Nädal aega järjest olen varahommikuti tööle läinud ja kõik ööd on jäänud äärmiselt lühikeseks. Lõpuks ometi on see piin läbi – tänane tööpäev on lõppenud, homme vaba, ülehomme alles kolmeks, reedel kaheteistkümneks ja laupäev jälle vaba. Halleluuja!
Ilm on ilus, päike paistab, istun pargis, lõpetasin just šokolaadi piimakokteili… 😛 Elu on lill!
Tööl on tegelikult päris tore. Ma oskan kõiki asju juba suht kiiresti teha, otse loomulikult on veel palju õppida, aga eks see tulebki igapäevaste tegemiste käigus. Ei möödu ühtki päeva, kus ma midagi uut juurde ei õpiks.
Inimestega saan ka juba paremini läbi, noh, võõristusmoment on möödas ja nii. Eriti hästi saan muidugi läbi kõigi poistega – neid on seal vist isegi rohkem kui tüdrukuid. Kuivõrd ma olen harjunud jagama meesoost isikud kaheks – need, kellega ma võiks seksida ja need, kellega mitte, siis pean tunnistama, et kõik mu meessoost kolleegid on täiesti pandavad. Kõik on minust küll lühemad ja ilmselt vähemalt pool neist (kui mitte kõik) homod – aga silmailu küllaga ja rääkida on nendega mõnus.
Naispoolest ei meeldinud mulle alguses keegi peale ühe, kes on vist kõige kõrgem ametilt, ma ARVAN vähemalt, tema juures käisin ma töövestlusel ka. Tegelikult seal ongi ainult neli naissoost töötajat (peale minu siis) – sest üks läks just töölt ära. Kõige kõrgem ülemus, kes on hästi tore, kaks supervisorit, kes mulle alguses eriti ei meeldinud, aga nüüd on juba suht okei ja siis veel üks tavaline töötaja – Rootsi tšikk Anna, keda täna alles teist korda nägin (ja esimene kord oli ka mu esimesel tööpäeval, kus ta tuli tööle alles siis, kui mina lõpetasin – vahepeal oli nädala ära Londonist). Aga ta igatahes paistab väga sõbralik.
Kõik need pisikesed asjad, mida ma teen, pakuvad mingil kummalisel kombel rahuldust – see, et ma oskan kiiresti kassat käsitseda, et ma saan aru, mida kliendid küsivad, et ma tunnen suht hästi meie koogi- ja saiakestevalikut (alguses ei osanud nimesid-kooke kokku viia ega neid kassast leida), et ma oskan juba päris kiiresti shotte teha… Laudadelt nõusid koristades on lihtsalt hea tunne ja ilus vaadata, kui kõik on korras ja nõusid pestes samasugune rahuldus, kui köögist kõik mustad nõud eest ära saan. Ma olen ju korrafriik, teate, mulle meeldib koristada. Mitte et laudade koristamine ja nõude masinasse toppimine just mu unistuste töö oleks, aga see pole midagi hullu, kuna ma pole üldiselt koristamise vastane 😛
Täna sain supervisorilt kiita, talle meeldis, kuidas ma võileivad ja salatid riiulisse paigutasin. Tegelikult on seal ka suht kindlad reeglid, kuidas miski olema peab, nii et mingit omaloomingut eriti ei tee, aga noh, hea ikka, kui kiidetakse. Ja teine, see kõige kõrgem ülemus, kiitis mu head mälu, sest ta kustutas kogemata kassast mu poolelioleva tellimuse ära ja mul oli meeles, mis seal oli.
Muidu oli hästi kiire täna, esimesele pausile sain alles neli tundi peale alustamist ja väsisin lõpuks päris ära. Nagu ma aru sain, on see nii sellepärast, et meil peaks kaks inimest rohkem tööl olema. Hah, kui nad leitakse, siis on ju suisa lust ja lillepidu, sest me saime täna ka ilusti hakkama.
Aga see tänane supervisor, kes mind võileivariiuli eest kiitis, see on ikka kuradi pandav 😛 Ma lihtsalt vahin teda aeg-ajalt ja limpsan mõttes keelt. Aga õnneks need on sellised… Niisama mõtted. Et reaalselt nagu ei taha midagi teha (noh, ja nagunii ta on must lühem ja raudselt homo) – ei kujuta üldse ette, et ma siin töökaaslasega midagi aretama hakkaks ja mu mõtted on tegelikult võrdlemisi mujal ka. Ühesõnaga silmailu lihtsalt. Teeb tööpäeva natuke rõõmsamaks, ilma seda reaalselt häirimata (nagu omal ajal ühes teises situatsioonis oli).
Ok, aku on peaaegu tühi, lõpp lobale ilusatest poistest. Jõuame kõige olulisema asjani. PILDID!
Ma ei tea, kas ma olen maininud, et meie korteri magamistoast läheb uks otse väiksesse aianurka, mida ka meie kasutada võime. Pole seda siiani küll teinud, aga võimalus on!
Sellest uksest saab aiast tuppa:
Meie tänav:
Ja nüüd kõige olulisem osa! Nagu te teate, olen kolimisest saati põrandal mantlite ja linade kuhja otsas maganud, sest voodit mul pole. Nädal aega umbes siis. Polnud nii hull, nagu ma kartsin, isegi kahekesi oli täitsa mõnus, seega ma väga madratsi muretsemisele ei mõelnud. Aga eile nägi Kay, et lähedalasuva maja ette olid madratsid tõstetud 😀
Ma tean küll, et Londonis tõstetaksegi nii mööblit tänavale ja ma lootsingi, et endale ka sel kombel voodi saan. Aga ma ei arvanud, et päris meie tänavale niimoodi asju tõstetaks, seega seal ma ringi ei vaadanud. Mina poleks neid märganudki, need polnud päris tänava peal (selleks pole ruumigi seal) vaid korteriukse kõrval. Igatahes läksime eile õhtul kell üksteist Kayga sinna (no nii sada meetrit meist edasi) ja hiivasime ühe ära. Mul on nüüd voodi! 😀
Ehk siis enne:
Ja nüüd:
Ma olen tõsiselt rahul endaga. Kay on tegija.
Ok, aku ongi kohe tühi. Lähen nüüd koju 😛
