blogimine

Täna on jälle äärmiselt tegus päev olnud. Poole kaheksane äratus, dušš, pool topsi jogurtit lapse tissitamisega paralleelselt ning juba kihutasimegi uue naistekliiniku poole.

Uus kliinik on nii ja naa. Toome oli mulle nii lähedal, Toome oli hingega. Aga see oli ilmselgelt liiga väike ja muidu ajale jalgu jäänud – uus on suur ja uhke ja ilus (sest uus on ikka ilus). Lisaks igasugused peened süsteemid – võtad registratuuris numbri, tädi teeb arvutis klikk-klikk ja arst saab oma kabinetis teada, et see ja see on saabunud. Automaatika teeb elu lihtsamaks.

Tõdesin taaskord, et dr. Klaar on ääretult mõnus arst – ta on lihtsalt nii… Sõbralik, südamlik ja inimlik. Ta on osakonnajuhataja, seega tööd kindlasti ülepeakaela, patsiente ka küllaga – visiidid on alati lühidad ja kiired, sups sisse ja välja. Ometi ei jää sellest muljet, et sinuga ei tegeleta piisavalt – ja peale tervist puudutavate teemade jääb aega rääkida ka sellest, kui ilusad on härmas puud ning et uues kabinetis on köögilauad 😛 Seda kõike kümne minutiga. Väga rahul olen, et Kessu teda soovitas.

Tervis on muidugi korras, ega ma muud ei eeldanudki. Sain retsepti pillide jaoks, mida imetamise ajal võtta võib, aga kasutame vist kõigepealt need kurikuulsad küünlad ära, mis eelmine kord alt vedasid. Noh, seekord sohki ei tee ja nagunii on rinnaga toitmine lisakaitse.

Kodus tagasi olles sain natuke koristada ja rahus hommikust süüa… Siis oli tunne, nagu peaks pool päeva juba läbi olema, aga kell oli alles pool kaksteist. Nii juhtub, kui harjumuspärasest varem tõusta 😛

Lõuna paiku käis Mees tööturuametist mingeid pabereid ära toomas, mina valvasin nii kaua kärus magavat last ja lugesin pargis raamatut. Üle poole tunni vist lugesin – seal oli hullumaja olnud, nii et Mees pidi kõigepealt tükk aega ootama.

Koju tagasi jõudnud, tegi Mees süüa, mina lugesin raamatu läbi… Ja siis oligi aeg sammud Plika arsti poole seada.

Tema oli ka kolinud, Oru tänavalt Vaksali tänavale – sinna majja, kus noortekabinet on, olen seal varem korduvalt käinud.

Ja Plika oli NII tubli! Kui viimati süsti tehes oli kisa taevani, siis täna ei hakanud üldse nutma. Ju oli seekord hästi sihitud ja Mees viis samal ajal efektiivselt tähelepanu kõrvale. Natuke hiljem jorises, aga mingit päris nuttu ei tulnudki.

Lugesin viisikvaktsiini kõikvõimalike kõrvalmõjude kohta ka, aga lapsel ei täheldanud küll miskit – ei olnud virilam, kui tavaliselt, sõi normaalselt, üleüldiselt oli Kessu väljendit kasutades rõõmus nagu noor nirk 🙂

Kui eelmine kord oli ta peamiselt kaalus juurde võtnud, siis seekord hoopis pikkust visanud – 57 -> 62 cm. Seitsmest kilost jäi ikka üksjagu puudu – 6,63 ainult. Väidetavalt on kuuga siis 720 g juurde võtnud.

Igal juhul on 62 riided talle parajaks saanud küll 🙂

Aga sellega polnud meie päev veel lõppenud – ema tahtis oma sõbrannat külastada ja mina haakisin end musta pesu kotiga kaasa. Sai värskelt küpsetatud pirukat ja kohvi ja kuulata kahe aastakümnepikkuste kogemustega psühholoogi juttu… Ja vaadata seda, kuidas nad doktor Phili vaatavad 😉 Väga huvitav õhtu oli, ma sain kohe küllaga mõtlemisainet.

—

Vahemärkusena panen kirja kaks avastust toiduvallas. Esiteks – Mees tegi mulle täna imemaitsva ravijoogi greibist pressitud mahlast, meest ja kuumast veest. Ma teed teatavasti ei joo, minu “tee” on tavaliselt sidruniviil, mesi ja kuum vesi. Aga poolik sidrun oli halvaks läinud, sest unustasime selle Pärnusse minnes külmkappi panna ning samas oli meil greip, mille kohta teadsime, et see on niisama söömiseks liiga mõru. Niisiis pressis Mees poolest greibist mahla välja, valas kuuma vee peale, lusikas mett sisse ja voilà – imemaitsev tervisejook oligi valmis. Ise poleks elu sees selle peale tulnud, Mees ikka oskab.

Teine avastus on pomelo. Pole olnud seni juhust seda proovida, aga ema Pärnus ostis ja ma lihtsalt armusin – greip ilma mõru maitseta ja liigse lägata. Mõnus magus ja mahlane, samas on hea puhastada. Oleme seda pärast veel kaks korda kingiks viinud, isu ei saa kohe kuidagi täis.

—

Jõudes lõpuks postituse pealkirjani… Kõik see, mis ma täna kuulnud olen – peamiselt seoses probleemidega laste kasvatamisel (külas kuuldud jutt + doktor Phili tänase osa teemad) ning muidugi tööpuudusega (hullumaja tööturuametis + sain just teada, et üks hea sõber kaotab suure tõenäosusega varsti töö) – pani mind järele mõtlema ja ümber hindama… Ja taas kord hindama kõike seda, mis mul olemas on.

Tervis. Armastav perekond. Mees, kes on suurepärane isa ja kokk, kes hoolitseb mu eest ja armastab mind. Laps, kes on rõõmus nagu nirk. Ema, kes on nii hingelt kui välimuselt noor ja ilus. Õed (jajaa, see on omaette pikem ja jaburam teema, millest kunagi lähemalt kirjutan). Head sõbrad. Mõnus kodu. Sissetulek, mis garanteerib, et järgmised 14,5 kuud saame me ilusasti hakkama (olgu, ma veel ootan endiselt osa rahast, aga olen siiski kindel, et tuleb) – isegi siis, kui Mees ei peaks tööd leidma (aga ma olen kindel, et ta leiab ja õige pea 🙂 ).

Kõik tundus korraga järsku põnev väljakutse.

Kuidas saada hakkama siis, kui majanduslangus kõike negatiivses suunas mõjutab? Mulle tundub, et me saame juba praegu täitsa hästi ja kuna ma olen täiesti kindel, et Mees leiab varsti töö, loodetavasti isegi hea, mitte suvalise (lootust täiesti on, aga muidugi oleks iga suvaline töö abiks, mis vaid raha sisse toob), siis mõne aja pärast peaksime me juba suurepäraselt hakkama saama – paremini, kui kunagi varem. Kui kõik läheb plaanitult, saame hakata esimest korda elus reaalselt natuke säästma – ja seda kõike majanduslanguse ajal, mil kõik läheb reeglina halvemaks.

Milline väljakutse see on, milline rahulolu! Hakkama saada ja edukalt hakkama saada. Ma kavatsen seda rahulolu õige pea tunda saada ja kui ma olen midagi pähe võtnud siis see just täpselt nii lähebki.

Ja lapse kasvatamine ei valmistanud mulle äkki enam muret, vaid tundus samuti põneva väljakutsena. Milleks muretseda, kuidas tänapäeva hukas ühiskonnas on üldse võimalik normaaselt lapsi kasvatada? Kui on armastav pere ja õiged põhimõtted, pole muud vajagi. Meil on ainulaadne võimalus suunata see väike inimene õigele teele – iga päev on uued väljakutsed, et leida see parim viis tema arendamiseks, et temast kasvaks enesekindel, tubli, südamlik, iseseisev ja hakkaja inimene. Kuidas saame meie toimida, et vältida kõiki neid probleeme, mida oma lapsepõlvest mäletame või mida ümberringi näeme? Põnev.

Ja ma olen endaga rahul. Jättes seekord kõrvale kõik selle, mida ma veel EI ole saavutanud – tehtud on siiski üht, teist ja ka kolmandat – on õpitud ja maailma nähtud ning saadud hakkama kõige suurema imega siin ilma peal. Ja noh, korter on ära koristatud 🙂 Ma ei ole küll veel selline organiseeritud perenaine ja superema nagu MrsB, aga ma teen edusamme, arenen iga päevaga. Ja mu hobid – latte art, fotopedendus ja blogimine – on ju tegelikult päris vahvad ja äärmiselt tänuväärsed.

See blogi siin – ma olen siit nii palju rõõmu saanud. Olen leidnud uusi sõpru ja tuttavaid, saanud asjalikku nõu, tasuta stuudios pildistamas käia… Ja viimati potsatas mu postkasti näiteks üks ilus pakkumise 100 tasuta digifoto kupongile – täiesti lambist ühelt blogilugejalt, kel oli meelde jäänud, et mul on suuremat sorti ilmutamine ees ja pakkus oma kupongi, mida ta enne tähtaja lõppu ei plaaninud kasutada. Kõige ootamatumaid asju juhtub iga natukese aja tagant ja see on nii vahva!

Muidugi ma olen tänu blogile ka üht-teist negatiivset läbi elanud, aga see kõik on nii vähene ja tähtsusetu võrreldes positiivsega! Pealegi olen kõigest sellest õppinud ja oskan nüüd loodetavasti targemini käituda.

Mulle on eriti nüüd, lapsega kodus olemise ajal, saanud harjumuseks kõik päevasündmused ja mõtted regulaarselt kirja panna – selleks on nüüd rohkem aega ja võimalust. Kirjutan endale iga päev ajalugu, mida on hiljem nii hea üle lugeda ja meelde tuletada.

Mõtlen, mis saab siis, kui laps saab suuremaks – ilmselgelt oleks arukam teha kinnine blogi, sest mida vanemaks ta saab, seda vähem mõistlik on kogu infot ja fotosid nii vabalt laiale maailmale jagada. Aga ma üldse ei taha midagi parooli alla panna – ma nii tahaks uskuda, et inimesed on ilusad ja head ning et ma võin vabalt oma elu kõigi huvitatutega jagada. Et nad kõik võiks suvalisel ajal minu veebikodust läbi hüpata ja minu elust osa saada, kui selleks tahtmine peaks tekkima. Mul on hea meel, et mu kirjutised ka teistele rõõmu valmistavad, mul on hea meel teiste elust osa saada ja enda oma nendega jagada.

Noh, seni kuni Plika veel tite nägu on ja suuremat ei räägi, ei näe ma põhjust midagi muuta. Eks ma juurdlen siis edasi, kui õige aeg kätte jõuab.

Nii et – kõik paistab otsatult helge. Ma muidugi tean, et juba õige varsti võin ma vihastada selle peale, kui köök jälle sassis on või minna närviliseks, sest laps on liiga viril… Aga eks see ongi elu. Ma igal juhul üritan oma taasleitud optimismi säilitada. Need postitused, mida ma sellistel helgetel hetkedel kirjutan, on abiks.

—

Ennist Pipsiga rääkides suutsin paari lausega ja väga lihtsalt kokku võtta kõik oma hetke unistused: et Mees leiaks õige pea tõeliselt hea töö, mis talle meeldiks ning mille eest vääriliselt makstaks. Et me saaks ometi säästma hakata. Tahaks abielluda, silmaopil ära käia, hambad korda teha… Lahendada probleem, kuidas oleks võimalik metsas elada, sinna päkapikumaja ehitada, veel paar last saada, oma äri alustada ja… Õnnelik olla.

No vot. Sellised unistused ongi. Et need siis nüüd järjest täituma hakkaks, eks 🙂

—

Ja mõned fotod ikka ka – ilma nendeta ei ole nagu see.

Piiluauk:

Kui issi tähelepanu muidu ei saa, tuleb teda särgisabast sikutada: