Kiiksudest
Marta kaudu jõudis teatepulk siis minu kätte.
Pean tunnistama, et pidin kohe mõtlema ja teiste käest nõu küsima. Ma tean küll, et mul on neid va kiikse küll ja veel (sest noh, ega ma normaalne ei ole, sellest olete te ju ammu aru saanud), aga kui nüüd järsku kirja panema pead, siis on nõutus ja miskit meelde ei tule.
Vaikselt otsast harutama hakates mõned siiski välja koorusid.
Piimakiiks! No seda ei saa mitte kuidagi mainimata jätta. Piim on minu ainus ja suur raskekujuline sõltuvus. Ma joon seda absoluutselt kõige kõrvale. Võileibade, prae, supi, koogi, kohukese… Mis iganes 😀 Ma muutun närviliseks, kui mul kodus alla liitri piima on. Ja siinmaal on nii mõnusalt suured piimapakid 😛
Fotokiiks. Ka üks suurimaid ja raskekujulisemaid. Sai alguse juba… Põhikooli ajal, ma pakun, ja on sellest ajast saati ainult kasvanud ja jaburamaks muutunud. Seisneb selles, et mul peab alati kõigist sündmustest ja olulistest asjadest hästi palju fotosid olema. Ma ise neid suuremat teha ei viitsi, aga kui kuskil peol keegi pilte teeb, siis võite kindel olla, et enne ürituse lõppu on Tikker temalt välja pinninud e-maili aadressi ja lubaduse, et saab hiljem CD kõigi piltidega või need kuskilt netist alla laadida. Ja siis ma tegelen juba ise edasi – valin välja, lõikan õigesse suurusesse, lasen paberile teha. Ja SIIS lähevad need mu fotoalbumisse. Rangelt kronoloogilises järjekorras. Albumeid olen ma umbes kolm korda välja vahetanud, sest vanadest sai kõrini. Ja tõstnud kõik pildid ükshaaval ümber… Mul on hetkel kuus albumit, kõigis 300 pilti. No kujutage ise ette 😉 Ja oi, kuidas ma seda kõike naudin! Valimist ja lõikumist ja albumitega mässamist… Need albumid on mu au ja uhkus.
(Kessu hiljutise samateemalise posti peale tuleb meelde, et tualettpaber peab mul ka alati pealtpoolt jooksma. Mis mõttes, teistmoodi lihtsalt ei saa ju, see oleks täiesti häiriv!)
Ah, ma neid majapidamise ja söögitegemisega seotud asju rohkem ei teagi. Needki, mis mainisin, käivad ainult hädaga sinna alla. Noh, see ka veel ehk, et ma olen makaronidest toitunud kuid ja aastaid, aga ikka pole veel kõrini. Kui vahepeal mõneks ajaks veidi saab, siis väike paus ja lasen samamoodi edasi 😀 Aga see selleks. Ma räägin siis veel mõnest üldisest kiiksust, muidu jääb liiga väheseks 🙂
Vastuolulisus. Ma tükk aega mõtlesin, mis sõnaga seda kiiksu kokku võtta, aga paremat ei tulnud meelde. Ma olen kahestunud isiksus, ühelt poolt hästi korralik ja kohusetundlik ja hea, teisest küljest täiesti muretu pohhuistlik boheem.
Ma võin planeerida tulevikku kümme aastat ette ja samas elada nii, nagu homset päeva polekski.
Ma võin pikemat aega hullult raha kokku hoida ja samas raisata seda täiesti vastutustundetult, sest tuli selline tuju.
Ma võin koristada oma kodu piinlikkuseni puhtaks ja hoida seda korda nädalaid ning võin samas järgmised kolm nädalat absoluutselt üldse mitte koristada, pestes vaid nõusid, kui kraanikauss hakkab üle ajama… Ja sel ajal see segadus ei häiri mind, samas kui esimesel juhul ei suudaks ma ühtegi vales kohas asja taluda.
Ma võin ronida laua peale ja rääkida kõva häälega kõige avameelsemaid asju, sest mulle meeldib tähelepanu, aga samas võin ma ka tõrkuda kõige lihtsama jutu puhul, sest ma lihtsalt ei julge.
Ma võin juua kaks nädalat järjest iga päev ja palju ning lugeda järgmised kaks nädalat moraali nendele, kes seda teevad ja vaadata neid põlgusega.
Ma võin käia ringi ja särada nagu päike, aga minut hiljem mõne mõttetu pisiasja peale ennast siniseks vihastada.
Jne jne jne.
Perfektsionism. mis tegelikult on jälle vastuolus selle va pohhuismiga. Aga üldiselt on siiski nii, et mulle meeldib kõike kõige paremini teha. Et kui ma juba midagi teen, siis ma tahan, et see oleks tehtud väga korralikult. Et kõik detailid oleks õiged ja paigas. Detailid on mulle üldse väga olulised.
Ja siis mulle ei meeldi, kui keegi mu süsteeme sassi ajab. Mul on asjad väga kindlate reeglite järgi ära paigutatud ja no ilgelt närvi lähen, kui keegi heauskne aitamise eesmärgil midagi koristab või teeb… Kõik tõstan oma käe järgi ümber.
Mh, sai nüüd vast piisavalt. Kui midagi meelde tuleb, eks siis kirjutan juurde.
Ja teatepulga annaks edasi… Piia ja Nadja kindlasti. Ja siis näiteks.. Ruudu! Aga tegelikult tahaks kogu blogrolli üles kutsuda oma kiiksudest kirjutama!
