Krt, mina ei mängi. Tegin oma kõrvarõngastele aluse, mille idee mul juba aastaid meeles mõlkus ja inspireerisin sellega nii mitmeidki teisi, sealhulgas Dakit. Ta sai nüüd enda oma valmis ja see näeb sadatuhat korda parem välja.
MUST. BUY. MORE. EARRINGS!
Ma olen muidugi terve hunniku ära andnud, peab tõe huvides mainima. Aga siiski, ainult KAHEKSATEIST PAARI. Dakil on peaaegu VIISKÜMMEND.
Homme lähen poodi. URR.
😛
Võiks öelda, et tänane Tallinnas käik oli igati edukas – olen €400 võrra vaesem, oman uut punast fotokat ja uusi võrdlemisi pungiseid talvesaapaid. Positiivne emotsioon, seda nagunii.
Ma olin juba eile õhtul elevil, nagu väike laps enne jõule. Teate, millal ma viimati ilma lasteta Tallinnas käisin? Eelmise aasta suvel! Oh, kuidas ma unistasin sellest ajast, mil Poiss on päeval tissivaba, nii et saaksin üksinda kuskile kaugemale minna… Nüüd siis lõpuks!
Juba üksinda bussiga sõita tundus enneolematu luksus. Ei peagi ligemale kaks tundi pingeliselt lapsi lõbustama, et keegi ei viriseks? Tõesti võin peaaegu kaks tundi raamatut lugeda või magada? Võrratu!
Öö jäi küll lühikeseks, aga und bussis polnud, lugesin läbi kaks kolmandikku Minu Bollywoodist, sis jõudsin kohale. Läksin Järvel maha ja jalutasin oma kunagisse töökohta.
Oh, kui mõnus oli. Jutustasin Lepaga üle tunni aja, sai vanu aegu meenutatud ja uusi uudiseid kuulatud, sekka nagu muuseas ka kaamera ja mälukaart ostetud. Canon Ixus 220 HS, otse loomulikult punane. No ma eriti ei viitsinud valida, natuke näppisin erinevaid variante, aga olen alati öelnud, et järgmine kaamera tuleb Canon, garanteeritud kvaliteet ju, hind oli enam-vähem, kiire kah, no ostsin ära. Mälukaardi seekord 8GB, et saaks vajadusel vabalt ka andmekandjana kasutada. No ma olen alati seda meelt olnud, et kuni poole suurema mahuga mälupulga/kaardi/kõvaketta hind pole poole kallim, siis tasub ikka suurem osta, saab odavamalt.
Nüüd on mul siis 12MP ja 5x zoom ja 1920×1080 video, ulme. Vanasti oli 6MP, 3x ja 640×480 😛
Siis helistasin Pipsile, kellel oli läbi õnneliku juhuse õppepuhkus, millest ta oli nõus pool päeva mulle ohverdama. Tuli mulle autoga järele, läksime Kristiinesse. Alustuseks pugisime kõhu hiinakat täis, siis peale üks Boost Juice Barsi kakao maasika ja banaaniga (jube mõnus oli!) ning seejärel palju poode – peamiselt kingapoode, aga natuke muid ka.
Kõik saapad, mis olid sooja voodriga, olid kohutavalt IGAVAD. No tõesti, kui ma maksan saabaste eest €150, siis ma tahaks, et need peale kvaliteetsuse ja sooja ja mugavuse ka ILUSAD oleks, eks. No ei leidnud miskit, mis oleks silma särama pannud – kõik ägedad olid sooja voodrita. Aga Ecco pood jäi seekord juhtumisi viimaseks ja sealt ma lõpuks saapad leidsingi. €175 pani küll kulmu kergitama ja raskelt ohkama, aga no nad nägid nii pungised välja, pika säärega saapad on mulle alati laiad, aga neid andis nööridest parajaks teha, lisaks goretex ehk garanteeritud veekindlus (eelmisel aastal olid sellega ainult matkasaabaste tüüpi, ei tahtnud mitte). Kahtlesin küll, kas äkki külmaks ei jää, sest vooder polnud karvane, aga oli siiski täitsa olemas ja poolenisti villast. Ja tallad olid paksud ja roomikud ja Pips ütles, et temal sarnaste saabastega küll talvel külm polnud. Jalga tõmmata oli veidi raske ja alumine osa oli hästi tihedalt ümber, aga saapad jalas ebamugavad polnud ja ma tean, et need venivad ajaga ilusasti parasjagu välja, läheb kergemaks. No ja noh, pungised ikkagi 😀 Nii ma siis ostsin. Goretexile sobiva hooldusvahendi kah lisaks. Ja olgu nüüd järgmised viis aastat mureta!!!
Lõpetuseks otsisime mu fotokale kotti. Selle käigus avastasin teistest fotopoodidest järjest pisikesi imenunnusid Punaseid nikoneid, mida minu poes üldse polnud, no ja tagatipuks sain teada, et Olympus ja Sony on kah SD kaartidele üle läinud, ma välistasin need enne vaikimisi just nõmedate kaartide pärast. Ühesõnaga nüüd ma ei teagi, kas oleks pidanud äkki põhjalikumalt uurima, äkki oleks Nikon Coolpix S5100 või mõni nunnu Sony või Olympus sama head olnud, ainult et soodsamad… See Nikon meeldis mulle eriti, Canon on muidu igati nunnu, aga mulle ei meeldi see, et obje on ka punane, võiks hõbedane olla… Samas ma natuke lugesin netist arvustusi, Canonit nagu kiideti ikka tollest Nikonist rohkem (see võis ka vabalt selektiivne lugemine olla), Canonil olevat roostevabast terasest korpus (vastupidavam siis, onju, eksju) no ja Canoni pildikvaliteet oli vähemalt vanasti parim. No ja loodetavasti see Nikon ei teinud nii kiiresti pilti 😛 Et äkki ma ei ostnud ilmaasjata €200 eest kaamerat, kui oleks tunduvalt odavamalt sama hea saanud. Nüüd on igatahes ostetud ja ma olen rahul küll.
Aa, aga kott, jah. See kaamera on mu eelmisest veidi väiksem, nii et tolle kott on tibake suur, mis mind häiris. Ja tänapäeval originaalkotte eriti üldse ei tehta, sest need on kallid ja ei osteta hästi. Aga mulle originaalkotid meeldivad, sellised stiilsed ja nahast ja täpselt parajad. Ma vihkan pussakaid riidest kotte, mis on ikka kuskilt küljest suured! Kristiine Fotoluksis oli muhe müüja, kes mulle ühte Casio kotti otsis, mis neil lõpumüügis olevat ja sellele Ixusele mõõtudelt täpselt sobivat, aga tõdes lõpus, et see on vist siiski juba maha müüdud. Lõpuks sain Prismast punase ja riidest, aga vähemalt on paras. Odav junn oli kah, €6.50. Nahast oleks küll rohkem meeldinud, aga ei viitsinud mujalt otsima hakata, see nägi okei välja ja kaamerat on vaja kaitsta.
Kui kõik vajalikud ostud tehtud, oli odava bussini veel kaks tundi aega, nii sõidutas Pips mind bussijaama lähedal asuvasse Gruusia restorani Hinkaali maja, seal sõime veel lihaga pannkooke ja lobisesime mõnusasti. Kodutee magasin suuremalt jaolt maha, terve päev shoppamist oli päris ära väsitanud.
Sihuke lugu siis. Nüüd saan jälle pilti teha ja talv võib tulla. Tegelikult selle talve suhtes ma veel päris kindel pole – peaks ikka suusapüksid või sooja aluspesu muretsema. Või mingid muud soojad püksid… Või kõik kolm. Ma nii kohutavalt kangesti tahan Loodusperest pikka sooja aluspesu, siit – retuuse kindlasti ja ma ei teagi, pigem vist maikat, kui pikkade varrukatega särki. Ma olen ju nii kohutav külmavares. Äkki kui ma paneks teksade alla (mis on küll kõige idiootsemad külma ilma riided, ma tean, aga mul ju pole muud) need retuusid, äkki siis oleks soe? Või peaks ikka suusapüksid ka ostma? Aga neid ei saa saabaste sees kanda, tahaks ju oma pungiseid saapaid näidata 😛 Või peaks laskma teha mingid voodriga soojad püksid õmblejal? Sellised alt kitseneva säärega, et saaks saapa sees kanda? Keerulised küsimused. Ma lihtsalt ei taha sel talvel enam külmetada!
Need hinnad on Loodusperes muidugi üsna röögatud, samas soojus oleks seda väärt ja saaks ju ka ikka mitu head aastat kanda. No suusapüksid oleks nagunii kallid, pükste õmmelda laskmine kah. Ei tea, kas ma saaks ainult villaste retuusidega hakkama või oleks ikka sooje pükse ka vaja või äkki piisaks ainult soojadest pükstest ja poleks aluspesu vaja? Mul on veel natuke aega mõelda ja otsida ja osta/õmmelda lasta, suurema külma ja lumeni vast läheb veel kuu-poolteist ikka.
Oh, ja ma leidsin ju Rademarist täiesti juhuslikult hirmnunnu mütsi, mis oli väga sarnane mu eelmisel talvel ostetud roosale mütsile – sihuke tutiga, mis jääb kukla taha peitu, sobis sama hästi, kõrvade ümber oli samamoodi topeltsoe, fliisvooder. Ja hästi ilus musta-türkiissinise segune muster. Just see värv mind võluski, sobis väga hästi. Aga kurat, €35… Ei raatsinud osta. Mul on ju müts olemas. Mitte et inimesel ei võiks valikut olla, eks, aga samas mu jopel on roosa lukk. Samas see müts oli ikka NII ilus, et ma äkki lähen piilun Pärnu Rademari kah. Kui seal on, siis on äkki nii mõeldud, et ma pean selle saama. Kui pole, siis ei peagi 🙂
Ja korralikke kindaid oleks ka vaja…
Poiss oli eile väikese palaviku tõttu tavalisest virilam ja sülekam. Õhtul sai ta veidi enne kaheksat magama pandud, hommikul ärkas 5.20, aga jäi pärast tissi meie voodisse edasi magama ja ärkas… Kell üheksa!!! Siis oli rõõmus lalin, mängis tükk aega magamistoas ja veerand tundi hiljem ärganud õega, sõi kohutava hunniku kaerahelbeputru ja pärast seda, kui ma paar väiksemat kisa ära lahendasin, mängisid nad Plikaga kahekesi pikalt ja vaikselt oma toas, nii et mina sain rahus kohvi juua ja hommikust süüa.
Nüüd panin nad riidesse ja saatsin õue, jälle rahu majas 😀
Abikaasa käis eile sugulasel külas – tollel, kes on puusepp, laenas talle järelkäru, käis kaasas mängumajakest toomas, aitas selle kokku panna… Seekord aitas öökapid kokku panna, need jupid on poolteist kuud oma aega oodanud. Täitsa mõnusad said, mis siis, et jupid olid veidi erinevad ja sahtlid ka. Üldmulje on kena.
Riiuli ja peegli saime magamistoa seinale, mu kõrvarõngad ka… Ja külaliste nagi kööki. Ja Plika nagi vannituppa. Asjad edenesid vahelduseks jälle mõnuga.
Pilti teen kunagi hiljem, sest magamistoast on endiselt lamp puudu ja mõni detail tahab veel sättimist. Sain riiulile juba küünlaid sättida ja oma ehteid laiali laotada, mõnus. No hea küll, kõrvarõngastest ma enne ühe pildi tegin, seda võin näidata – peaks vist juurde ostma, ruumi on liiga palju üle 😀 Ma võiks nad rohkem laiali ka sättida või sinna veel midagi muud riputada, eks näis.
Hüpates tagasi alguses maininud uneteema juurde, siis Poisi ärkamised normaliseeruvad järjekindlalt. Tissi saab ta nüüd ainult õhtul ja hommikul, kui vanasti jäi ta alati üles, siis viimasel ajal on hakanud edasi magama, nii nagu Plikagi seda omal ajal tegi. Tohutult mõnus on, kui ei pea ärkama mitte 5-6, vaid 7-9 vahel! Päevaunedega käib endiselt hull eksperimenteerimine – kord tahab magada juba kell 9 hommikul, teinekord venitab 13-14ni välja. Kui need 8-9 vahel ärkamised nüüd nii jääkski, siis oleks kõik superluks ja võiks hakata lapsi ühel ajal magama panema. Plikal ongi aeg jälle suviselt režiimilt sügisesele kolida, hämaraks läheb ka juba varem. Ainult sellepärast olen natuke mures, mis pärast kella keeramist saab. Ehk peaks praegu üritama 9-21 ja 14-16 graafikut juurutada, et see siis oktoobris sujuvalt 8-20 ja 13-15 muutuks… Eks lõppude lõpuks panevad lapsed ikka ise paika.
Ühtlasi jõudis mulle lõpuks kohale, et ma ei pea enam imetamisrinnahoidjat kandma. Vau! Viimased pool aastat olen vaheldumisi kandnud valget ja beeži ühesuguse lõikega nunnut pitsist rinnahoidjat – need olid ainsad, mis suuruse poolest sobisid. Aga teate, vaheldust on vaja, kohe naisem tunne on. Peab minema rinnahoidjavarusid täiendama 😛 Ok, sellega ma parem veel natuke ootan, suurus võib veel veidi muutuda…
Mõned pildid leidsin ka.
Haige laps jäi tuppa magama – küll ainult veerandtunniks, misjärel ma kogemata köögis telefoniga rääkides ta üles ajasin ja hiljem pidin ikka kärru panema…
Saime liivakasti ka lõpuni ära värvitud, nüüd näeb üsna kena välja. Teine kiht tuleks veel peale tõmmata, sai selle jaoks isegi Pinotexi juurde ostetud – eks näis, millal selleni jõuame. Kõigepealt tuleb korralik redel/trepp valmis meisterdada – selline, millest Poiss ka ronida saaks, praegu on majake ja liumägi puhtalt Plika lõbu. Meil on enamik vajalikke juppe vist isegi olemas, Abikaasa vaatas netist pilte ja õpetusi, ainult paari prussi on juurde vaja, kinnitused ka ja… No ma loodan, et saame ikka lähema kuu jooksul tehtud!
Ma ei tea, mis värk on, aga mul on viimasel ajal kogu aeg lõpmata mõnus olla. Tähendab, eks ma iga päev lähen vahel ikka närvi ja pahandan kellegagi, aga seda juhtub tavalisest oluliselt vähem, valdava osa ajast olen eluga hirmus rahul.
Tõenäoliselt on asja taga remondi suhtes ümber otsustamine. Plaanisime liiga suurt tükki hammustada, ei jõudnud aga neid plaane kuidagi valmis ja kogu aeg oli rõhuv tunne, et tuleks kähku palju suuri otsuseid teha. Nüüd on sellised plaanid, mille välja mõtlemine ja ellu viimine on puhas rõõm ning asjad liiguvad mõnusalt edasi – ei pea üle pingutama, sest nendega jõuab ka aeglasemas tempos suve jooksul valmis. Võib rahulikumalt võtta, aga samas oleme viimasel ajal just rohkem ära teha jõudnud kui enne – ikka sellepärast, et nüüd käib jõud asjast paremini üle.
Eile oli Abikaasal niisiis vaba päev. Kutsusime Kaidi isa külla, et ta meie elektrisüsteemi lõpuks üle vaataks (olevat paras porno) ja ütleks, kuidas me saame seda ajutiselt nii palju putitada, et teisel pool pesumasinat ja sügavkülma hoida, ilma et korgid läbi läheks. Abikaasa peaks nüüd täna-homme materjalid ära ostma ja mõne päeva pärast saab sellega loodetavasti ühele poole.
Ema oli Tallinnas, kus ta käib alati bussiga, nii et saime tema auto päevaks kasutada. Kutsusime Abikaasa ema ja õe siia lapsi hoidma, et ise esikusse nagisid/mütsiriiulit/vms otsima minna ning mõned uksehinged ja muud taolist nodi osta. Kuna mööblipoes olid kõik riiulid ja nagid jube kallid ning välimuselt mingit muljet ei jätnud, torkas pähe hoopis kasutatud mööbli poodides üks tiir teha. Ma ükskord Tagega käisin, helistasin talle mälu värskendamiseks, ühe poe asukoht oli ununenud. Käisime Riia mnt Shalomis ja Aleksandri pubi vastas asuvas Samaarias, kus kohtasime Abikaasa ema endist töökaaslast, kes ütles, et Tallinna mnt Humana maja allkorrusel on nüüd ka üks uus pood Sõbralt sõbrale, lõpetuseks läksime siis sinna.
Ma alati nois kasutatud kraami kauplustes vaatan ja vaimustun ja imestan, MIKS ma peaks ostma mööblit uuena kalli raha eest, kui seal on palju ägedamaid ja odavamaid asju. Nagisid ja mütsiriiuleid liigub muidugi nii vähe, et need ostetakse kiirelt ära ja me ei saanud midagi, aga igasugu ägedaid diivaneid ja tugitoole ja lihtsalt toole ja laudu ja kappe (eriti meeldisid meile mõlemale nurgakapid) ja kõikvõimalikku muud nodi… Kui midagi sellist vaja peaks minema, siis läheme kindlasti uuele tiirule.
Sõbralt sõbrale poest ostsin ma paar asja küll. €1.60 eest mõnusalt suure puulusika, €3.20 eest musta seeliku, 96 sendi eest Plikale põlle (see on küll väheke suurematele mõeldud, aga õnneks liiga suur pole, ta oli sellest vaimustuses)… Ja €20 eest vaiba. Jajaa, täitsa sünteetilise vaiba. Ja uskuge mind, see oli täiesti plaaniväline ost, aga see lihtsalt hakkas silma ja hakkas meeldima ja kui me veel lõpuks tükk aega arutasime, kas osta või mitte, siis tegi müüja veel natuke alla ka (€22 -> €20) ja noh, nii me selle ära ostsimegi. Vaatasin kaltsuvaipu ka, mis olid muidugi veel kümme korda odavamad, aga üsna väiksed ja värvid ei meeldinud väga.
Pood meeldis igatahes väga, nii tore, et Pärnusse selliseid kohti juurde tekib.
No ja siis ma läksin veel Humanasse, et piiluda, kas seal ka äkki kaltsuvaipu on ja helistasin viie minuti pärast Abikaasale, kes oli vahepeal oma õelapse üle tee asuvast lasteaiast ära toonud, et mingu nad autoga koju, ma tahan veel pikalt ringi vaadata ja võin hiljem bussiga järele tulla. €3 päev oli ja ma proovisin mitukümmend asja selga, lõpuks ostsin ainult kaks – põlvpüksid ja velvetseeliku, mõlemad istuvad ideaalselt, ma olen väga rahul.
Kui ma lõpuks koju jõudsin, avastasin köögilaualt ämbri ja suure kasti maasikaid. Küsisin hämmastunult, kust need tulid – Abikaasa ema oli meie maasikapeenrad tühjaks korjanud 😀 Meil on päris palju maasikaid jah, aga mina korjasin siiani kausi päevas ja ainult kõige tumepunasemaid, enda meelest olin korralikult korjanud… No vat siis. Kasti andsime neile kaasa, ämbri puhastasin ära ja saime kaheksa karpi toormoosi sügavkülma. Ja meil peaks sealt veel päris palju maasikaid tulema, ehk saame see aasta ilma turult talvevarude ostmiseta läbi.
Lisaks oli Abikaasa ema meie porgandipeenart rohinud, kartuleid mullanud ja hunniku tilli korjanud – no lapsed ju magasid, tal oli igav 😀 Tema on ühesõnaga meie aiahaldjas.
Oma käikude tulemusena otsustasime, et kui säästuremont, siis säästuremont, tuleb ikka mööbel ka ise teha. Nägime ühes kasutatud mööbli poes kitsast ja kõrget valget riiulit, mille eest €30 küll maksma ei kippunud (€10 ehk oleks maksnud), aga mis andis idee teha ise meile veel sobivamates mõõtudes riiul ja see valgeks värvida, meil peaks sobivat materjali olema küll. Nagide koha pealt juhtis Tage mu heale ideele, vot selline on plaanis teha. Eks näis kas meie plaanidest ka asja saab, praegu tunduvad igatahes vägagi teostatavad 🙂
Ja lõpetuseks veel puhast rõõmu laste une teemal. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub nii või Plika ongi hakanud jälle paremini magama jääma. Me enam väga ei sunni ka – lõunal läheb voodisse kahe paiku, õhtul kümme-üksteist. Lõuna ajal võib ta tund-poolteist omaette rääkida, aga toast välja eriti ei tule ja lõpuks jääb magama. Õhtuti saab endaga üsna hästi ise hakkama, sellist nuttu ja jorinat nagu eelmisel suvel enam absoluutselt pole. Eks ta ikka tahab natuke meie tähelepanu ja väsinuna viriseb kergemini, aga üldiselt on superluks, muidu me ei lubaks tal mingil juhul nii kaua üleval olla.
Poisi kaks viimast ööd on ka üsna imelised olnud. Üleeile oli ta õhtul üsna vara väsinud ja sai juba kaheksast voodisse pandud, uinus seal kohe ja ärkas hommikul veerand seitsmest rõõmsalt. Eile õhtul käisid lapsed Abikaasaga küla peal ja jõudsid koju peale üheksat, nii et Poiss sai magama alles kolmveerand kümme – uinus jälle probleemideta ja ärkas rõõmsalt pool kaheksa!!! Ma ise muidugi olen programmeeritud kuue-seitsme vahel ärkama, nii et ma ülejäänud aja vedelesin voodis ja vaatasin kella 😛 Igatahes superluks, ei mingeid öiseid ärkamisi.
Plika ajal ei tulnud selle pealegi, et võiks proovida, mis juhtub siis, kui jätta ta oma voodisse ja ise oma magamine teise tuppa kolida. Äkki oleks temaga samamoodi läinud ja poleks nädalapikkust üsna vaevalise algusega öist tissivõõrutust vaja olnudki? No eks lapsed on erinevad ka… Igatahes kolmandaga ma enam ei kõhkleks, katsetaks juba nooremagagi eraldi tubades magamist.
Ühesõnaga… Mis ma nüüd tahtsingi öelda… Suvi on mõnus 🙂 Ja homme on reede, mis tähendab, et Abikaasa on varsti jälle kaks päeva kodus… Ja siis veel viimane töönädal ja siis on puhkus ja remont 😀