Pikalt (ja mÔtlikult)
Iirise blogi lugedes tuli meelde, et pole enam nĂ€dalaid Sitemeterit kĂŒlastanud. Tegin nii mitmeidki (huvitavaid) avastusi.
1) Viimasel ajal on jĂ”utud minu blogini googeldades: navitrolla t-sĂ€rk osta, seina mĂŒrasummutus, kuumade jookide klaasid, ole see kellena sa ennast tunned ja kanna neid riideid (kusjuures selle eriti veidra otsingu esimene vaste olin mina ja teine Marta & Potsataja :D)
2) Mu blogil on ĂŒks uus linkija (aga olen hetkel liiga vĂ€sinud, et tema blogi pĂ”hjalikumalt uurida)
3) KĂŒlastajate arv hakkab lĂ€henema 25 000-le. 10 ja 20 magasin teatavasti maha, 25 oleks ju ka pĂ€ris ilus, aga oma viimase aja kaootilist interneti kĂŒlastamist arvestades ei pane ma seda raudselt tĂ€hele ja ĂŒldiselt on jumala pohhui.
4) Mu blogi kĂŒlastatavus on tublisti langenud – varasemalt ~230-lt kĂŒlastuselt pĂ€evas ja ca 3-minutilisest keskmisest pikkusest 137 ja 1:24 peale. Ma ĂŒldse ei imesta, kusjuures. Eestis olles kirjutasin tunduvalt rohkem ja ilmselt skandaalsemalt, olin nö lĂ€hemal… Ma kohe tunnen, et kogu Londonis oldud aja jooksul on mu blogi alla kĂ€inud – kirjutan vĂ€he ja igavalt.
Tegelikult pole mul selle kĂŒlastatavuse maha rahunemise vastu midagi, mul vahepeal tekkis indeed kĂ”he tunne, kuna nii paljud vÔÔrad lugesid (ja mul pole siiani Ă”rna aimugi, kui palju neid reaalselt on). Jah, ma olen avameelne ja iseenesest pole mul midagi selle vastu, kui kogu maailm mu elust loeb, paraku pole kĂ”ik inimesed selles maailmas ĂŒldse mitte toredad ja kĂ”ike seda, mida ma kirjutan, vĂ”ib keegi kunagi kuidagi minu vastu Ă€ra kasutada… Ma vĂ”in vabalt rÀÀkida vĂ”hivÔÔrale inimesele tĂ€navalt Ă€ra terve oma eluloo kĂ”ige pisemate ja piinlikumate detailideni, aga ainult sel tingimusel, kui ma tean, et ta on TORE – kui ma tean, et ta ei kasuta saadud infot halbadel eesmĂ€rkidel… Aga kui paljude vÔÔraste puhul saab ĂŒldse sellist asja eeldada?
Avameelsus on nuhtlus, ma ĂŒtlen. Ma tĂ”esti tahaks teile siia rohkem kirjutada, mul toimub siin praegu igasuguseid huvitavaid asju. Aga ma lihtsalt ei saa. Veel vĂ€hemalt mitte. Olen ennast jĂ€lle suutnud keerulisse olukorda mĂ€ssida ja mul pole Ă”rna aimugi, kuidas see laheneb…
Ja ĂŒldse on viimasel ajal iga vĂ€hegi pĂ”nevama olulisema asjaga nii, et on tunne, nagu ma ei saaks sellest siin rÀÀkida. Sest liiga paljud loevad ning ei vĂ”i eales teada, millal kirjutatu mulle ennast kĂ€tte maksab. See on ÀÀrmiselt kurb. Mulle meeldib kirjutada avameelselt. Huvitavalt. PĂ”nevalt. KahemĂ”tteliselt. Teravmeelselt. Skandaalselt. Ma oskan kirjutada. Ma naudin kirjutamist. Aga elu on liiga habras, et sellega liialt mĂ€ngida. Nii ma siis vaikin. Rohkem, kui sooviksin.
—
Olen viimasel ajal veetnud kodus vĂ€ga vĂ€he aega, sestap ka kasinad postitused. Rangelt vĂ”ttes on internet ju kogu aeg olemas, aga ma lihtsalt ei viitsi blogi kirjutada, kui ma kodus pole. On muidki asju teha đ
See on tegelikult ju hea? Et mul on oma elu ja ma ei istu enam nii palju arvutis? Aga fakt on see, et ma igatsen seda aega tagasi. Seda, kus mul on olemas oma arvuti ja normaalse kiirusega pĂŒsiĂŒhendus. Hetkel kasutan Iirise lĂ€pakat ja megaaeglast dial up ĂŒhendust ning olen ÀÀrmiselt tĂ€nulik, et seegi vĂ”imalus olemas on, aga… NĂ€rvid lĂ€hevad krussi, kui kĂ”ik nii aeglaselt avaneb vĂ”i kui kellelgi jĂ€lle lauatelefoni kasutada vaja on! Ma olen teatavasti ÀÀrmiselt kannatamatu inimene. Aga noh, kuna ma nii vĂ€he kodus olen, siis see ei hĂ€iri sugugi nii palju, kui vĂ”iks. Ja kĂŒll kunagi saab normaalse neti ka.
Millest ma teile siis rÀÀkida vĂ”in? Tööst muidugi. Tööga on viimasel ajal natuke kehvasti. Olen seal nĂŒĂŒdseks tĂ€pselt kolm nĂ€dalat olnud ja aeg on sealmaal, et mulle Ă”petatakse piima soojendamist. Raske on asjaga mitte kursis olevatele inimestele seletada, aga… PĂ”himĂ”tteliselt on kohvi tegemise point selles, et on shotid (ma ei tea sellele sobivat eestikeelset vastet ja ei viitsi ka mĂ”elda), piim ja lisad (siirupid, mocha… pagan, mis möks see tegelikult on, ma polegi kindel? jne), millest siis kĂ”ik erinevad kohvid kokku keeratakse. Tavaline latte nĂ€iteks, nö regular/medium size on 2 shotti kohvi ja piim, millel on vĂ€heke vahtu. Tavaline cappuccino on samuti kaks shotti, aga vahusem piim. Single espresso on lihtsalt ĂŒks shot ilma mingite lisanditeta. Double espresso kaks shotti. Small suurusel on ĂŒks shot ja large suurusel 3 shotti. Jne jne jne.
Aga see piim siis. Seda tuleb auruga kuumaks ajada. Nii kaua, kuni keegi mul kĂ€tt hoiab, saan hakkama, aga niipea, kui mind ĂŒksi jĂ€etakse, lĂ€heb kĂ”ik p*rse. Ma ei saa kunagi aru, millal vahtu kĂŒllalt on, ei saa mullidest lahti ja siis veel kuumus! Selle peaks kĂ€ega Ă€ra tunnetama, millal Ă”ige on, otse loomulikult vĂ”ib ja peab alguses kraadiklaasi kasutama… Ăige kuumus on 145-150F, sellest vĂ€hem ega rohkem ei tohi olla. Ăeldakse, et selle saab jumala kiiresti kĂ€e sisse. Et kui tunned, et on liiga kuum, siis ongi valmis. S*ttagi! Mul on juba 125 juures liiga kuum. Ja siis leiuta seal.
Ja piima valamine… Seda peab ka kindlaksmÀÀratud reeglite jĂ€rgi tegema. Lattel ĂŒhtmoodi, cappuccinol teistmoodi. Viimasel on kergem, seal on nii vahune piim, et lihtsalt valad ja suht ongi kĂ”ik. Latte piim on nö vedelam ja seal sa peaks nii valama, et lĂ”puks ilus kujund jÀÀks peale – mĂ”tlesin tĂŒkk aega, kuidas seda kirjeldada, mingi puulehe taoline, aga lĂ”puks tuli pĂ€he, et pildi vĂ”iks ju otsida – vot selline.
Niisiis ma ei oska Ă”igesti vahtu ajada (alati tuleb liiga vĂ€he vĂ”i palju), ma ei tunneta Ă”iget kuumust (tavaliselt jÀÀb liiga kĂŒlmaks) ja ma ei oska ilusaid kujundeid valada. Nutt ja hala ĂŒhesĂ”naga.
Nad rÀÀgivad, et lÀheb kergemaks, eks ma siis ootan. Aga praegu on mul esimest korda seal tööl tunne, et ma teen asja, mida ma ei oska teha, ei taha teha, ega ei taha ka Ôppida. Ja see on nÔme tunne.
Teine asi, mida ma eriti ei oska, on sulgemine. Esiteks nö. pre-closing asjad (ma jĂ€lle ei leia eestikeelset vastet, mis mulle tobe ei tunduks) – terve nimekiri asjadest, mis tuleb igal Ă”htul Ă€ra teha. Sada asja vaja ĂŒle kontrollida ja vajadusel juurde tuua/uuesti tĂ€ita (topsid, suhkrud ja muud vĂ€rgid), sada asja vaja Ă€ra puhastada teatud reeglite jĂ€rgi. No neid asju ma kĂ”iki juba enam-vĂ€hem oskan teha, aga alati mĂ”tlen, kas ma ikka mĂ€letan Ă”igesti vĂ”i KUI palju peaks neid topse siia ikka juurde tooma jne. Ja siis pĂ€ris enne sulgemist on tööl kolm inimest, ĂŒks on supervisor ja kaks tavalist töötajat. Ăks hoolitseb selle eest, et köögipoolel kĂ”ik tehtud saaks, teine tegeleb masinatega. Köök on kukepea, seda ma olen korduvalt teinud, see on lihtne. Aga nende masinate puhastamine – olen seda teinud vaid korra ja siis nĂ€idati mulle ette ning tehti pool minu eest Ă€ra. Tean, et neljapĂ€eval pean seda uuesti tegema, seekord ise… Ja kardan, et pool on meelest lĂ€inud ning supervisor vihastab jĂ€lle.
Oeh. Ma pole kindel, palju teile sellest jutust kohale jÔudis vÔi kui huvitav teil seda lugeda oli, aga ehk mul oli lihtsalt vaja ennast vÀlja elada.
LĂŒhidalt: kui siiani olid kĂ”ik asjad, mida tegin, suhteliselt lihtsalt ja kiiresti Ă”pitavad ning nendega polnud probleeme, siis nĂŒĂŒd olen kĂ€inud tööl piisavalt kaua, et mind pandaks Ă”ppima kĂ”ige keerulisemaid asju, aga nende selgeks saamine vĂ”tab rohkem aega ja mul pole absoluutselt mitte mingisugust motivatsiooni, et neid selgeks Ă”ppida. Nagu ĂŒks mu supervisor ĂŒtles: if you make it with your heart, it’s gonna be good coffee. Sry, tĂ”esti, aga ma ei suuda seda sĂŒdamega teha, sest mind absoluutselt EI HUVITA kogu see vĂ€rk. Kui ma seni tundsin oma tööst lihtsat rahuldust, sest oli palju vĂ€ikesi asju, mida ma oskasin teha, siis nĂŒĂŒd ma peamiselt vaid kardan, et mind pannakse jĂ€lle tegema asju, mida ma ei oska teha. ĂhesĂ”naga tööl pole enam nii lĂ”bus kui enne ja see ei ole ĂŒldse tore.
Aga noh, tÀna ma juba paar kohvi tegin tÀitsa ise normaalselt Àra, et ehk lÀheb paremaks. Harjutamise asi, ma ju tean. Lihtsalt raske on, kui ei ole mingit huvi ja ei tahagi Ôppida.
Eelmisel nĂ€dalal suutsin kaks korda tööle hiljaks jÀÀda, ĂŒhe korra pool tundi ja teise korra tunni. Esimesel puhul olin graafiku valesti maha kirjutanud, sest kĂ€ekiri oli segane – mina lugesin vĂ€lja 15.45, tegelikult oli 15.15. Teisel korral oli tegemist Ă”htuse vahetusega ning kĂ”ik eelmised kolm korda olin alustanud 15.15, seega eeldasin, et nii on ka seekord. Kaks minutit enne tööle jĂ”udmist mĂ€rkmikku vaadates avastasin, et seekord pidin kohal olema 14.15. Oi, vastik on hilineda, siin eriti. Siin on kĂ”ik nii range. Clock in ja clock out, kĂ”ik jÀÀb arvutisse kirja… Ja vahemaad on nii suured, transport nii ettearvamatu… Kuna ma pole viimasel ajal kordagi kodust tööle tulnud, vaid kaugelt lĂ”unast, siis olen kogu aeg olnud hilinemise piiri peal ja see ajab nĂ€rvid jumala krussi. Ănneks olen alati Ă”igeks ajaks jĂ”udnud. Siiani. Oeh.
Et ma ei teagi, mis selle tööga saab. Ei viitsi enam eriti teha. Inimesed on enamik toredad, ainult kaks naissoost supervisorit on, kes kohati on Ă€gedad, aga kohati ikka ĂŒldse ei meeldi. Teised on kĂ”ik VĂGA toredad. Aga ikkagi. Ei viitsi eriti.
Nii nĂ€dal tagasi kirjutas keegi mu blogi kommentaariks, et nĂ€gi kuulutust ĂŒhe fotopoe aknal, mis otsib töötajaid. Siiralt peaks sinna CV viima, aga pagan, eelmine nĂ€dal oli nii kaootiline ja kĂ”ik mu mĂ”tted 100% mujal. Homme on vaba pĂ€ev, aga kardan, et ei jĂ”ua printimiseni (kodus pole printeril tinti ja vĂ€ljas ei viitsi otsida). Ah, eks nĂ€is. Peaks tegelikult kĂ”ik fotopoed uuesti lĂ€bi kĂ€ima ja neile uue ja parema CV viima. NĂŒĂŒd, kus mul esimene töökoht juba olemas on, on kindlasti kergem uut leida.
Ahhaa, ma mainin ikka selle ka Ă€ra. Ăhele mu hiljutisele postile jĂ€eti kommentaar, mis linkis blogi, kus oli kiidetud mind kui teenindajat. Ma pean selle siin ikka ise ka Ă€ra tooma, sest ausalt – sĂŒdame tegi soojaks. VĂ€ga soojaks đ
See klienditeenindus on ikka ĂŒks mitme otsaga asi. Ăhest kĂŒljest see meeldib mulle. Ma tean, et ma olen HEA. Mulle meeldib inimestega suhelda, mulle ei valmista mingit probleemi olla sĂ”bralik ja kogu aeg naeratada ja rÀÀkida ja… Noh, enamasti. Vahel on endal ka nii s*tt tuju, et ei taha naeratada. Aga mul pole kunagi olnud erilist tahtmist/vajadust oma eraeluliselt halba tuju klientide peal vĂ€lja elada.
Teisest kĂŒljest jĂ€lle – kaua sa viitsid. Kaua sa viitsid passida suvalises poes, kus iga töll tĂ€navalt vĂ”ib sisse jalutada ja sa oled sunnitud temaga viisakas olema. Toredaid inimesi on Ă”nneks rohkem. Eriti siin, Londonis, kus kĂ”ik on nii nii nii viisakad, aga oli rohkem ka Eestis. Kui aga ĂŒhele pĂ€evale satub mitu erilist jobu, kes igast asjast mingi hullu probleemi suudavad tekitada, siis viskab kopa ette kĂŒll. Siis oleneb juba suuresti enda tujust, kas sa lased neil endale korda minna vĂ”i mitte.
Ja noh, siis muidugi veel see teema, et mul on siiski kĂ”rgharidus. Kuidas sa siis oled lihtsalt kuskil mingi mĂŒĂŒja. Noh, ma tean kĂŒll, Eesti toodab kĂ”rgharituid ĂŒle ka ja ma tĂ”esti lĂ€ksin ĂŒlikooli lihtsalt sellepĂ€rast, et KĂIK lĂ€ksid ning valisin ainsa eriala, mis tundus olevat mulle sobiv, seda aga ĂŒldse ei olnud…
Oleks jĂ€lle vist kohane mainida, et ma ei kahetse ĂŒldse, et ma ĂŒlikooli lĂ€ksin. See oli vĂ”rratu ja hindamatu elukogemus, mida ma ei vahetaks mitte millegi vastu. See kolm aastat Tartus oli vĂ€ga ilus aeg ning kĂ”ik need sĂ”brad ja tuttavad… Aga on siiski ÀÀrmiselt tĂ”enĂ€oline, et ma ei hakka sel erialal mitte kunagi tööle ning on fakt, et mul pole siiani Ă”rna aimugi, mida ma oma eluga peale hakata tahan. Ja see on juba ikaldus.
SellepĂ€rast ma lĂ€ksingi mĂŒĂŒjaks. Poodi, kuhu ma ĂŒle kĂ”ige tahtsin tööle saada. Ja mul oli ligemale kaks aastat seal suhteliselt ilus olla. Aga idioodid tĂ€navalt tĂŒĂŒtasid, alamakstus ahistas (ja klienditeenindaja kohta ei saanud seal isegi vĂ€ga kurta), firmasisesed pinged kasvasid (ĂŒleĂŒldine tööpuudus Eestis sellele lisaks) ning töö- ja eraelu, mida ma pole kunagi suutnud lahus olla, kasvas kohati ĂŒle pea ja mĂ”istuse. Nii ma siis tulin Ă€ra Londonisse, sest mulle tundus, et kui ma ei oska oma eluga nagunii midagi peale hakata ja klienditeeninduses töötan, siis oleks seda pĂ”nevam vĂ€lismaal teha.
Oh, siin on ka pĂ”nev, ega ma ei kurda. KĂŒll peamiselt Eesti- vĂ”i Ă”igemini eestlastekeskselt pĂ”nev, aga siiski. Samas… Töö oli Eestis nauditavam, elamistingimused samuti. Mh. Aga ei, ma ĂŒldse ei kahetse đ Ja ma tean, et see on vaid aja kĂŒsimus, kui ma saan Ă€gedama töö ja normaalsema elamise. Ma lihtsalt natukene vingun.
Tegelikult olen ma enamik ajast eluga rohkem kui rahul. ĂĂ€rmiselt HEA on olla teatud pĂ”hjustel. Eks ma rÀÀgin pikemalt, kui saan. KĂ”igepealt tuleb mĂ”ned asjad Ă€ra klaarida.
—
Ăö on kĂ€es ja isegi pesu on pestud ja kuivama pandud. NĂŒĂŒd on kĂŒll viimane aeg magama minna. Homme on VABA pĂ€ev! Saan vĂ€lja magada ja siis lĂ€hen Iirisega ĆĄoppama. Tema ĆĄoppamised on kĂŒll juba ĆĄopatud ning raha otsas, aga mulle on moraalset tuge vaja. Ega mul ka raha eriti pole (isegi nagu oleks, aga varsti vaja ĂŒĂŒri maksta ja Eesti krediitkaart ootab, vĂ”lgadest rÀÀkimata, nii et need “suured” summad on petlikud), aga mĂ”ningaid asju on lihtsalt vaja.
See tuli nĂŒĂŒd kĂŒll kuradi lohepikk sissekanne jĂ€lle (poolteist tundi kirjutasin). See on see asi, kui oled ĂŒle kolme pĂ€eva kodus ja netis ja tead, et kiiret pole kuskile, sest jĂ€rgmisel pĂ€eval saad vĂ€lja magada. Loodan, et teie vahepeal magama ei jÀÀnud đ