Järjekordset veinipudelit lahti korkides tabasin end mõttelt, et selliseid situatsioone pole enam ammu ette tulnud. Käsitsen kõige tavalisemat avajat väärika elegantsiga ning kõik korgid eemalduvad kuulekalt esimesel katsel. Veinipudeliavajalihas on mul igatahes VÄGA trimmis.
Nüüd Ocean’s Eleven 😛
Selle võiks vist kategoriseerida teema alla “eestlane maalt ja hobusega Londonis” vms. Unustasin oma kõige esimeses Londoni sissekandes mainida.
See oli neljapäeval, kui käisime Camdenis hiina toitu söömas ja hiljem korterit vaatamas ja Liina baaris… Igatahes tuli mingil hetkel jube janu. Tahtsin mahla osta. Virsikumahla. Leidsingi siis poest mingi variandi, mis oli liitrine ja pudelis. Olen jumala õnnelik eksju, ostan ära. Väljas hakkan jooma… Ja no NII kuradi magus, et sure või ära. Üldse imeliku maitsega.
Mingit järjekordset tunniajalist distantsi ühistranspordis veetes proovin korra veel juua. Ei, ikka sama jälk. Ja siis avas meie silmad iste tagapool platseeruv Briti vanadaam, kes teavitas mind kurvast faktist, et seda tuleks veega segada. Tegemist oli SIIRUPIGA. Khm, jah. Pudeli sildilt seda välja ei lugenud. Esimeselt vähemalt mitte. Tagant pisikeses kirjas lõpuks leidsin – 4 osa vett, 1 siirupit. Khm khm khm. Pole siis ime, et nii jälk oli.
Aga muidu see maitses veega suht sama rõvedalt. Ma pole absoluutselt siirupiinimene.
Leidsin ühest poest päris mahla ka, aga see ei maitsenud siiski nii hästi, kui Eesti omad. Esimene asi siis, millest ma puudust hakkan tundma. Ma muidugi pole veel jõudnud korralikult otsida, ehk kuskil on siiski ka NORMAALSE maitsega virsikumahla…
Piim on õnneks sama maitsega mis Eestiski. Vastasel korral oleks ma vist juba lennukiga tagasiteel.
Viimased kolm päeva olen söönud muuhulgas meeletutes kogustes igat sorti köögivilju, millest mitmeid ma ei olnud enne proovinudki. Murakas ja tema lapsed, noh. Aga kuradi head on! Brokoli, oad, herned, mais igast asendist… Noh, tegelt ei midagi erilist, aga mina pole üldiselt köögiviljainimene. Ei osta neid praktiliselt kunagi. Ma lihtsalt ei viitsi süüa teha. Aga kui keegi teeb, siis nosin hea meelega. Peaks tervislikumaks hakkama.
Tegelikult peaksin teile rääkima easter egg huntist, aga kuna tegin päeva jooksul jälle pea kakssada (enamuses mõttetut) pilti, siis võtab blogivääriliste välja valimine aega ja vaeva, ma praegu lihtsalt ei viitsi. Peaks pildistamise ära lõpetama… Aga ma ei saa, siin on lihtsalt nii ilus loodus!
Kui hästi läheb, siis tänase õhtu jooksul siiski kirjutan.
Head esimest aprilli teile ja… Nii edasi. Ma nüüd joon veini 😛
Ma hakkasin jälle mõtlema selle üle, kui oluline mulle ikka on see, KUIDAS inimesed kirjutavad.
Sõpradega on tegelikult teine asi. Kui miski peakski närvidele käima, siis nende puhul vaid nendid, et on jah nii, mis siis ikka.
Aga (uued) tuttavad või (veel) võõrad…
Ma olen muidugi perfektsionist ka. Aga ma tõesti ei salli kirjaoskamatust. Ma võin muidu meeldiva tüübi (vihjates siis noormeestele) maha kanda puhtalt sellepärast, et mulle ei meeldi tema MSNi kirjastiil või tema sõnumite kirjutamise stiil. Ma üldiselt vihkan sõnumite saatmist, ainsaks erandiks vast ongi juhused, kui keegi mul kõhus piisavalt liblikaid tekitab, et ma viitsiks mingeid (kahemõttelisi) sõnumeid saatma hakata, siis ma isegi naudin seda. Ja parem oleks talle endale, kui ta korrektselt kirjutaks. Vastasel korral… Võeh.
Kusjuures ega ma ei mäletagi, millal ma viimati sattusin mõne tüübi otsa, kellega ma oleks jõudnud sõnumite saatmise faasini ning kelle sõnumid oleks mulle tõeliselt meeldinud. A oli viimane…
Kui sõnumid ja MSN kõrvale jätta, siis on ju olemas veel blogid ja erinevad suhtlusportaalid. Igasugusest beibekeelest ja kirjaoskamatusest rate.ee taolistest kohtades ma parem ei räägigi, eks. Aga sealt ma hoian eemale ka. Orkut mulle seevastu väga meeldib. On vähe inimesi, keda seal pole ja see väike ankeet näitab suht hästi ära, mis sorti inimesega tegu on. Tavaliselt ma kas siiralt imetlen ja naudin sinna kokku kirjutatut või siis pööritan vaid silmi. On muidugi ka neid, kes igasugust infot kiivalt varjavad. Kui nad ei oska kirjutada, siis ma avaldan kiitust. Ära kirjutagi, oled õigel teel. Samas on inimesi, kelle kohta ma tean, et nende väljendusoskus on suurepärane, kuid nad ei taha seda miskipärast kasutada. Aga noh… Mis siis ikka.
Ja blogides on lisaks kirjakeelele veel sisu teema. No kurat. Kui sul ikka pole millestki kirjutada, siis palun – ÄRA KIRJUTA. Ma olen lihtsalt nii paljude mõttetute blogide peale sattunud, et ahastus tuleb. Sama paljud kindlasti ei kirjuta masside lõbustamise eesmärgiga. Ehk nad kirjutavadki vaid selleks, et sõpradele oma tegemistest teada anda… Minagi alustasin nii. Nüüdseks on sellest saanud lihtsakoeline sõltuvus, kuid oma pointi täidab asi senini, eriti nüüd, kus ma pole enam Eestis. Kust mujalt mu sõbrad mu tegemistest ikka teada saaks. Ma tõsiselt ei viitsiks igaühele eraldi MSNis või Skype’is jutustada, mis ma täna tegin.
Kuulge, ma jooksen rappa vist. sest kui sa ka kirjutad selle eesmärgiga, et sõpru informeerituna hoida, võib see ju ühtlasi ka võõrale nauditav olla. Või siis mitte. Ja siis on veel kaks varianti – kas sa kirjutad hästi või mitte. Kui tegu on viimase variandiga, siis ma lihtsalt tunnen endale kaasa.
Tegelikult pole mõtet blogiteemal pikemalt vinguda. Siin on ju kuldne reegel: kui ei meeldi, ära söö. Ma vahel lihtsalt mõtlen, kas inimestel endal pole piinlik selliseid asju kirjutada. Nojah, ma vaatan saadet “Eesti otsib superstaari” ja mõtlen täpselt sedasama. Igavene vastuseta jääv küsimus?
Ühesõnaga. Mulle meeldivad inimesed, kes kirjutavad hästi ja kes kirjutavad vigadeta ja kellel on midagi öelda. Neid on mu ümber (õnneks) päris palju.
Ja tegelikult jõudsin ma sügavmõttelisele järeldusele, et sellel sissekandel vist pole mingit eriti sügavmõttelist mõtet. Aga kui ma selle juba valmis kirjutasin, siis…
Tegelikult intrigeerib mind hoopis rohkem küsimus, kas ma suudaksin pikemalt koos olla (no suhte mõttes ja nii) noormehega, kes on muidu väga tore ja tõesti meeldib mulle, aga no ei oska suuremat kirjutada. Intrigeeriv. Pips ütleks vist selle kohta, et ma tekitan pisiasjadest probleeme. See võib tõesti nii olla.
Aga noh… Mulle tõesti meeldivad inimesed, kes oskavad kirjutada! Pikkadele pandavatele poistele võib ajutiselt järeleandmisi teha, aga lõpuks kannan nad ikkagi maha. Vähemalt senini on see nii olnud.
Aga vaatame, mida tulevik toob või mis. Sest senised kogemused on mul vaid eesti keele baasil. Londoni noormeeste kirjaoskuse kohta ei oska ma veel miskit öelda.
EDIT: Üks asi seoses selle teemaga tuli mulle veel meelde. Ma lihtsalt VIHKAN ninnunännutamist. Armas, soe ja romantiline võib olla ka konkreetsel moel, see läheb mulle olenevalt situatsioonist väga hästi peale. Aga selline beibede ninnunännu. Brrr! Siinkohal ma vihjaks vist ikkagi oma tähtkujule. Ära tule jääraga pudikeeles rääkima.
EDIT 2: Kirjaoskamatusel on erinevad tasemed. Mina ei kannata isegi seda, kui kirjavahemärkide ette tühikud jäetakse või nende järele mitte. Sallimatuse kõrgem tase seega.
EDIT 3: *mõtlikult* Aga võib-olla olen ma lihtsalt egoistlik ülbik?
Kõigepealt tuletan teile meelde ühe veebruarikuise vahejuhtumi, mille ise juba täiesti unustanud olin. Aga Murakas ei olnud. Ja eile ma sain oma Roll-upsi kätte 😀
Ja siin on siis Iirise kingitud pulgakomm, mida ma kuidagimoodi ära süüa ei raatsi, sest see on nii ilus ja värviline (ja see on tegelikult naatukene väiksem, kui pildilt paista):
Lubatud pildiseeria sellest, kuidas üks õige Eesti neiu oma haigust ravib (hm, peakski minema ja küsima, kas enesetunne on täna parem kui eile või läks kogu ettevõtmine aia taha…):
Ja noh, nii me eile õhtul siis istusimegi studys, hävitasime veini ja suhtlesime maailmaga:
Minul oli igatahes täna hommikul veidi… Raske olla. Ei midagi traagilist, pohmakaks ei saa asja küll nimetada. Aga no selline tunne, et eelmisel õhtul sai alkoholi tarbitud, see TUNNE oli küll. Praeguseks on muidugi kõik korras juba. Kell on väga vähe, kui järele mõelda, tavaliselt ma magan vabadel päevadel tunduvalt kauem… Aga jah, täna oli pool üheksa uni läinud ja kõik. Mis on ju iseenesest tore. Jõuabki rohkem teha.
Teha oleks nüüd tõesti vaja. Asjalikuks peaks hakkama. Ei, ma pole oma CV-d lahtigi teinud. Täna tuleb teha!
Ja siis ma ei tea endiselt, kas ma lähen täna õhtul tagasi Londonisse või homme hommikul. Tahaks homme minna, aga homme pole vist kedagi kodus ja mul pole võtmeid… Peaks Iirisele helistama… Ah, hiljem.
M-i kool korraldab täna mingi lihavõtteürituse, kuhu kõik lapsed-vanemad-sõbrad-tuttavad-muud loomad kutsutud on ning meie Muraka ja lastega lähme ka. Põhimõte seisneb looduses jalutamises ja šokolaadimunade otsimises. Huvitav, kas ma võin ka otsida… 😛
Ocean’s Eleven tuligi ööga kohale ja kvaliteet on ka suht hea. Oleks nüüd ainult aega, mil seda vaadata. Näis…
Kõigepealt pean ilmselt ära mainima, et ehkki mulle hakkasid lapsed tõesti meeldima, meeldiksid nad mulle veel palju rohkem, kui neile oleks võimalik külge panna summuti või volume nupp. Nad ON armsad, aga see võime mängimise jooksul terve päeva konstantselt karjuda… Okei, mitte just terve päeva järjest, aga siiski tunduvalt rohkem, kui nende häälepaelte jõust võiks eeldada. Pluss veel muidugi need puhud, kus on vaja jonnida või midagi kuskile ära lüüa või emme järele nutta.
Aga ei, tegelikult nad siiski on armsad 🙂 Vinguda ikka võib, aga nad on.
Olles harinud ennast veidike geograafia teemadel ja mõelnud esiti välja täiesti ebakorrektseid kohanimesid, sain teada, et Murakas elab ja mina viibin siis hetkel samuti Ockleys.
Hommikupoole käisime aga lähedalasuvas linnakeses nimega Horsham, millest Murakas ka kunagi kirjutanud on.
Ilm oli ilus, päike paistis, lapsed sõitsid tõukeratastega ja elu oli lill.
Käisime jalutamas mingil… Mitte just matkarajal, aga oli selline… Noh, looduskaunis koht, oja ja puha. Mina lootusetu loodusefännina (pildistan iga kell parema meelega ilusat puud kui ajaloolist hoonet) lihtsalt klõpsisin ja klõpsisin:
Seal oli üks hästi armas kirik ja väike surnuaed seal juures:
Tänav kiriku lähedal:
Siin me oleme juba kesklinnas, kus jalutasime ka päris pikalt – käisime mänguasjapoes ja mujal, rahvast oli palju, väljas olid letid ja üldse oli väga armas olemine:
Muhahaa. No comments:
Veel kesklinna (ma ei tea, kas seda saab just peatänavaks nimetada, aga midagi taoliselt ilmselt küll):
Ja need kolm pilti tegin siis, kui olin kodus tagasi. Muraka maja eest siis. Esimesel on mingi kohalik külahoone või midagi taolist, kus vahel kala müüakse 😀 , nagu Murakas kommenteeris, teisel siis lihtsalt mingi maja ja kolmandal Muraka maja kõrval asuv puu.
Kodus istusin veel tükk aega aias päikese käes ja lugesin Stouti raamatut, mis Maris mulle sünnipäevaks kinkis (juubeliöölane, numbrilt 100 ja selle lõpus on olemas kõigi sarjas seni ilmunud raamatute nimekiri, mis on eriti äge 😛 kas keegi veel ei tea, et ma olen kirgline Stouti ja Gardneri fänn?). Pool sain läbi. No ikka jube mõnus oli päikese käes mõnuleda. Tahaks ka aeda endale.
Ja muide, välismaal ON rohi rohelisem kui Eestis. Vähemalt selles aias küll 😛 Ma pilti ei viitsinud teha.
Praegu on aga lapsed voodis ja meie istume netis ning tarvitame alkohoolseid jooke. Oleks veel pilte panna õhtust, aga praegu ei viitsi, nii et homme siis saate näha, milline on täpselt pulgakomm, mille Iiris mulle ostis ning kuidas Murakas haigusega võitleb.
Hakkasin Ocean’s Elevenit tõmbama, sest Murakas pole seda näinud (kujutate ette?!?), aga tuleb nii aeglaselt, et enne homset pole ka lootust… Pähh.