Vaatasin üle pika aja netist Kodutunnet, kohe kolm osa järjest. Ja sellest saatest, kus oli 2-aastane puudega Kelly ja tema pere, avastasin Larissa – imelise massööri, keda ma siin varemgi korduvalt kiitnud olen, kelle juures me Poisiga päris pikalt võimlemas käisime.
3. novembri saates alates 17:45, kui kedagi peaks huvitama. Üks tõeliselt imeline inimene, kes teeb oma tööd suure armastusega ja hoolikusega, väga tähelepanelikult ja professionaalselt.
Kõik algas sellest, kui ma ükskord suvel ilma igasuguse tagamõtteta Minu Printile natuke reklaami tegin, mispeale mulle nende poolt lõuenditele väikest soodustust pakuti. Noo, pärast pikki kõhklusi tegime elutoa seinale siiski fotod – see jäi ka nii viimasele minutile, et umbes viisin ühel õhtul failid Pilterisse ja ütlesin, et HOMME ON VAJA, poleks jõudnud kuskilt mujalt tellima hakata. No ja ma ei raatsinud lõuendeid ka sellepärast tellida, et mõtlesin – lapsed kasvavad, tulevad uued perepildid, kergem on seda siis raamis vahetada. Ja ülejäänud pildid olid ka nö ajutised, vastavalt praegusele elutoale, PÄRIS elutuba tuleb ju hiljem mujale ja kes teab, mis suuruses pilte sinna vaja on.
No ma jõudsin seda suure foto ja raami asja juba ka kahetsema hakata – klaas on matt, aga ikkagi mingil määral peegeldab valgust, lisaks on kogu krempel raske ja Plikal on kombeks vahel diivani seljatoele ronida. Olen selle küll ära keelanud ja ta üldiselt kuulab sõna, aga ikkagi. Lõuend oleks palju parem variant olnud – kergem ja matim. Aga see selleks. Kogemustest õpitakse!
Minu Printi FB lehte linkisin hiljem ka korra, postituses seoses Post24-ga – no sealt ma ju lugesin ja selle teksti ka oma blogisse kopeerisin, elemetaarne viisakus.
Ja siis miski hetk oktoobri alguses sain ma Timolt kirja, et kuule, kui sul veel mõnd lõuendit vaja on, siis teeme sulle, täitsa tasuta – 40×60 cm suuruses. Et saada fail ja lähima Post24 automaadi asukoht 😛 Ma siis imestasin, et jõulud on alles kolme kuu pärast ja sain vastuseks, et mu blogist tuleb nende lehele ikka vahel inimesi, et tänuks.
Noo, te võite kolm korda arvata, kas ma võtsin selle pakkumise vastu või ei 😀 Tükk aega arutasime Abikaasaga, kuhu ja millist pilti me tahaksime – elutuba ja lastetuba on hetkel valmis, aga kööki või magamistuppa oli mitu ideed. Siis tuli aga meelde, et käisime suvel ju stuudios ja tolle käigu ainus eesmärk oli tegelikult ema soov saada endaga ühele pildile mõlema lapse pered. Et emal on varsti sünnipäev tulemas. Et foto, kus peal on üheksa inimest, peabki olema SUUR, et ikka kõik korralikult näha oleks. Et oleks umbepeen, kui ma hoopis selle lõuendi talle kingiks teeksin.
Ja nii saigi. Lõuend toodi kusjuures suisa koju kätte – helistati ja öeldi, et ei mahu kappi. Ma ise olin too päev just Tallinnas, Abikaasa võttis vastu. Timo kommenteeris kappi mitte mahtumist nii, et alguse värk – ei ablanud ära, et oleks pidanud diagonaalis panema. No see 40×60 oli ju max suurus, mis automaati mahtus 😛
Poolteist kuud pidin kannatama ja lõuendit kapi otsas peitma. Sai seda ikka aeg-ajalt külalistele näidatud, no kuidagi pidi ju oma elevust jagama. Nüüd siis lõpuks saime kingituse üle antud ja seega on mul ometi vaba voli sellest rääkida 😀
Toetasin lõuendi foto jaoks vastu sektsioonkappi, nii on kohe aru saada, kui suure pildiga tegu.
Ema oli ülirahul. Mina sain esimest korda elus lõuendit lähemalt näppida ja ainult kinnitust sellele, et kui kunagi päris elutoa saame, siis sinna tulevad raudselt mitte raamitud pildid vaid lõuendid.
No ja üleüldiselt, tohutu positiivne emotsioon. Täiesti ootamatult sülle kukkunud kink! Mulle ja minu kaudu emale 🙂
Ühesõnaga Minu Printile maksimumpunktid turunduse eest. Nii mõnus on selliste toredate väikefirmade otsa sattuda, eelmine postiivne üllataja oli mäletatavasti läätsed.com. Mulle meeldivad väikesed ja paindlikud kohad, kus klienti hinnatakse, talle igati vastu tullakse ja vahel suisa selliseid üllatusi tehakse 😀 Ma küll otsin alustuseks alati soodsaid hindu, aga kui juba leian teenusepakkuja, kes mulle meeldib, siis ma naljalt enam mujalt otsima ei hakka. Mõnus on, kui klienti tahetakse hoida.
Ja eriti meeldis mulle üks jupp Timo kirjast: Mulle päriselt meeldib ilusaid pilte teha 🙂 See on ka põhjus, miks ma omale sellise väikese toreda firma tegin.
Hingega tehtud asjad on ikka kõige paremad!
Võiks nagu arvata, et kui Plika lasteaias käib, jääb mul rohkem vaba aega või mis 😀 No ehk hakkab jääma ka, kui ta ükskord harjunud on ja terve päeva seal. Praegu võtab see keset päeva järel käimine pigem võhmale ja üleüldiselt aega vähemaks.
Eile viis Abikaasa Plika aeda, kuhu ta rõõmsalt jäi. Kui ma järele läksin, sõi rõõmsalt lõunat, aga räägiti, et õues mängimise ajal oli vahepeal nutnud – et tema on väsinud ja tahab koju emme juurde tuttu minna. Rahustati maha ja polnud suuremat häda.
Täna viis jälle Abikaasa (no ja jääbki viima, eks), jäi jälle rõõmsalt. Aga kui ma järele jõudsin, siis nuttis akna peal. Oli seekord nutma hakanud juba siis, kui nad õue minekuks riidesse panema hakkasid ja ehkki kasvatajal õnnestus ta õues enam-vähem maha rahustada, siis oli ikkagi nutune. Lõunat sõi, siis hakkas jälle nutma.
No nuttis ennast mu süles välja, siis oli jälle rahul. Kasvatajaga arutasime – ta arvas, et kuna toas mängis Plika suure rõõmuga, siis pole mõtet praegu küll päris koju jätta või hakata varem järele tulema, et kui hullemaks läheb, siis ehk. Ja ma ise arvan, et Plika õueminekuga seotud nutuhood olid põhjustatud sellest, et esmaspäeval ma tulin talle kasvataja soovitusel järele siis, kui nad parasjagu õues mängisid ja läksime sealt otse koju. Nüüd ma seletasin Plikale põhjalikult, et ma enam ei tulegi siis, kui ta õues on, et see oligi ainult esimese päeva teema, et nüüd ma tulen siis, kui ta on saanud ilusti kõhu ka täis süüa. Kõva prep talk ühesõnaga. Kodus ta oli küll kogu mu jutuga nõus, igati rõõmus ja valmis aeda minema. Näis, kuidas homme läheb… Loodame parimat.
Eile oli Abikaasal vaba päev ja tema vanemad olid tal terve päeva aias abiks – lõikasid õunapuid ja põletasid prahti. Õhtul läksime minu ema sünnipäevale – see sattus küll hästi, endal poleks olnud ei aega ega jaksu süüa teha.
Ema oli kõvasti ette valmistanud ja poes tundide kaupa silte lugenud, et lastele mõeldes ikka võimalikult puhas toidukraam kokku saaks. Kartulisalat ja ahjuviinerid ja kolm eri kooki ja… Oeh. Õnnis. Tõin talle spetsiaalselt tordiküünlad ka, sest Plika jaoks tähendab sünnipäev just seda, et sünnipäevalaps puhub küünlaid, kõik teised plaksutavad ja hüüavad hurraa. No selle plaksutamise ja hurraatamise osa me unustasime, aga küünlad said puhutud 😀
Õhtul koju jõudes olime tohutult väsinud – olin täiesti kindel, et lähen koos lastega magama. Aga puhkasin natuke kinnisilmi tugitoolis tukkudes ja sain energia tagasi – Abikaasa oli päevasest füüsilisest tööst nii väsinud, et ütlesin Plikale, et täna räägib issi ainult muinasjuttu, ülejäänud asjad teed emmega. Toimis! Mina panin ööriided selga ja käisime koos pesemas, siis kuulas Abikaasa kaisus muinasjuttu, siis viis Abikaasa ta voodisse ja läks ise ära magama, mina laulsin paar laulu, panin teki peale, tulin ära ja jäigi rahulikult voodisse. Ilma igasuguse kisata. WIN.
Olin lõpuks ikka poole ööni üleval, sest blogi tahtis ju kontrollimist, norm polnud täis.
Kuna alles hilisõhtul tuli meelde, et poes ununes käimata, leib on seega otsas ja hommikul midagi süüa pole, sebisin ennast selle asemel Kristina poole külla ja hommikust sööma. Pool kümme pidin kohal olema, no kümme minutit jäin hiljaks 😛 Sain lattet ja omletti ja mõnusasti lobiseda, Poiss oli muidugi hull nihverpulk, sebis igal pool ringi ja näppis kõike keelatut.
Läksin Kristina juurest otse Plikale järele. Lasteaiamuljed said juba kirja, koduteel keeldus ta alguses ise kõndimast, aga mul polnud astmelauda kaasas, sest algne plaan oli olnud veel kodust läbi minna ja siis võtta. Õnneks jäi poolele teele Konsum, kust mul oli nagunii plaanis see õnnetu leib ära osta, nii ma siis leppisin Plikaga kokku, et poeni võib süles olla, siis ostame ühe kohukese ja ülejäänud tee koju kõnnib ise 😀
Kui ma lõpuks koju jõudsin, Poisile midagi sisse söödetud sain (sooja toitu ja midagi muud asjalikku polnud, sai veidi Plika kohukest, natuke võileiba, mõned rosinad ja hommikupudru jäägi) ja lapsed poole kahest lõpuks magasid, olin omadega täiesti läbi, aga sada asja ootas tegemist. Mõtlesin, et teen esialgu minimaalselt – panen pesu pesema ja teen tule pliidi alla, aga siis logelen kogu laste magamise aja, koristada võin õhtul ka ja süüa saavad jälle makarone (Abikaasat täna õhtul polnud, nii et söök oli ainuisikuliselt minu mure).
Noh, muidugi sattusin kogemata hoogu, minuga seda ikka juhtub. Panin pesu pesema ja tegin tule pliidi alla, siis hakkasin magamistoas pesuresti tühjendama, et oleks uut pesu kuhugi kuivama panna, siis tegin juba voodi ära ja muidu toa korda, siis korjasin elutoast asjad kokku… Nii see läks 😀 Ühesõnaga koristasin terve laste uneaja ja lõpetasin nõudepesuga just siis, kui Plika ärkas. Sain pesu kuivama, koorisin piima ära, tegin jogurtit ja samal ajal tomatisuppi. Ja õhtul veel vahvleid kah.
Ühesõnaga hämmastav, kui läbi ma olin ja kui palju ma ikkagi ära tegin. Ma olen enda üle kohe täitsa uhke.
Plika sain ilusti ilma virinata magama, aga Poisi uni oli nii õrn, et ta ärkas Plika lalina peale üles. Kuna mind enam toas polnud, siis nutma ta ei hakanud, vestlesid seal kahekesi üsna kõvahäälselt pea kella kümneni, siis kustusid. No vähemalt ei karjunud, eks. Nii et jällegi – WIN.
Leboaeg on lõpuks käes, tahaks tegelikult neid kaarte ja raamatut uurida, mis Kristinalt laenasin, aga blogi tahab kirjutamist ja kontrollimist ja kell on juba üksteist ja… Tundub, et need kaardid jäävad homset ootama.
Ikkagi. Viljakas päev oli. Süüa sai hästi, pesu on puhas, kodu on korras, lapsed rahul ja magavad.
See oli vist maikuus, kui ma Tallinnas käisin ja Siiri juurde ööbima sattusin, ta tegi õhtusöögiks tomatisuppi. Minu senine arvamus tomatisuppidest ei olnud just eriti kõrge – võisin neid kõiki vabalt süüa, aga mingit maitseelamust polnud senini saanud, ise teha poleks ammugi viitsinud. Niisiis olin täiesti hämmastuses, sest Siiri tehtud supp oli lihtsalt imemaitsev. Otse loomulikult küsisin retsepti ka ja oleme seda nüüd kodus usinasti teinud. Mõtlesin, et on tagumine aeg seda teiega jagada 😛
1-1,5 kg tomateid või tomatikonservi
2 puljongikuubikut või isetehtud puljongit
4-5 sibulat
üks terve küüslauk
võid
suhkrut
soola
maitserohelist (mis iganes meeldib)
mozzarella juustu (näiteks 250 g. või vähem. või rohkem :P)
Haki sibul (mis iganes suuruses tükid meeldivad, mina olen Siiri eeskujul üsna suureks jätnud), prae või sees. Pressi/haki sisse küüslauk, prae tasasel tulel, kuni sibul on klaasjas. tükelda tomatid, pane potti. Kalla peale puljong või nii palju vett, et tomatid ära kataks (konservi puhul pole vett vaja, läheb liiga vedelaks). Lase keema, kui kasutad puljongikuubikud, lisa need nüüd. Lase veidi keeda, maitsesta, keeda nõrgal tulel aeg-ajalt segades, kuni supp on mõnusalt paks.
Tükelda mozzarella endale meeldiva suurusega tükkideks, tõsta supp kaussidesse ja juustutükid sinna peale. Kui soovid lihaga suppi, võib lisada praetud hakkliha vmt.
Head isu!
Ma ise olen hästi laisk kokk, pole viitsinud üldse maitsestada, puljongikuubikutest piisas (kusjuures ükskord, kui ökokuubikud olid ootamatult otsa saanud ja supitegu juba pooleli, lasin endale tavalisi tuua ja kaks tavalist maitsestas mu meelest räigelt üle – naatriumglutamaat?). Abikaasa on ikka alati muud maitsekraami ka pannud. Viimased korrad pole isegi juustu olnud, sest supi idee on tulnud viimasel hetkel juba kodus olles, aga see supp maitseb ka ilma hästi. Juustuga on muidugi veel parem.
