Tahaks suve…
Muhahaa. Ütleme nii, et Pärnus on igav. Ja varbafetiš on endiselt. Ja 23 krooni kohta on see punane Selveri lakk jumala aus värk.
Rainerit oodates…
Muuseas jõuti minu blogini otsingutega: noku, vassilissa falck, vanaema lööb trummi, kuidas õppida uuesti seksima.
Einojah.
Mind ajavad hullult närvi inimesed, kes valivad omal Orkutis suhtluskeeleks ainult inglise ning siis panevad peale piirangu, mis ei lase teiste keelte rääkijatel ennast sõbraks lisada. Mul on vähemalt kolm-neli-viis tuttavat sellepärast lisamata jäänud ja scrappida ka kõigile ei viitsi. Täna sattusin jälle ühe peale. Urr! Mina olen eestlane ja minu emakeel on eesti keel. Aga sina? Häbened või?
Ja siis veel seda ka, et… Ma tahaks siiralt olla üheks päevaks titemamma nahas ja tema mõtteviisiga. Ma lihtsalt ei suuda ette kujutada seda “minu tibu on kõige armsam ja kõik keerleb ümber tema” tunnet. Ma noh… Kas just jälestan lapsi, aga ütleme nii, et mida väiksemad nad on, seda ebamugavamalt ma ennast nendega tunnen. Kasvage enne suureks, siis räägime 😉
Ma ei kujuta ette, et ma saan kunagi lapse ja elu hakkab ainult ümber tema keerlema ja kõik fotod, mis ma kuskile üles panen, on koos temaga ja… No ma lihtsalt ei kujuta ette! Aga võib-olla olen kunagi ise ka selline. Praegu on igatahes imelik teisi vaadata.
See polnud nüüd halvustavas mõttes mõeldud, lihtsalt arusaamatus 🙂
Kui ma peaks oma titele firmariideid hakkama selga toppima (Nike jms), siis võite küll tulla ja mulle millegi suure ja raskega vastu pead virutada.
Aga no ma nii enne kümmet aastat lapsi saada ei kavatse. See igavene kümme. Päris ilus aeg tundub.
Ja siis oli viimases Ekspressis kõhedust tekitav artikkel kolmanda samba p*rse minemisest. Et noh. Ma tegin ka selle aasta alguses kolmanda samba. Ma usaldasin ka panka ja jäin uskuma juttu, et see on suht lollikindel värk ja miinusesse jääda on suht võimatu. Peaks vist asjad üle mõtlema. Kelleltki targalt nõu küsima. Aga artikli põhjal võib järeldada, et vahel ei tea need “targadki”… Oeh. Üldiselt pole vahet, ma mõtlesin Londonisse minnes asja nagunii ajutiselt seisma panna. See 900 kr, mis ma sinna sisse maksnud olen, pole just teab mis suur kaotus.
Keeruline värk. Ometi tahaks vanaks saades piisavalt rikas olla, et neli asja kokku pakkida, autosuvila osta ja mööda maailma rändama minna. Ma olen vabalt selle nimel nõus iga kuu mingit pappi maksma. Aga kes kinnitab, et pank mind ei koori? Hakka või sukasäärde koguma 😀 Ennast tundes – seda ei saa teha, ma jooks selle raha juberuttu maha. Raha tuleb paigutada kuskile sellisesse kohta, kust ma seda ilma suurte sanktsioonideta enne vajalikku aega kätte ei saa, kus see teeniks kasumit ning see koht peaks ühtlasi usaldusväärne olema. Tricky…
EDIT 10:47 – Rainer pidi kell üheksa valima minema ning pärast seda minu peale korjama ja Pärnu poole sõitma. Lubasin umbes pool kümme valmis olla. Rainerit tundes ma tegelikult arvestasin sellega, et enne kümmet ei toimu suure tõenäosusega midagi. Aga nüüd, kolmveerand üksteist, sain lõpuks kõne, mis teatas, et ta magas sisse ja läheb veel tunnike.
Muidu jumala pohhui, aga vaadake, MINA tõusin kella peale. Oleks ka tahtnud välja magada äkki…
Ei, tegelikult on kõik lill. Ma siis lihtsalt passin netis nii kaua. Pole mul kiiret kuskile 😛
Hkhmm
Et noh… Mazda 6 on küll võrdlemisi ruumikas auto, aga kuivõrd see peab lisaks minu kottidele mahutama ka neli inimest, siis… Ma pole sugugi kindel, kas kõik asjad peale mahuvad.
Ja mul on veel asju! Aga need lähevad hiljem. Rainer sõidab nagunii pidevalt Pärnu vahet ja ma saan teda ekspluateerida.
Aga siiski. Masendav. Kolida Pärnusse kogu oma elu. Vaid selleks, et kunagi Eestisse tagasi tulles täpselt sama teekond vastupidises suunas ette võtta.
Oma kodu tahaks. Sellist, kuhu ma saan asjad ära panna ja need sinna igaveseks jätta. Üürikorterid seebiks!
Aga nii kaua saan iga kolimise ajaks kraamida välja oma vanad selja- ja spordi- ja õlakotid, mis mul ongi ainult kolimisteks alles hoitud, niisama ei kasuta ma neid juba aastaid. Iga kord mõtlen, et tahaks ära visata, aga tõden, et ei ole vist mõtet. Luban pühalikult, et sel päeval, kui OMA korteri saan ja sinna sisse kolin, lendavad kõik need kotid otsemat teed prügikasti.
Annaks jumal, et see aeg ei ole aastate kaugusel…
Print screen
Kõik kuumad tšikid on away. Kõik kuumad poisid on busy. Enamik inimesi on lihtsalt offline. Ja mina passin tööl.
Aga veerand tunni pärast koju. Seegi hea.
Paar pilti ka
Tuli meelde, et tegin päev pärast valimisläbu pilti. Nii palju joodi siis ära. Kusjuures pudel õlut ja pudel veini on alles veel. Õigemini pool pudelit õlut, teise poole jõi ema just ära. Irw.
Ja siis täna tõi klient mulle kommi. Jube head olid, muideks. Seda karpi võite julgesti osta!
Aga kõige olulisem pildi osa on muidugi mu uus mp3-mängija. Selle juurde käib legend ka.
Ostsin eelmise mängija kevadel 2006. Sellepärast, et mängijat oli vaja ja see oli nunnu. Punane. Jube palju maksis, aga ma puhtalt välimuse pärast… Olin sellega suht rahul kuni selle hetkeni, kui meile tuli uus mp3-mängija. siis nimelt see, mis pildil. Kah punane, eks. Firma ka sama. aga mis siis vahet? Esiteks oli värv natuke heledam, just minu lemmikpunane. Teiseks oli uus mati pinnaga (mulle üldse ei meeldi läikivad asjad, näpujäljed jäävad vastikult peale, aga noh, peab ju järeleandmisi tegema, kui muidu nunnu on, niisiis sai esimene mängija ikka ära ostetud). Kolmandaks oli see lihtsalt natuke väiksem ja stiilsem. Neljandaks oli see poole suurema mahuga (2GB endise 1GB asemel) ja tunduvalt odavama hinnaga.
Olin pehmelt öeldes kuri. Uus mängija oli kole palju parem, kui vana ja ma teadsin, et kui ma seda ei saa, siis jääb see hinge kriipima.
Aga kõik lahenes hästi. Lepp, tuntud HV pede, müüs mu vana mängija seal maha. Ühtlasi sain teada, miks see nii kallis oli – selle diktofon lindistas faile mp3 formaadis, mis võtab mingi 3-4x vähem ruumi, kui wav, mis siis enamikel teistel mp3-mängijatel. Minu jaoks muidugi täiesti mõttetu funktsioon, kuivõrd ma tõesti ainult kuulan muusikat.
Lõppkokkuvõttes maksin 100 kr peale ja saingi omale uue mängija. Seda raha olin nõus maksma. Ikkagi poole suurem ja ilusam ju 😛
Enivei, uuel mängijal on üks suur vastik viga ka kõigi vooruste kõrval. See ei käitu nagu tavaline normaalne mälupulk või -kaart või muu väline andmekandja, mille USB-porti ühendades tekib My Computeri alla ketas, kuhu saad otse faile kopeerida. Sinna saab faile panna ainult Windows Media Playeri kaudu. Umbes nagu iPodi iTunes programm. Ilge k*pp on ja s*taks kaua võtab aega, kuni ta neid konverdib. Seda pole siiani välja mõelnud, kuidas ma sinna muusikat kaustade kaupa panna saan… Vist pean kausta sisust enne Media Playeri playlisti genereerima ja siis kuidagi… Aga seda playlisti ma teha ei oska, ma kasutan Winampi muusika kuulamiseks, mulle ei meeldi Windows Media Player üldse. No ma pole viitsinud asjaga eriti tegeleda ka, olgem ausad. Ühtlasti on mu meelest vägagi küsitav, kas ma saan seda mängijat niisama mälupulgana kasutada, st ka muud sorti kui muusikafailide kandmiseks. Vist mitte. Ikaldus.
Aga noh. Mängija on siiski edev. Mis siis, et väheke düsfunktsionaalne. Täpselt nagu mu uus telefongi (mille äratust ma ei kasuta ja mille meelespead ma siiani ei oska panna ja mille sõnumite kirjutamine ja lugemine on keerukam kui vanal heal 3310-l). Vähemalt s*taks hea näeb välja, eks. Ma olen ikka tüüpiline naine 😀
Kui Londonisse ei koliks, ostaks need edevad punased ufokõlarid ka ära, mida ma juba aasta aega nillinud olen. Ehk müüakse neid kunagi siis ka, kui ma püsivalt Eestis tagasi olen…
Aga oma fotokaga olen siiani julmalt rahul. See on lihtsalt nii väike ja nii nunnu. Ja teeb seebika kohta piisavalt kiiresti pilti ja on julmalt lihtne ja loogiline ja mugav mu jaoks. Ja mahub ka kõige väiksemasse käekotti, nii et ma kannangi seda absoluutselt igal pool kaasas. Et noh, tõesti. Ma kohe üldse ei kahetse, et selle ostsin. Asendamatu mu jaoks. Ei kujuta ette, kas kunagi tuleb see aeg, mil ma hakkan suure kaameraga ringi käima nagu Lepp. Ei usu.