Ma olen varemgi umbkaudseid arvutusi teinud, aga numbripede nagu ma olen, kaalusin täna kõik oma seemnepeotäied ära ja arvutasin täpselt välja, kui palju minu küpsetatud leib maksab. Sain tulemuseks täpselt selle, mida ühes varasemas postituses arvasin – 2×750 g leiva küpsetamiseks kulub toorainet umbes-täpselt €1.50 eest. Lisaks elekter (1h 20 min ahjus), vesi (nõude pesemine) ja minu töö – aga viimast ma küll rahaks ei oska arvestada, sest ma tõepoolest naudin leiva küpsetamist.
Vändra Leiva teraleib, mida vanasti tihti ostsime, maksis €1.91/380 g. Selle koostises oli rukki lihtjahu ja -püül, nisujahu, juuretis, linaseemned, päevalilleseemned, linnaseekstrakt, suhkur, pärm, sool.
Minu leivas on mahe täisterajahu, juuretis, rafineerimata suhkur, himaalaja sool ning mahedad päevalille-, kõrvitsa-, lina- ja õlikanepi seemned.
See rahulolu on ikka üüratu. Ma söön imemaitsvat värsket leiba, mis on tehtud vaid parimast toorainest. Hea küll, suhkur pole mahe ning päevalille- ja kõrvitsaseemned on pärit Hiinast, selle koha pealt võiks asi parem olla. Pole ausalt öeldes seda seemneteemat süvitsi uurinud – linaseemneid ostan Raismikuoja talu letist, õlikanepi seemneid Pihlaka maheringilt, kuna ühedki Eesti päritolu mahedad päevalille- ja kõrvitsaseemned pole aga silma hakanud, tellisin need ühes muu mahekraamiga hulgilaost. Eks ta jabur on, süüa Hiinast pärit seemneid, ehkki nii kõrvits kui päevalill kasvavad ju Eesti kliimas eduliselt…
Nojah, läksingi sujuvalt teemast välja. Peamine on ikka see, et ma rõõmustan iga kord, kui leiba söön. Igapäevane rõõm kvaliteetsest toidust. Küpsetamine on lihtne ja nauditav, raha kokkuhoid märgatav.
Lihtne ongi geniaalne.
