Author name: Tikker

Ei tule täna head pealkirja

/ eesti, igapäevaelu, poliitika / Leave a Comment

Kõigepealt oleks vist kohane kommenteerida oma eelmist postitust või õigemini peamiselt (kurja) vastukaja sellele.

Nagu ma sinna kommentaariks ka kirjutasin – viimase nädala jooksul on minu ligipääs internetile olnud äärmiselt piiratud ja Eestis toimunu jõudis minuni pigem läbi erinevatelt inimestelt saadud infokildude, mis ilmselt rõhutasid kõike hullemat. Endal polnud aega ega võimalust korralikult uudiseid lugeda.

Olgu kõige muuga, mis ma kirjutasin, nagu ta on, aga ühte asja tahaksin küll täpsustada – ka minul on kogu aeg olnud siiralt hea meel, et eestlased püsisid rahulikult kodus ja ei läinud vastu laamendama. Loodan, et minu jutust vastupidist muljet ei jäänud.

Mis muusse puutub, siis ma usaldan oma kommenteerijaid täiesti. Kui te ütlete, et asi oli nii, nagu oli (st parem), siis järelikult oligi. Teie ju olite seal 🙂

Et siis ei mingeid kaebusi politsei ja riigi suhtes! Ja need, kes mind tunnevad, need teavad, et ma olen patrioot. Ma tulin siia, sest tahtsin maailma näha ja on täiesti võimalik, et elan mõne aja veel kuskil mujal riigis… Aga ma olen alati vaikimisi teadnud, et ma tulen Eestisse tagasi. Et ma jään Eestisse elama. Muu on minu jaoks täiesti välistatud. Ma armastan oma kodumaad.

Sellepärast mind ilmselt tabaski pime raev, kui ma pidin kuulma, kuidas vene nolkidel lasti linn segi peksta. Aga see selleks.

Ma ootan huviga ja hirmuga, mis edasi saab. Kuidas olukorda lahendatakse. Loodan siiralt, et valitsus on oma ülesannete kõrgusel.

(Ehkki ma olen alati armastanud öelda, et mis vahet seal on, keda sa valid, sest Eesti poliitika on p*rses enivei. Osaliselt lõõpimine, osaliselt tõsine jutt. Aga no loodame lihtsalt parimat, eks)

—

Magasin täna hommikul sisse. Kell oli kuueks helisema pandud ning ma mäletan vaid seda, et Kay läks enne kuut tööle nagu tavaliselt ja ma ärkasin korraks, kui ta uksest välja läks. Järgmine teadlik moment oli kell 7:03, kus ma paanikas ärkasin ning mobiili otsides avastasin, et see on padja peal ning ma olin selle otsas maganud. Äratus oli kinni pandud.

Õnneks pidin tööl olema 7:45, nii et sain kümne minutiga riidesse ja hambad pestud, haarasin ühe jogurti ning pirni ja kiirustasin bussile. Jõudsin õigeks ajaks.

Aga ma võtan seda kui hoiatust. Ma olen ikka koledasti alamaganud. Sellised asjad juhtuvad ainult siis.

Liikudes sama teemat jätkates ajaliselt tagasi, siis eile õhtul minust suuremat joojat ei olnud. Käisime Murakaga Morrisonis veini ostmas ja kuna ma olin kaasa võtnud ainult pangakaardi, aga rahakotti (loe: dokumenti) mitte, siis ei müüdud mulle alkoholi 😀 Murakas pidi ostma. Kas ma tõesti paistan alla 21? 😀 Jube naljakas oli. Eriti see, et üks vein oli tetrapakendis ja see mulle müüdi – müüja ei pannud tähele, et see ka alkohol on.

Ahhaa, mind tabas poes mingi hullusehoog ja ma ostsin endale meeletutes kogustes puuvilju kokku. Banaane, pirne, apelsine ja kiivisid. Kas just päris kilo igaüht, aga sellised suured kotid, mis soodsamad on. Ja hunnikus jogurtit. Mingi kaheksa või nii. Ma ei tea, mis mul hakkas. Aga noh, tervislik vähemalt.

Igatahes tegi vein mind ainult uniseks. Käisime õhtul veel Iirist ära saatmas, sõitsime temaga Finsbury Parkini, kust ta metrooga Heatrow lennujaama läks, et kaheks nädalaks Hispaaniasse tööle sõita. Nüüd oleme Kayga siis kahekesi.

Magama sain jälle pool üks. Täna tuleb küll varem minna, sest homme vaja umbes viiest ärgata – 6.15 pean tööl olema.

Aga tegelikult helistas just E ja ütles, et ma pean nendega jooma minema. Et noh… Khm. Ma kiirustan koju asju ära viima ja vaatan siis edasi. Khm.

Masendav

/ eesti, maailmavalu, meedia, poliitika, töö / 6 Comments

Eilne õhtu möödus telefoni otsas. Iiris rääkis oma Eesti sõbraga ja kuulas Aktuaalset Kaamerat. Kui ta mulle ütles, et EKA aknaid sisse visati, saatsin Marisele sõnumi, et küsida, kas ta on Tallinnas. EKA ühikas asub teatavasti kesklinnas. Selle peale Maris helistas mulle. Ta oli tõepoolest Tallinnas. Ühikas. Häiritud. Ja see on veel pehmelt öeldud. Tema käest sain näiteks teada, et Kaubamaja ja Viru keskuse aknad löödi sisse… Et Stockmanni murti sisse. Rääkisime päris tükk aega. Tema moblaarvest on mul kahju.

Siis helistasin veel Murakale. Õigemini lasin tal endale tagasi helistada. Temaga rääkisime kohe jube kaua. Ta luges mulle netist uuemaid uudiseid ette.

Siis ma tahtsin eile õhtul veel emale helistada, aga selleks oli lauatelefoni vaja ja kui see vabanes, oli kell Eestis juba pool üks. Emale helistasin täna hommikul, enne tööle minekut.

Ma ei ole suurem asi telefoniinimene, teate. Kui ma üldse helistan, siis lühidalt ja asja pärast. aga praegu… Eesti olukord on lihtsalt nii ahastamapanev ja sürreaalne, et on vaja rääkida. Kogu aeg kellegagi rääkida.

Ma üritan aru saada, aga ma siiani ei saa. Kuidas see võimalik on, et nii juhtus. Kuidas see võimalik on, et meie politsei ei suutnud reageerida. Et Falck ei teinud midagi. Et Eestil peaks olema ka sõjavägi ja ka see ei teinud midagi.

Kuidas lihtsalt lasti vene nolkidel linn segi peksta. Ühel õhtul ja siis veel teisel õhtul ka. Lihtsalt LASTI. Ma ei tea. Mul on häbi, et ma Eestis elan. Et ma elan sellises riigis, kus lastakse sellistel asjadel juhtuda.

Ma saan muidugi sellest ka aru, et tulirelvi ei saa kasutada, sest kui me venelasi tapma hakkaks, siis haaraks Venemaa võimalusest kinni ja tulekski ilmselt sõda. Aga kurat, arreteerige siis vähemalt, kuidas jõuate. Ja tõesti, võtke kodakondsus ära ja saatke maalt välja.

Aga nad ju ei tee seda ka. Või noh, osadega kindlasti. Aga enamik neist nolkidest on Eestis sündinud ja üles kasvanud… Vaevalt, et nad välja saadetakse. Saavad ainult mingid trahvid, mida pooled neist raudselt ei maksagi. Ja ma peaks nendega samamoodi ühes riigis edasi elama? EI, EI, EI!

Masendav ühesõnaga. Ma tänaseid uudiseid pole väga lugenud ja vist ei loe ka, sest aku hakkab tühjaks saama. Tegelikult olen ma natuke maha rahunenud. Kauaks, seda küll ei oska öelda.

Kui muudest asjadest rääkida, siis tööl oli täna see kardetud laupäev, mis osutus tegelikult jumala normaalseks. Mulle ju meeldib, kui on kiire ja kogu aeg midagi teha. Aga ehkki see töö on suht okei, siis ma pean tunnistama, et kogu see kohvivärgindus ei huvita mind absoluutselt, seega mul pole erilist motivatsiooni kõiki neid peensusi selgeks saada. Ja otsin ikka uut tööd. Aga praegu saan normaalselt hakkama ja raha tuleb, see on peamine.

Murakas tuli Londonisse. Hakkame jooma.

EDIT:
Ma lugesin just Ansipi pöördumist venekeelsest AK-s ja sain jälle nii vihaseks. Tuli meelde, mida ma veel kirjutada tahtsin. Kui ahastamapanevalt nõme see on, et kõik keerutavad jätkuvalt mingi totaka monumendi ja langenute mälestamise ja hauarüvetamise teema ümber, kui tegelt ei koti see MITTE KEDAGI ja asi on puhtakujuliselt selles, et Venemaa tahab oma võimu näidata.

Teate, ma vihkan Venemaad. Ja ma vihkan absoluutselt KÕIKI neid, kes kahe viimase päeva jooksul linna segi peksnud on. Ja ma ei kasuta sõna “vihkama” just eriti kergekäeliselt.

Kui Aljošat poleks olemas, siis oleks Venemaa selle välja mõelnud. Nii ütles vist mingi Soome poliitikategelane või keegi taoline. Ma olen nõus.

Sõnatu õudus

/ eesti, maailmavalu, meedia, poliitika / 4 Comments

Ma mõtlesin tulla ja vinguda selle üle, et HSBC, mis nii suure suuga ainult passi alusel pangaarvet lubas, nõudis siiski address proofi (ja oleks kõlvanud ka Eesti oma aga mul ei tulnud PÄHE Eestist oma arveid kaasa võtta, eks), mida mul pole ega saagi olema ning lõppkokkuvõttes pean ikkagi viima tööandja kirja, mille ma saan alles pühapäeval.

Kui ma olin teel parki (loe: internetti), sain Marise sõnumi. Ma ei saanud aru, millest ta rääkis. Siis lugesin ma maile ja ema oli sellest kirjutanud. Siis lugesin ma blogisid ja kõik kirjutasid sellest. Siis lugesin ma uudiseid.

Põhimõtteliselt on minu emotsionaalsus tingitud suures osas hoopis sellest, et ma olen kahe viimase öö jooksul maganud kokku üheksa tundi, mul viskas töö juures lõpuks üle ja kui pank ka veel näkku panema hakkas, sai mul kõigest lõplikult kõrini, aga neid uudiseid lugedes ma lihtsalt hakkasin nutma. Istusin keset avalikku parki ja nutsin.

Üldiselt ma ei oskagi midagi öelda. Ma olen täiesti sõnatu. Võib öelda, et mind valdab õudus. kogu see olukord tundub täiesti sürreaalne. Mul vist on hea meel, et ma pole Eestis.

KUIDAS nii saab? KUIDAS?

Ma ei ole uudiseid tegelikult eriti lugenudki. Ainult blogisid. Delfi pealkirju ja osasid uudiseid diagonaalis. Ma pole vaadanud ühtki videot ega pilti. Ma ei tea, kas tahangi. Ma KARDAN seda, mis sealt ilmselt näha on.

Okei. Lugesin selle läbi. Pildid ei tule (õnneks?) lahti. Ja selle. Ja selle. Appi! Ma ju töötasin Pärnu maanteel. Ma sõitsin iga päev vabakalt koju. Kõik need kohad on nii tuttavad, nii igapäevased. See kõik tundub nii sürreaalne.

Mul on õudne. Kuidas sellised asjad juhtuda saavad. Kuidas?

Ma ei tea. Ma päriselt kardan, et tuleb sõda või midagi. Ebareaalne mõte. Kole mõte.

Ja kurat, et mul kodus netti pole.

Teine linnuke kirjas

/ igapäevaelu, london/UK, töö / 3 Comments

Eilse päeva ainus asjalik tegu oli mantlile nelja nööbi ette õmblemine. Magasin kaua ja logelesin niisama. Isegi netti ei jõudnud. Õhtul käisin Swammiga pargis joomas. Pargist avanes vaade Big Benile. Ma leidsin, et Big Ben on s*taks kole. No on, noh! Aga paari tunni pärast läks ilusaks. Äkki ma jõin selle ilusaks. Ei, tegelikult läks lihtsalt pimedaks. Suisa romantiline oli, ma julgeks öelda.

Ahhaa, pilti tegin ka. Mina ja öövõtted pole just kõige edumeelsem sümbioos, aga noh, pimeduse saabumise ajaks oli mulle avanev pilt meelemürkide tagajärjel suht samasugune 😀

Ja kui juba piltideks läks, siis panen veel kaks pilti, mis fotokas olid. Ma eriti ei viitsi viimasel ajal pilti teha, nagu näete. Aga esimesel pildil siis killuke pühapäeva hilisõhtust, kus me Iirisega ühel loendamatutest kordadest kahe korteri vahel edasi-tagasi käimistest bussi ootasime ja ma Iirise sõnutsi jube naeruväärne välja nägin, lamp seljakotist väljas (ja piimapakk käes!) 😛

Ja alumisel pildil on London Eye, vaateratas, ka pühapäeval tehtud, aga varem millalgi – suht mõttetu pilt, aga olgu peale. Selle ratta peale tuleb minna!

Kuid pöördudes tagasi sinna, kust jutt enne pooleli jäi… Õhtul venis märkamatult öösse. Mina ei teadnud alguses, kuidas ööbussid käivad ja kuidas ma koju saan. Swammil polnud võtmeid ja tema sõber ei võtnud telefoni vastu. Lõpuks suutsin ennast busside osas harida ja vedasin Swammi endaga “kaugele põhja” (tema väljend, irw). Siis oli veel lõbus keset ööd kodu otsida, sest kõik need neetud tänavad on ühesugused, eriti pimedas. Aga täitsa õigesti läksin, ehkki kõhklesin.

Magama saime peale kolme ja ärkama pidin juba kell kuus. Jube kole.

Aga tööl oli täna ägedam. Ma ei olnud närvis ja supervisorid ei öelnud ka kordagi pahasti. Mitmeid asju ma juba oskan teha ja võtan vabalt ja üldse oli suht chill. Eks ma arenen. Sain omale kassasse numbri ka, noh, seal on sisse logimiseks kõigil üks number. Keegi ajugeenius oli mu nime valesti sisestanud, sweet. Üks Poola kutt, kes on seal aasta töötanud, seletas mulle üleeile kassasüsteemi ja mainis, et tema nimest on üks täht puudu. Mul on tunne, et ma jäängi siis seal selle nimega. Mitte et ma just vaimustusest kiljuks, aga olgu peale. Enivei, see number vist tähendab, et ma SAIN selle töö. Päriselt 😉

Sain järgmise laupäevani graafiku teada. Töövestlusel öeldi, et mind võeti sinna sellepärast, kuna elan lähedal ja vahel on vaja varahommikul tööl olla, aga nii 1-2x nädalas, mitte rohkem. 1-2x my ass – teisipäeval olin 7.15-15.15, täna ja homme samamoodi, laupäeval 8-17, pühapäeval 7.45-15.45, esmaspäeval 6.15-15.15, teisipäeval 7.15-15.15, neljapäeval siis esimene õhtupoolne vahetus 15-sulgemiseni (hm, ma ei teagi, millal me sulgeme) ja reedel 12-20. Kolmapäev ja laupäev on vabad, uue nädala graafik algab pühapäevast, seda veel pole. Okei, ma esimesel nädalal ei vingu, aga kui edaspidi samamoodi neli päeva viiest varahommikul on, siis lähen küll mölisema.

Ahjaa, Iirise hotellist helistati jälle ja kutsuti vestlusele, paraku nad tahtsid mind enne nelja, nii et lihtsalt enne kolmapäeva polnud võimalik. Kolmapäeval kell kolm siis. Selleks ajaks olen veel mitu head päeva kohvikus olnud ja oskan juba rohkem arvata. Miskipärast on mul tunne, et ma teisipäeval lihtsalt ütlen neile, et ma ei tule vestlusele 😛 Aga eks näis.

Pollyanna edeneb jõudsalt, bussis loen ja tööl pauside ajal (kaks pooletunnist söögipausi, söödud saab 10 minutiga ja nagunii loen söögi kõrvale ka). Ostsin Little Women & Good Wives ka ära, samuti £1.49 eest. Ilus.

Ilm on täna kehv, tibutab. Tegelikult polekski väga hullu, aga läpakaga pargis istuda ei saanud. Istusin siis siia lähedale Starbucksi, sest internetivajadus vajas ometi rahuldamist. Ostsin suure maasika frappuchino – polnud nii hea, kui arvasin, aga siiski üsna hea. Ja miskipärast lükati mu krediitkaart siin tagasi, ehkki minu teada peaks vähemalt 1000 kr veel peal olema (ja raamatupoes pool tundi enne seda sain küll maksta). Masendav. Ma ei tea, mis värk on.

Mul on vaja pangaarve teha, et palka saada. Kiiresti on vaja. Ma ei tea, mis panka valida. Nationwide tahtis address proofi, mida mul pole. Lloyds siin lähedal on, nemad vist peaks andma niisama – kui paar päeva tagasi küsimas käisin, siis sain nagu aru, et passist piisab. Aga tegelikult langesin ma reklaami ohvriks (Gumtrees nägin) ja tahaks vist hoopis HSBC-d – aga seda siin Angelis vist pole. Ja ma ei viitsi mõelda, kus on. Tegelikult ma tahaks teada, palju Lloydsis kuumaks on, kas on odavam või kallim kui £6. Aga ma ei viitsi uurida. Täna enivei enam panka ei jõua, aga homme pärast tööd pean raudselt minema. Oeh. Soovitage keegi midagi, palun.

Mh, aku hakkab tühjaks saama ja klaas ka. Ja külm on ja uni on. Kodus pole midagi süüa, ma ei tea, mis värk mu krediitkaardiga on… Ja sula mul peaaegu et pole. Päh. Eks ma lähen poodi ja katsetan. Deebetkaardil on ka (võõras) raha, võin seda kasutada, kui viimane häda käes.

Ma nüüd riskin ja kasutan võõrast avalikku tasuta wifit internetipanka minemiseks. Lähen vaatan, mida seal mu kaartide kohta öeldakse.

Homme jälle!

Scroll to Top