blogimine

Tramaivõi. Täna uut postitust kirjutama tulles avastasin Bloggeri esilehelt mingi nupukese selle kohta, et kõik blogi pildid on nüüd koondatud ühte Picasa albumisse (see nupp on seal kindlasti juba nädalaid, aga ma ei loe neid harilikult). Mõtlesin siis uudishimuliku inimesena vaatama minna, kuidas minu album välja näeb. Logisin kenasti sisse, nõustusin kasutajatingimustega ja… Mu blogipiltide albumi kaanepilt oli SEE. Nagu tõsiselt. Tramaivõi. Huvitav, mille järgi Blogger seda valib (hm, faili nime järgi vist, pildi nimi on 1). Noh, mitte et mul miskit selle pildi vastu oleks ja nii, see on tõenäoliselt üks paremaid, mis minust ja A-st üldse olemas, aga no see on nii igivana minevik… 😀

Kahe ja poole nädala pärast lendan Londonisse. See on näruselt lühike aeg. Aga mul pole veel absoluutselt mitte mingit *tunnet* – kardan, et seda ei tulegi. Enne, kui ma olen lennukis. Nii kaua lihtsalt töötan ennast pooleks ja ajan kõiki pisiasju korda ja…

Kõik on veel nii lahtine. Töö- ja elukoha kohta Londonis ei tea – esmaspäevaks peaks selguma, aga seda lubas tüüp kaks korda varemgi… Mis teha. Ootame, vaatame.

Korteri asi, mis pidi ometigi kindel olema, on ka veel mingil määral lahtine, sest Annika võttis nõuks üürilepingu kallal bitchima hakata. Sellest ma saan aru, et ta tahab ennetähtaegse väljakolimise etteteatamisaega kolme kuu pealt ühele muuta ja see on ilmselt täiesti läbirääkimiste küsimus. Aga see, et ta vingub mingite remondi- või ma ei tea mis kulude kallal, mida ta enda arust maksma ei pea, ajab mind ausalt öelda ahastusse. Jah, ma tean, et see on kokkuleppe küsimus, kas üürnik peab selliseid asju maksma või ei. Kaks aastat, kõik aeg enne teda maksime me seda ilma mingi kobinata – kokkulepe oli selline, pealegi on meil põhiüür nagunii soodne. Aga Annikale on omane igast pisiasjast, millele enamik inimesi ei mõtlegi, hiigelsuur probleem tekitada. See on KURNAV. Kui mina oleks omanik, siis ma ütleks sellise jutu peale: “Okei, ma maksan remondikulud ise, aga tõstan siis 500.- üüri.” Üldiselt – eks Annika pea ise neid asju ajama… Aga nii kaua, kuni üürileping pole tema nimele ümber tehtud, ei saa mina rahu! Kõige mustema stsenaariumi kohaselt on alati võimalik, et Annika pole nõus mingeid asju maksma, omanik pole nõus lepingus miskit muutma, Annika kolib lihtsalt minema ja minu nimel on üürileping kolmekuulise etteteatamisega väljakolimisel enne lepingu lõppu.

Ma tean küll, et Annikal on ikkagi elukohta vaja ning et omanik on normaalne ning et ilmselt läheb kõik hästi, aga see on lihtsalt nii kohutavalt nõme, kui sulle öeldakse, et jah, ma tahan siia elama jääda ning siis paar nädalat hiljem, et oi, ma ei tea, see leping on ikka nõme. Grr.

Okei, positiivsust, eks. Nagunii kõik laheneb.

Eilne õhtu kulges ka tavapäraselt. Viimane vestlus MSNis lõppes lubadusega minu poolt, et täna küll mingit pidu ei tule. Niigi olin kella kolmest saadik veini joonud ja suht vintis. Sain Marisega kokku, et ta mu välja valitud kohvri üle vaataks ja heaks kiidaks. See ei võtnud just eriti palju aega. Siis tegi ta ettepaneku Mauruse pubis väikese hõõgveini juua. Päris huvitav koht. Ja õhtu lõpetasin Krissuga levikas. Vähemalt läksin viisakal ajal koju. Nii enne kahte. Ei mingit pidu, hah. Lootusetu.

Muuseas jõudsin teravmeelsele järeldusele, et peaksin harjutama napisõnalisust. Milleks öelda asja kolme sõnaga, kui ühest piisaks? Seda tuleb veel õppida. Ma räägin vahel liiga palju. Võeh.

—

Mingisugune rahutus on hinges. Tunne, et midagi on kuskil valesti. Aga ma ei suuda defineerida, mis täpselt. Noh, loodame, et läheb lihtsalt üle.