Author name: Tikker

Suurpuhastus

/ kodumajandus / 1 Comment

Jättes kõrvale kogu draama, mis siin majas hommikul ja õhtul aset leidis, siis päev möödus meil väga asjalikult. Ema viis Plika enda juurde ja hiljem (pärast lõunaunest ärkamist) Poisi ka – koju tagasi tõi ta lapsed alles kella kaheksaks. Ja meie muudkui vuhtisime koristada.

Hea küll, Abikaasa mässas tükk aega söögi tegemisega (saime just mahedat kukeliha, oli vaja see lihakeha ära puhastada ja realiseerida – fileetükid sügavkülma, kintsud ahju, ülejäänust suppi), siis vedas veel tükk aega puid kuurist konkusse.

Mina koristasin pool päeva elutuba. No oli lihtsalt nii juhtunud, et kõik kapiääred ja riiulid ja kirjutuslaud olid kultuurkihi alla mattunud, aga ma tegelikult vihkan seda, kui asjad niiviisi laiali on. Ühesõnaga ma siis koristasin ja sortisin, panin ära, viskasin ära, tekitasin uusi süsteeme… Pühkisin tolmu, sättisin korda jne. Arvutilaua tegin tühjaks, et kõik korralikult puhtaks saaks, pärast pani Abikaasa seina sisse paar kruvi ning riputas telefoni ja ruuteri seinale, nüüd on laual veidi rohkem ruumi ja juhtmed said jälle võimalikult hästi ära peidetud. Õhtul jõudsin valge põranda ka üle pika aja puhtaks küürida, nüüd on elutuba mõnusalt korras, ainult vaibalt on veel plekid eemaldamata. Jõulutuled panin ka akna külge 😛

Lastetoas jõudsin ka kõik mänguasjad ära sortida, tolmu pühkida, kapipealsed puhtaks pesta, ühe pildiraami tagasi seinale panna, kella ära parandada (Plika kunagi tõmbas selle riiulilt maha ja susserdas midagi osutitega, ma arvasin, et ei saagi parandada, aga kui paar kuud hiljem nüüd lähemalt vaatasin, siis tuli välja, et lihtsalt üks osuti oli veidi paigast ära)… Kaltsuvaipu pesime, need nüüd kuivavad.

Kööki, vannituba, koridori ja magamistuba ei jõudnud nuusutadagi. Nii ongi tunne, et terve päeva sai rabeletud, aga tulemust ei miskit. Tegelikult ju on küll päris hea tulemus. Ja tegelikult me ju hakkasime alles kell üks pihta. Ja tegelikult pidi Abikaasa muid vajalikke asju ka tegema. Nii et päris hea, jah.

Aa, eeskoja tegi Abikaasa ka korda, see oli mul juba pikemat aega pinnuks silmas, nii sassis ja jama täis… Jälle suur asi.

Ehk jõuab homme ülejäänu ka korda teha.

Pole hirmus ammu lennanud

/ london/UK, reisimine / 9 Comments

Lugesin uudist Ryanairi teenustasude tõusu kohta. Irvitasin ja samas tõdesin, et minu jaoks on hind paraku ikkagi kõige tähtsam – kui Ryan on oluliselt odavam, lendan sellega. Ma oskan kõigi lisanduvate tasudega juba üsna hästi arvestada. Jah, see lisatasude süsteem on idiootne, aga kui pileti lõpphind tuleb siiski odavam, oleks lollus end sellest häirida lasta.

Minu jaoks on Ryani suurim miinus nende pagasi kaalulimiit ja üüratu hind. Easyjetiga lennates on 20 kg €17, Ryanil hetkel 15 kg €20/25 ja 20 kg €25/30, uuest aastast läheb kõigele veel €5 otsa. Odavam hind siis oktoobrist maini, kallim suveperioodil ja jõulude ajal. Ühesõnaga päris mõnus hinnavahe.

Teine asi, mis mind Ryani juures tõsiselt häirib, on nende lendudel pakutav lõputu idiootne kraam. Hetkegi ei saa rahus olla, juba tuleb JÄRGMINE teenindaja JÄRGMISE “suurepärase” pakkumisega. Lotopiletid, lõhnad ja muud äärmiselt vajalikud asjad 😛

Aga üldiselt – kui olla ise hoolikas (võtta arvesse kõiki lisatasusid ja reegleid) ja jätta emotsioonid kõrvale, siis Ryan on vahel odavaim. Ja hinnatundlikele klientidele on see äärmiselt teretulnud.

Hakkasin mõtlema, et ma pole juba tõsiselt kaua aega lennanud. Viimati vist oligi siis, kui teist korda Londonist Eestisse kolisime, AirBalticuga mai lõpus 2010 – ja see oli nii positiivne kogemus, et mul on nende praegustest jamadest jube kahju, enam ei julgeks küll nendega lennata. Või on nad juba ametlikult pillid kotti pannud? Ei jälgi eriti uudiseid.

See on pikim lendamise vahe üle aastate… No mis teha, kui on väikesed lapsed. Igatsen kangesti Londonisse, aga tahaks ILMA lasteta. Ühe väikese lapsega, kellele meeldis reisimine, oli see kõik käkitegu, sai shopatud ja kõiki sõpru nähtud… Kahe lapsega, kellest ühe puhul tuleb odavlennufirmadele juba pileti eest täishinda maksta ning teine ei kannata shoppamist – tänan ei 😛

Mõtlesin isegi välja skeemi, kuidas ilma lasteta käidud ja siiski kõik vajalikud asjad tehtud saaks: üks läheb varem, miski hetk tuleb teine järele, nii et paar päeva saab koos olla, siis esimene koju ja teine veidi hiljem järele. Nii on üks vanem enamik ajast laste juures – Plikaga poleks ju probleemi, aga Poissi üle ühe öö ei julge emaga jätta. Ühesõnaga sellise süsteemiga saaks me teha koos neid asju, mida tahame koos teha ja eraldi neid asju, mille jaoks teist vaja pole – kui Abikaasa riideid ostmas käib, siis tahan ma küll kaasas olla ja meil on palju ühiseid kohti, mille järele igatseme, aga kui ma endale ja lastele riideid ostan või oma sõpradega jutustan, pole selleks Abikaasat vaja, samuti ei tunne ma vajadust tema sõpradega pikemaid pidusid pidada, ühest õhtust Reinu pubis piisaks mulle küll 🙂

AGA. Ma arvan et niipea me siiski Londonisse ei pääse. Esialgne unistus oli jaanuar/veebruar 2012 – no et Poiss on juba piisavalt vana, lennupiletid odavad, allahindlused jne. Probleemiks saab raha – kuna minu VH on lõppemas ja tööd ju veel pole, ei julge midagi kulutada. Aga KUI peaks juhtuma ime, nii et leian kiirelt normaalse töö, siis võib kaaluda plaani B – kevad Londonis. Allahindlusi siis küll pole, aga hinnad on seal nagunii odavad, ilm oleks tunduvalt mõnusam (kes ei jumaldaks Londoni kevadet) ja pileteid peaks aprillis-mais veel suht okei hinnaga saama.

Kõige tõenäolisem on muidugi see, et kevadel ei mängi ka välja. Eks näis – läheb täpselt nii, kuis minema peab. Ükskord jõuame me Londonisse niikuinii! Ja tahaks loota, et Easy, mitte Ryaniga 😛

WTF???

/ top model, TV/sarjad, virin/urin / 6 Comments

Ma refreshisin täna terve päeva torrentit ja ootasin, millal lõpuks modellide finaal üles saab. Noh, sai. Vaatasin ära. Võitja oli see, kes ma arvasin, et võidab, ehkki isiklikus plaanis meeldis üks teine isegi rohkem.

AGA. No see oli ikka täiesti uskumatu, mis jama seal toimus. Ma ei saa ju öelda, mis, see oleks spoiler. Ma veetsin pärast finaali lõppu vähemalt pool tundi googeldades ja kuulujutte lugedes, et aru saada, mis põhjus sel kõigel oli. Minu meelest on arvestatavaid variante kaks, ülejäänud spekulatsioonid olid minu jaoks liialt ebausutavad. Siiralt loodan, et tõde tuleb ikka välja. Praegu on ikka väga häiriv…

Kodutunne, vol 2

/ rõõm, TV/sarjad / 4 Comments

vol 1

Teine hooaeg sai just vaadatud. Hea küll, kokkuvõtvaid osi veel netis pole, nendega peab natuke kannatust varuma.

Ei oska enam nii pikalt kirjutada, kui esimesel korral. Emotsioon on sama – üle mõistuse positiivne. Nii palju suuri muresid, millega ise ei pea kokku puutuma. Nii palju toredaid peresid, kes said nii palju abi… Nii palju toredaid firmasid ja tegijaid, kes oma käed külge lõid. Võrratud Belluse esindajad ja ka kõik muud – neid on nii tohutult palju, et ei suudaks siin üles lugeda. Ei oska ka sõnades väljendada seda ääretut tänutunnet, et on nii palju neid, kel on võimalust ja tahtmist aidata nii suurte asjadega.

Jajaa, ma tean, meedias on olnud igasuguseid negatiivseid asju. Jajaa, ma natuke nägin Kodutunde FB lehel toimunut ka. Jah, kindlasti võis kuskil ka mingeid jamasid tekkida, jah, kindlasti oleks võinud oma emotsioone avalikul lehel veidi enam kontrollida, aga… See kõik ei kahanda grammivõrragi minu usku sellesse, et tegu on suurepärase saatega, mis on paljude inimeste eludes imesid teinud.

Minu jaoks on endiselt arusaamatu, kuidas saab keegi arvata, et tehtust pole nagunii kasu või keegi pole seda ära teeninud. Vanemad vanemateks, aga lapsed! ALATI on ju LAPSED! Ja no tegelikult ka, NEMAD on ju selle ometi ära teeninud, kui kitsarinnaline vaatenurk ka edasi ei ulatu? Ja kas tõesti arvab keegi, et hoolimata sellest ilusast kingitusest, tänu millele lapsed paremast elust aimu saavad, ei juhtu nende elus sellegipoolest midagi? Olge nüüd… Selline positiivne emotsioon, mis on nende jaoks nüüd igapäevane, nad ju elavad oma uues ja ilusas kodus – kindlasti muudab see elusid paremuse suunas

Rohkem mõistmist inimesed, rohkem mõistmist. Ja rohkem usku headusesse.

Hoolimata sellest, et meil on armas vana maja, mis vajab tohutult remonti ja meil pole õrna aimugi, kust see raha tulema peaks – meil on siiski kõik nii hästi. Peaaegu juba tundub, nagu oleksimegi sündinud, hõbelusikas suus – mis siis, et see kaugeltki nii pole. Me oleme kõvasti pingutanud ja on palju asju, mida endale veel lubada ei saa… Aga kõik sõltub taustsüsteemist. Võrreldes paljudega on meie elu imeline.

Lugesin just, et Kirsti Timmer ei jõua enam oma väikeste laste kõrvalt nii pingelist saadet teha, nii et teine hooaeg jäi tema viimaseks. Saan sellest igati aru, aga nii kahju on! Igal juhul ma loodan siiralt ja kõigest südamest, et saade siiski jätkub, uue juhiga. Ja vastupidiselt paljudele loodan elupõlise optimistina, et küll leitakse sama hea saatejuht. Kirsti oli super, aga toredaid inimesi on maailmas ju veel.

Imeline saade. Oleks selliseid vaid rohkem!

Scroll to Top