Author name: Tikker

Küll on raske jälle järje peale saada!

/ igapäevaelu, kodumajandus / 9 Comments

Nii kipub see taolistel puhkudel alati olema – kui eraelu ja seltsielu on nii tihe, et blogimise jaoks üldse aega ei jää, siis hiljem on väsimus ja fotode uputus ning lihtsalt ei viitsigi seda kuskilt otsast harutama hakata 😀

Eile oli suurepärane päev – saatsin lapsed terveks päevaks ema juurde ja hakkasin ise teist poolt koristama. Olen seda juba tükk aega tahtnud teha, aega välja kolimiseni jääb ka järjest vähemaks. Sain suurema osa korda tehtud ja nii palju ära sätitud, et kohe päris uhke tunne on. Ühte, teist ja kolmandat on veel vaja teha, eile jõudis lihtsalt õhtu kätte ja lapsed tulid koju, ülejäänu on aga hõlpsamalt likvideeritav laste kõrvalt ja jupikaupa. Lihtsalt alguses oli vaja ots lahti teha ja täiega rügada, nüüd on põhimõtteline süsteem olemas, vaja veel vaid mõned asjad läbi sorteerida ja ära paigutada.

Ei tea, kas ma täna viitsin, kuidagi laisk ja väsinud tunne on jälle. Kusjuures mitte füüsiliselt, vaid just vaimselt väsinud. Ikka veel taastun seltsielust 🙂 Hommikul oli sõidutund ka, seal olin täna kuidagi eriti uljas, suuremaid prohmakaid õnneks ei tulnud. Aga jaa, ettevaatlikum pean olema 😀

Lähen nüüd riputan pesu kuivama ja… Vaatan siis, kas viitsin veel midagi asjalikku teha või ei. No kui miskit muud ei tee, siis süüa igatahes. Plaanis riis kana, porgandi, sibula ja küüslauguga. Viimati tuli nii hea, et vaja veel teha.

Krt, riis saab täna otsa ka. Hädasti oleks Tallinna suurest Mahemarketist juurde vaja. Kas keegi pole Pärnu poole tulemas? Prismast tahaks mähkmeid kah 😀

Esimene vaikne õhtu üle pika aja

/ bond, igapäevaelu, rõõm, seltsielu / 1 Comment

Õeke tuli oma perega eelmisel neljapäeval ja läks eile. Kuna neil oli haagises terve elamine, siis magasid nad seal ja selle võrra oli olemine rahulikum. Päeval olime muidugi siin, seal ja igal pool. Maja rahvast täis.

Kõik õhtud mängisime kaarte, jõime veini (ja siidrit… ja mõned õlut) ja jutustasime. Oh, kui palju nalja sai.

Eile läksid nad ära. Et mul aga jumala eest igav ei hakkaks, siis tuli paari tunni pärast järgmine külaline. Oleme temaga iidamast-aadamast üksteise blogisid lugenud-kommenteerinud, nüüd siis lõpuks nägime päriselt ka. Blogi on tal kinnine, nii et linkida pole mõtet, aga kommentaariumist tuttav BePositive ja Mrs G nimede alt (esimese nimega kommenteeris Bloggeris, siin WP-s teine). Meil on üsna sarnases vanuses lapsed, tema plika on minu omast täpselt üks aasta ja üks päev vanem, poistel vahet 11 päeva. Kaasas oli poiss, jube vahva ja armas tegelane.

Alguses pidi ta ainult õhtupoolikuks tulema, aga juhtus nii, et jäi ööseks ka. Õudselt lahe, sest teadagi, väikeste lastega ei saa ju rahulikult rääkida, kõikse parem aeg tuleb siis, kui nad magavad. Nii me siis õhtul trimpasime siidrit ja rääkisime üksteisest üle, kuni kätte jõudis sügav öö ja uni maha murdis. Hommikul sai ka veel mitu tundi jutustada, kuni nad lõuna paiku kodu poole liikuma hakkasid.

Ma ei tea, mitu õhtut meil veel vaja oleks, et kõik jutud räägitud saaks 😀 Tule veel Pärnusse 😀

Ühesõnaga peaaegu nädal aega intensiivset seltsielu ja külalisi, ma tõega nautisin seda kõike, oleks võinud poole kauemgi olla. Aga jah, selle eest oli täna nii väsinud, et tahtsin lapsed lõuna ajal magama panna ja ise ka jääda. Otse loomulikult ei lastud, Plika hakkas selle asemel jaurama, ei jäänud magama, iga natukese aja tagant pidin tema juures käima, oh, kuidas ma vihastasin… Poiss ärkas paari tunni pärast üles, no tema saatsin siis sõprade õdedega õue mängima, et ise natukenegi rahu ja vaikust saada, Plikal ka voodist välja tulla ei lubanud (ma lihtsalt ei aktsepteeri seda, kui ta magamise asemel jaurab). Nojah, tülitsesime kõvasti, lõpuks leppisime ära, magama polnud teda enam mõtet panna, kell sai seitse õhtul.

Nüüd nad lõpuks magavad mõlemad, mina sõin kõhu lõuna ajal tehtud makarone täis ja üle pika aja on mul vaikne õhtu, kus ma võin teha ükskõik mida. Tõesti, ma ei kurda, need eelmised kuus õhtut olid kõik tõsiselt lahedad, aga nüüd kulub natuke vaikust ära küll. Pean ennast suurest seltsielust turgutama 🙂

Nii et mul on nüüd kuum kohting Roger Moore’iga. Bondi jäi pikk paus, viimane Connery sai ennist ära vaadatud (hea küll, see mitteametlik, Never Say Never Again, on veel vaatamata, aga ma vaatan aastate järgi, nii et koos Octopussyga alles) ja nüüd siis esimene Moore. Ta ei ole mu meelest ÜLDSE pandav, aga paljude lemmik Bond – sai õemehega üks õhtu pikalt Bondi teemal räägitud, tema lemmik ka. Ma siis vaatan, kas on hea 🙂

Kusjuures, kas võib nii olla, et lemmik Bond satub enamasti olema see, keda nägid elu esimestes Bondi-filmides? Õemehe esimene Bond oli üldse Lazenby, aga no too ei jäänud ühe filmiga meeldegi, edasi siis Moore. Ja minu esimene oli Brosnan…

Kuidas me kaarte mängisime

/ rõõm, seltsielu / 1 Comment

Õeke käskis kindlasti ära mainida, et ma sain pähe 😛

Leia pildilt õunapuu, kärbseseen, põder, elevant, teokarp, süda, koer, koerakuut, päike, jänes porgandiga, siga, vaal, krokodill ja tema hambus olev inimene, poolik arbuus, viinamarjakobar ja maasikas.

PS. proportsioonid võivad kohati väheke paigast ära olla 😀

Plastiliinivaimustus

/ plika, poiss, rõõm / Leave a Comment

Ma ei tea, kas tegu oli mu hiljutise kurtmisega, aga kahe päeva jooksul lisandus meie majapidamisse kolm komplekti plastiliini. Esimene neist oli vastikult kõva (vihje: ärge Maximast ostke, oli selline väike ämber viie värvilise pulgaga), aga teised kaks Playdohi omad. Mul oli küll pikemas perspektiivis plaanis ise midagi valmis möksida, aga eks siis kunagi hiljem, praegu on voolimismaterjali piisavalt.

Plika käis mulle eile terve peo jooksul peale nagu uni, et tema tahab plastiliiniga mängida, aga seltskonnas, kus oli seitse 1-4 aastast last, oleks selline mökerdamine ilmselge liig olnud. Seega pidi ta kannatama, kuni kõik külalised läinud olid 😀 Ja oh seda õnne siis, kui õhtul kell pool üheksa uhiuus plastiliinipakk lahti võeti ja kaks topsikut mängimiseks anti. Tükk aega rahu majas 😀

Täna hommikul käis Poiss pärast ärkamist potil ära, jooksis siis täie auruga elutuppa, ronis diivanile, näitas näpuga riiulile, kus olid plastiliinid ja nõudis: “Mängu, mängu!” Üritasin küll veenda, et teises toas on ju palju muid kingitusi, mängiks äkki nendega… Helikopteri mainimine ta korraks ka sinna meelitas, hetk hiljem aga jooksis elutuppa tagasi ja nõudis jälle plastiliini.

No mis seal siis ikka, patt oleks keelata. Kui eile õhtul said kumbki ainult ühe potsiku, siis täna tahtsin ise ka kõiki näha, nii et tegime mõlemad pakid lahti – üks oli suure hulga väikeste potsikutega, teises neli suurt. Lahe oli see, et nii palju värve kui väikestes ka polnud, suurtest olid kolm värvi neljast neist erinevad. Ja see on nii mõnusalt pehme! Andsime neli väikest potsikut õekese poisile ka, sest neid oli topelt ja head kraami peab ikka teistega jagama.

Plika nõudis, et ma teeks talle sellise kingituse, nagu paki peal oli. Ma siis mökerdasin kah 😛

Hiljem tulid sõbrad külla ja siis oli kohe suuremat sorti töötuba:

Ma arvan, et plastiliinist jagub meil siin veel väga kauaks rõõmu. Peaks ainult mingi suure õhukindla karbi muretsema, kuhu erinevat värvi pallikesed järjest laduda, sest mu sõrmed on purkide kaante kangutamisest hirmus valusad 😀

Scroll to Top