Author name: Tikker

Imeilus muinasjutt

Ma ausõna üritasin täna varem magama minna. Filmi vaadates pidin vahepeal peaaegu magama jääma, kui see kella üheteistkümne paiku läbi sai, siis pesin hambad ära ja läksin voodisse. Tükk aega vahtisin, lõpuks mõtlesin, et loen parem raamatut, kuni uni jälle tuleb.

Pool “Väikest printsessi” oli lugeda, kui see läbi sai, siis lugesin “Väike lord Fauntleroy” ka veel otsa 😀

Kaks filmi vaatasin ka paar päeva tagasi ära – The Secret Garden ja A Little Princess (kommentaarides soovitati 1939. aasta versiooni ja vaatasin seda natuke, aga ei istunud hästi, 1995. aasta variant meeldis rohkem). Üllataval kombel meeldis Väike printsess isegi rohkem, enne vaatamist eeldasin ju vastupidist. Mõlemad olid omamoodi mõnusad, küll aga häiris mõlema filmi puhul see liigne kohustuslik draama, millega filme huvitavamaks tehakse – liiga ilmselt välja joonistatud pahad tegelaskujud, dramaatilised sündmused ja nii edasi.

Salaaia filmis näiteks oli majapidajanna proua Medlock nii vastikuks mutiks tehtud, raamatus oli ta lihtsalt pigem ükskõikne kuju. Ja see, kuidas väidetavalt palavikus Colinit jääd täis vanni topiti, teda hüsteeriahoos voodi külge siduda taheti ja tema jalgu mingi kummalise masinaga “raviti” – kõik täiesti idiootsed ülepingutatud asjad, milliseid raamatus polnud.

Väikese printsessi filmis häirisid kõige enam lollakad tembud – no näiteks see, kui miss Minchinile tuhka pähe kallati. Ja see, kui ta avastas Sara ilusa toa, süüdistas teda varguses ning kutsus politsei, ehkki raamatus ta seda tuba üldse ei näinudki… Jälle mõttetu draama. No ja muidugi see idiootne lõpp, kus miss Minchin ise korstnaid puhastama pidi.

No ma saan aru küll, et filme tehaksegi nii. Ja tõesti, mõlemad olid filmina täitsa vaadatavad. Aga raamatud on ikka tuhat korda paremad. Seal pole taolisi ülepingutatud idiootsusi, on ainult imeilusad ja südamlikud muinasjutud, mis panevad südame helisema iga kord, kui neid loen.

Huvitav, mis vanuses lastele sellised raamatud sobida võiks… Kangesti tahaks juba Plikat oma lemmikmuinasjuttudega tutvustada, aga praegu on ta selleks kohe kindlasti veel liiga noor.

Jutukatked

Lapsed lähevad meie majas teatavasti oma vooditesse magama, aga miskipärast ärkavad minu kaisus 😀 Tavaliselt magan mina keskel, sest kui lapsed kõrvuti on, siis mingi hetk hakkab üks ikka teisele otsa keerama või teda kiusama.

Täna hommikul ajas Poiss mind seitsme paiku üles, sest tahtis potile minna. Kui me vannitoast ära tulime, siis jooksis minu ees magamistuppa. Ronis voodisse ja seletas: “Sain mina keskele! Emme ei saa keskele!” Ise naeris kavalalt.

Hetk tagasi sai kätte šampoonipudeli, mille kohta ma ennist netist infot otsisin ja olin unustanud vannituppa tagasi viia. Kallas mängult pudelist peo peale ja hõõrus kätt minu vastu: “Emme, palun šampooni.” Siis lõi käega pudelikorgile, nagu paneks selle kinni: “Rohkem ei saa!”

EDIT: Vanaema käskis selle ka blogisse kirja panna, et lahtise suuga jõehobu ampsutab 😛

Pulma-aastapäev jäätisekohvikus

Mulle ei maitse eriti jäätis. Jäätisekokteil, jah – seda küll. Vaniljejäätis rohkete marjadega ka, ilma on liiga magus. Kõik muu on ka liiga magus ja kuidagi kunstlik.

Aga itaalia jäätist ma jumaldan. Värskest kraamist tehtu on ikka hoopis teine teema. Kunagi Tallinnas elades sai ikka Kristiine keskusest ostetud… Pärnus käisime kunagi Si-Sis, aga seal oli too hetk vilets valik ja jäätise pärast sinna tagasi ei kippunud.

Kui ma lugesin, et Pärnus avatakse itaalia jäätise kohvik, olin absoluutses vaimustuses. Nojah, ja siis muidugi unustasin minna, kuni suvi märkamatult läbi sai 😀

Alles nüüd septembris tuli uuesti meelde, et pole ikka jõudnud ja ütlesin emale, et enne kolimist tuleb korra kindlasti ära käia.

Täna käisime Plikaga arsti juures ja sealt tagasi sõites teatas Plika täiesti lambist, et tema tahaks jäätisepoodi minna. Tollest kohvikust polnud tal õrna aimugi 🙂 Olin just netist lugenud, et sügishooajal on kohvik avatud kolmapäevast pühapäevani 12-20. No ja oligi just kolmapäev ning kell veidi kaksteist läbi. Jäätis lõunasöögiks on ju täiesti normaalne 😀 Ema ütles, et teeb meile pulma-aastapäeva puhul välja.

Itaalia jäätise puhul on mul alati see häda, et ma ei suuda ära valida, millise maitsega võtta. Sestap olin väga rõõmus, leides menüüst valiku gelato üllatus – kümme palli jäätist siirupi ja küpsisega. Siirupi jätsime küll ära, mis temaga head kraami rikkuda, küpsised võtsime laste jaoks.

Jäätisevalikus oli 20 varianti, nagu hiljem teada sain, siis tegelikult rohkemgi, minu lemmik kiivi näiteks polnud välja mahtunud. Meie valikusse said maasika, vaarika, virsiku, amaretto kirsi, pistaatsia, pähklišokolaadi, belgia šokolaadi, kaneeli, kaktuse ja vaniljejäätis šokolaaditükkidega.

Laste lemmikud olid šokolaadijäätised. Ema lemmikud maasikas-vaarikas-kirss. Minul maasikas-vaarikas-virsik, pähklišokolaadi ja pistaatsia. Ah, kõik olid head. Absoluutselt imeline oli ja kõht sai jäätist ääreni täis. Pärast nillisin veel tükk aega leti juures ja mõtlesin, mida kõiki veel proovida tahaks 😀 Rabarberi oma kõlab näiteks jube hästi (seda praegu polnud, hooaja värk, lihtsalt üks tuttav mainis, et talle maitses ja kõlab tõesti imeliselt).

Viimased riismed…

…puhas töö!

Klienditeenindaja oli ka hästi armas ja tõi muuhulgas laste jaoks spetsiaalselt välja klaveri, mille peal talludes sai muusikat teha. See oli absoluutne hitt. Lahe motoorikakeskus oli seal ka ja ära minnes avastasid lapsed veel konstruktori ja puidust raudtee, nii et nende autosse saamisega oli tõsiseid probleeme 😀

Ühesõnaga Mama Toni’s oli täpselt nii äge, kui ma lootsin. Suisa tobe, et me just nüüd ära kolime! Ma siiralt loodan, et nad suudavad ennast ka talveperioodil ära majandada, see on Pärnus tihti keeruline, peamiselt jäätist müüval kohvikul vist eriti 😀 Aga see jäätis on nii hea, et nad PEAVAD jääma! Ja kui me ükskord tagasi kolime, siis võiks kujuneda perekondlikuks traditsiooniks seal igal nädalavahetusel jäätist söömas käia. Just sedasama kümne palli valikut, nii saab kõik hooaja erinevad maitsed ära proovida.

Ja muidugi on see ekstra mõnus koht lastega käimiseks, sest tean, et jäätiste koostis on võimalikult puhas ja mõned koostisosad isegi mahedad. Sobiv koht ka vanaemale, kes laktoosivabal dieedil, talle sobivaid variante oli päris laias valikus. Nojah, ma ei tea, kas sorbetti tohibki üldse jäätiseks nimetada? 😀 No minu jaoks üks jäätis kõik 😛

Tore pulma-aastapäev oli 🙂

Sügis hiilib ligi

Nädalavahetusel käis Pips külas. Täiesti tavaline värk, rahulikult juttu rääkida sai ainult siis, kui lapsed magasid 😀 MINA olen sellega harjunud, lastetutele inimestele võib veidi tüütu tunduda. Igatahes saime mõnusasti lobiseda ja siidrit juua ja üldse oli igati tore. Nagu tavaliselt 😛

Meil olid küll suured plaanid, et kokkaks midagi huvitavat ja jalutaks mere äärde ja mis kõik veel. Lõpuks tegime pelmeene – no hea küll, salatit ka. Ja jalutamiseks leidsime pealtnäha mõnusalt päikesepaistelise ilma liialt tuulise olevat, seega piirdusime mänguväljakuga 😀

Scroll to Top