fotomajandus

Fotoalbumid – väljasurev nähtus?

Kuna mul sattus üle pika aja ette vaba hetk ühes tahtmisega fotosid korrastada, hakkasingi sellega vaikselt tegelema. Ühtlasi vaatan vanu fotoalbumeid läbi ja nii mõnegi foto puhul tekkis mõte: huvitav, kas fotol oleval inimesel endal üldse on see pilt olemas? Huvitav, kas tal paneb ikka veel fotosid albumitesse?

Minu meelest on kurb tõde see, et digi surub üha enam peale ja vähemalt minu tutvusringkonnast ei vaevu suur enamik juba ammu fotosid paberkandjale tegema. Piisab ju sellest, kui need arvutis olemas on ja sealt vaadata saab – näebki suuremalt kui väiksel 10×15 paberitükil.

Mul jooksevad ka parimad pildid screensaverina, aga minu jaoks ei asenda albumeid miski. Ärge saage valesti aru, ma jumaldan digifotograafiat – see annab mulle hindamatu võimaluse pilte ise oma tahtmist mööda kadreerida ja töödelda. Aga siiski – nii mõnus on neid pärast parimate välja valimist, töötlemist ja paberile trükkimist kronoloogiliselt albumisse paigutada.

Nii mõnus on seda albumit hiljem ise lehitseda ja sõpradele näidata. Kohe teine tera kui ekraani vahtimine.

Kui paljud teist endiselt paberkandjal fotoalbumeid “peavad”?

Tartu fotopeded, rõõmustage!

Poolteist kuud tagasi kurtsin, et Tartus pole ühtki normaalset fotograafi. Sain Kessult just ülimalt rõõmustava vihje – tundub, et nüüd juba üks on.

Geniaalne kampaania! Eriti minu, blogi- ja fotosõltlase jaoks 🙂

Ma ütlesin küll, et enne poolt aastat ei tasu lapsega stuudiosse minna, aga no pead hoiab ta juba korralikult ja niiii kangesti tahaks ühte ilusat perepilti – sellist, mida ära raamida ja seinale panna 😛

Ühesõnaga tundub, et varsti näete siin blogis ilusaid pilte.

Geniaalne, ma kordan, geniaalne! Tänase päeva parim leid.

Natukene suur veel…

Kombe siis 😉 Mitte et see Plikat kuidagi häiriks. Ja küll jõuab veel sisse kasvada, talv ju alles algamas.

Käisime täna Veeriku Selveris. Lihtsalt vahelduseks Maximale ja Kaubahalli Comarketile. Hinnad tundusid Comarke-tist (vähemalt kohati) isegi kallimad olevat, seega liiga tihti sinna just minna ei viitsi. Samas saime endale lõpuks hiigelsuured ilusat värvi saunalinad (-30% oli, ei saanud ju ostmata jätta), piparkoogitainast ja viimase värvilise tuhksuhkru. Oleks ma veel jõulukalendrid ka üles leidnud, oleks kohe 100% rahul, aga Plika muutus natuke närviliseks ja oli vaja tagasi õue minna.

Nägin just Kessu ja tema plika stuudios tehtud pilte ja need on niii kohutavalt lahedad, et hirmus isu tuli kohe peale. Meil pole muidugi veel mõtet minna, laps on liiga väike selleks… Nii pooleaastasena, mitte enne. Aga tõepoolest, ma pole ammu nii ilusat perepilti näinud, kui nendest seal tehti. Ja need nunnud jõulukaardid… Oeh. Tahan ka stuudiosse.

Tekkis küsimus, miks Tartus ühtki head perefotograafi pole. Kõik on Tallinnas, Pärnust leiab ka veel miskit, aga Tartu kohta kuulen igalt poolt, et lihtsalt polegi. See fotograaf, kes esimesena Tartusse kolimise peale tuleb, saab rikkaks, ausõna. Tartu on suur linn ja maksejõulisi kliente leiduks küllaga.

Selleks ajaks võiks keegi Tallinnast siia ümber kolida, kui Plika nii suureks saab, et temaga juba stuudiosse mõtet minna on 😉

Lõpetuseks veel üks küsimus: kust saada PISIKEST päkapikumütsi? Noh, newborn suuruses? 😛 Ma pole eriline käsitöömeister, ma pigem ostaks… Või laseks kellelgi õmmelda. Sest kodus tahaks ju ikka Plikast jõulupilte teha.

PS. Sain oma Londoni esimeselt tööandjalt nende juures töötamist tõestava kirja kätte, paraku oli sinna kogemata 24. aprilli asemel 24. juuli alguspäevaks kirjutatud (ilmselt aeti aastaga segamini, see oli ju ka 07) – nii et veel kümme päeva ootamist, kuniks õige kiri saadetakse ja lõpuks vanemahüvitist taotlema minna saab. Ikaldus.

Ilus elu

Kraamisin täna kõik oma fotoalbumid ema kapi otsast alla ja vaatasin üle pika aja pilte. Nii palju mälestusi! Kõik need emotsioonid ja elu keerdkäigud, kõik need tehtud hullumeelsused, masendumised ja rõõmustamised…

Aga ikka ja jälle jõuan tagasi selleni, et mul on ikka vägev elu olnud. Ilus elu. Sest õnnelikke aegu on olnud küllaga ja kõige suuremast masendusest või hädast aitab alati keegi kõige jaburamal kombel välja.

Üheksa suurt albumit, kus on kirjas minu elulugu. Viimased peatükid said sinna kirja pandud enne Londonisse kolimist. Ootan juba uuesti Eestis elamist, et saaksin kõik Londonis kogetu ka paberile talletada. Albumeid ja digipilte ikka ei anna võrrelda!

KODU!

Ei, omanikul polnud laste vastu midagi (see-eest on koduloomad lepingu kohaselt keelatud). Leping on allkirjastatud, tagatis makstud, järgmisel laupäeval kell kaks kolime sisse 🙂

Oeh, süda on nüüd nii kerge! Ei suuda selle viimase nädala möödumist ära oodata!

Ja uude korterisse ostan ma kaks vahvat pildiraami, kuhu saab panna palju väikses mõõdus pilte – mul oli Eestis üks väike plekk-käkk, mis kunagi ilmselt kuskilt välismaalt saadetud sai, aga peale ühe suhteliselt koleda variandi Tiimaris pole ma taolisi Eesti kaubandusvõrgus rohkem näinud. Täna jäi Woolworthis vähemalt kolm erinevat (ja ilusat) silma, varsti lähen ostan ära ka 😛 Sellised raamid on palju ägedamad ja praktilisemad, kui ühe foto jaoks mõeldud, kõik sõbrad mahutab ära 😀 Oh, fotopedesus lööb mus jälle välja üle pika aja…

Scroll to Top