viia, aga ma olen pigem äärmiselt tänulik selle üle, et me elame esimesel korrusel ja ukse taga on oma eraldatud ala, nii et sinna võib toidukasti südamerahuga jätta ja pole kaugele viia ka.

Igatahes, pesu. Abikaasal olid kõik särgid otsas ja Poisil enam-vähem üldse kõik riided, ta ju mäkerdab palju ja õnnetusi juhtub ka tihti. Niisiis võtsime taas ette teekonna “pesumajja” ehk Külli poole.

Kui eelmine kord saime kahe masinatäiega hakkama, siis seekord tuli kolm. Kui kohale jõudsime, siis Külli mees magas. Panime esimese masinatäie pesema ja läksime Abikaasa raamatupidaja juurde kulude kohta tšekke viima. Kui tagasi jõudsime, magas ikka – panime teise masinatäie pesema ja läksime seejärel pesupulbrit ja mandariine ostma ning ühte suurde kasutatud kraami poodi, mis tee peal silma jäi. Skoorisime sealt hulga nodi ning tagasi jõudes oli Külli mees juba linna läinud, nii et me ei näinudki teda 😀 Küll aga lubas ta lahkelt ära süüa köögis leiduvad tortillarulli ja koogi ülejäägid. Mmm!

Viimase masinatäie lõppemise ootuses tegevust otsides leidsin ristsõnad, ma pole NII ammu neid lahendanud! Enamik oli tehtud, aga tegemata olid just minu lemmikud, kus tuleb sõnu otsida või paigutada. Lahendasin seal nii palju, kui jõudsin ja võtsin siis ristsõnad koju kaasa – Abikaasa arvas, et Külli mees vast ei pahanda, ta nüüd kinnitas ka, et pole häda. Kirjutasin emale ja palusin, et ta saadaks mulle Külliga veel ristsõnu. No selline isu tuli! Teine asi, millest ma siin kohutavalt puudust tunnen, on raamatud. Arvuti on küll hea meelelahutaja, aga ma tahaks ju nii kangesti lugeda ka! Kui rahaline seis tiba parem on, peaks Ebayst puuduolevaid Mary Higgins Clarke tellima. Või nojah, ilmselt oleks alustuseks hea leida mõni kohalik raamatukogu, mis pakub ka ingliskeelset kirjandust. Tuleb plaani võtta!

Aga see kasutatud kraami pood oli äge. Veel suurem, kui too teine, kus kunagi käisime. Abikaasa leidis kaks korralikku nuga (10+20 NOK/€4.07), mina sain endale lõpuks mõõtenõu (5 NOK/€0.68), samuti leidsin väiksemas mõõdus taldrikud (7 NOK/€0.95 tk) ja supitaldrikud (8 NOK/€1.09 tk), mõlemaid neli tükki.

Poiss haaras endale lasteasjade nurgast päikeseprillid, mida temalt enam kuidagi kätte ei saanud – me siis lubasime tal need endale jätta. Plika sai kirjatarbeid – ühe sahtliga karbikese, mille sees paar paberit ja ümbrikku ning terve kinnise komplekti, mis sisaldas 10 ümbrikku ja 20 paberit. Kõik lasteasjad olid 10 NOK, nii et kokku siis 30 NOK/€4.07. Kõigi asjade eest maksime kokku 125 NOK/€16.96. Pole paha!

Plika istus terve õhtu ja joonistas, mul käskis muudkui juurde kirjutada, mis pildil on. Siis pani paberid ümbrikutesse ja ütles, et tema nüüd saadab pakke. Vanaemadele ja tädi Kaidile ja ma ei mäletagi, kellele kõigile veel. No ma ei tea, kunagi võib-olla saate oma “pakid” kätte ka 😀

Lõunauni jäi lastel vahele, koju jõudsime alles peale kella kuute. Poiss tukkus autos pool tunnikest õigel lõunaune ajal, koduteel jäid mõlemad magama ja said veidi puhata. Nii et õhtu möödus samuti lõbusas tujus, magamaminek oli rahulik ja mina naudin nüüd ometi võimalust rahus arvutis istuda.

All in all, mõnus päev 🙂

Mirror, Mirror

Kas keegi mäletab kunagist ETV näidatud sarja Mirror, Mirror? Tegevus toimus Uus-Meremaal ja peategelasteks olid kaks neidu, kes elasid samas majas aastatel 1995 ja 1919 ning said käia teineteise ajas läbi peegli.

Miskipärast tuli see sari mulle meelde ja hakkas kummitama ning õnneks on see netist kenasti kättesaadav, nii YouTube’i kui torrenti kaudu. Nii et vaatasin uuesti 🙂 Meeldivalt lühike – 20 osa, ca 23 minutit pikad. Ja kui paljude lapsepõlvesarjadega on nii, et praegu üle vaadates tunduvad need totrad (nt Highlander), siis see meeldis täitsa hästi praegu ka. Kusjuures ekstra põnev oli vaadata sellepärast, et esimest korda hakkasin vaatama alles poole pealt (pinginaabri soovitusel), nii et esimesi osi polnud ma üldse näinudki – täiesti võimalik, et koguni pool sarjast oli nägemata.

Sihuke mõnus noortepõnevik, ma ütleks. 1995. aasta riideid oli muidugi üpris piinarikas vaadata ja süžee oli kohati veidi LIIGA jabur, aga üldkokkuvõttes siiski täiesti nauditav.

Töö-öö ja kohalik paberimajandus

Pühapäeval käisime Abikaasaga tööl kaasas. See on kõige kergem päev – vähe lehti (kokku on erinevaid lehti, mida ta laiali veab, ca 10, pühapäeviti neist vaid kolm) ja need peavad tavalise kella seitsme asemel alles üheksaks postkastides olema.

Lapsed olid hirmus elevil, et saavad issiga tööle kaasa ja öösel autos magada. Minul läks veidi kehvasti, nii et kaks viimast ööd olid üsna lühikese unega ja olin seega võrdlemisi väsinud, aga otsustasime sellegipoolest oma plaani mitte edasi lükata, lapsed oleks liialt pettunud.

Öösel poole kolme paiku hakkasin siis magavatele lastele õueriideid selga ajama. Kui nad poleks ärganud, olekski autosse tõstnud ja lasknud neil seal edasi magada, aga kui pükste jalga panemisega ei tekkinud probleeme, siis jope selga nihverdamise peale ärkasid mõlemad. Niipea, kui meelde tuletasime, miks keset ööd äratus on, olid mõlemal suud kõrvuni ja elevust küllaga.

Autos nad magasid vahetustega – alguses Poiss, siis Plika, siis jälle Poiss. Üks vajus ära just sel ajal, kui teine ärkas. Plika oli rohkem üleval ja sellest tulenevalt hakkas ka lõpus virisema, et tema enam ei taha autos olla, tahab koju. Aga kodus ütles, et läheks hea meelega jälle issiga tööle 😀

Kusjuures! Ma juhtisin ka tol öösel esimest korda siinmaal autot! Ma polnud rooliski varem istunud! Aga hommikupoole, kui juba valge oli, ütles Abikaasa, et ma talle vaikselt järele sõidaks. Ma siis sõitsin. No polnud mingit probleemi, eks, sest nii liiklus kui kiirus olid olematud ja automaatkäigukast ju ka. Aga ikkagi, uus auto ja nii… Äge.

Üldiselt oli see töö jälgimine üsna aukartust äratav. Täiesti hullumeelsed tänavad olid! Kuna Abikaasa teeb seda ringi juba neljandat kuud, siis on tal nüüdseks kõik peas, nii et ta sõitis kitsukestel mägiteedel üles-alla, tagurdas ja manööverdas minu jaoks täiesti hullumeelse kiirusega. Ta ise naeris selle peale, et oleks ma teda alguses näinud… Aga jah, nüüdseks on ta tõeline proff. Ja see, et tal on põhimõtteliselt peas kõik kohad, kuhu ta oma 400+ lehte panema peab… Mnjaa.

Mu sõbranna on ise ka paar nädalat lehti vedanud, asendas kedagi puhkuse ajal. Ja ta oskab oma mehe ringi ka teha, neil on plaan asjad nii korraldada, et mees pühapäeval puhkab ja tema teeb mehe eest ringi ära. Me tahaks ka nii, aga issand, ma ei kujuta küll ette, kuidas ma sellega hakkama saama peaks 😀 No vaatame… Ehk läheme sel pühapäeval jälle kaasa, kui lapsed tahavad.

Eile sai lõpuks käidud ennast arvele võtmas ja D-numbreid nõutamas. Nii lihtne oli, et ei tea, miks seda varem ei teinud 😀 Kõigepealt tuli netis ära registreerida – nimi, sünniaeg, aadress, rahvus, dokumendi number jne. Siis läksime politseisse, näitasime ette abielutunnistuse ja sünnitunnistused (ingliskeelsete tõlgetega ja apostillitud), saime paberid “elamisloa” kohta… Ja siis läksime kohe maksuametisse ka, kus täitsime veel pabereid, et saada D-numbrid ehk isikukoodid. Seal küsiti lisaks politseist saadud paberitele, abielutunnistusele ja sünnitunnistustele veel üürilepingut ja nad oleks tahtnud näha ka mingeid Abikaasale esitatud arveid, aga neid meil kaasas polnud ja tädike arvas, et vast piisab üürilepingust kah – kui on lisa vaja, antakse teada. Tavaliselt peaks töölepingu ette näitama, aga Abikaasa on self-employed, midagi FIE taolist.

Politseis ei pidanud pea üldse ootama, maksuametis oli meie numbrini ca 30 inimest, seega läksime vahepeal mandariine ostma ja sööma. Tagasi jõudes oli järjekord ootamatult kiiresti edasi liikunud (eks neid teenindajaid oli seal õige palju) – Abikaasa oli passi autosse unustanud ja läks seda ära tooma, parkimismaja oli natuke kaugemal, nii et ma lõpuks kartsin, et meie järjekord jõuab enne kätte, kui ta tagasi on. Õnneks jõudis just siis, kui meist eelmine number kutsuti.

Ma lugesin foorumist Norra paberimajanduse kohta kõiksugu jutte, aga meil on siiani küll kõik väga libedalt läinud. Teenindajad olid mõlemad väga sõbralikud, aitasid pabereid täita ja vastasid lahkesti küsimustele. Isegi selle peale ei läinud närvi, kui Poiss maksuametis põrandale pissis (IRW). Õnneks mul olid vahetusriided kaasas…

Aga jah, muidugi see on alles algus. Loodame, et meie paberid kuskile saladuslikult ära ei kao, nagu mitmetega olevat juhtunud. Kui hästi läheb, saame D-numbrid paari-kolme nädalaga posti teel kätte. Ja siis võib minna lapsi lasteaiajärjekorda panema ning NAVi lasterahasid taotlema. Selle viimasega on foorumlastel kõige rohkem “nalja” saanud. Ma muidugi optimistina loodan, et meil läheb kõik kiirelt ja kergelt.

Üks absurdne asi veel – siin tuleb kõik kõnekaardid alustuseks oma isikukoodi ja nimega ära registreerida, muidu üldse ei saagi helistada. Seda saab teha netis või SMSiga, nii et oleks lihtne… Kui oleks isikukood 🙂 Abikaasa ajutine ei sobinud ja neid õigeid pole meil veel kellelgi. Nii et meiesuguste jaoks on ainus lahendus poodi minna ja dokumenti näidata, kus siis ankeet täidetakse. Kuna Tele2 esindust meie läheduses pole, aga infotelefonist öeldi, et ühes tehnikapoes saab ka, siis läksime sinna. Lubati ankeet õigesse kohta faksida… See oli eelmisel reedel. Siiani helistada ei saa 😛

Aga kuna ma ise olen kodune ja Abikaasal on nutitelefon, nii et Skype teel saab suhelda, siis ma ei viitsi protsessida ka. Karta on, et olengi nii kaua telefonitu, kuni D-numbrid käes.

Scroll to Top