Ma olen Andrese fotoraamatu kaanel (ja sees).
Vaatame, kas jõuan ükskord stuudio seinale ka 😛
Hea algus oleks seegi, kui ma omaenda elutoa seinale plaanitud lõuendid ära teeks. Just noodsamad kaks pilti, mis raamatustki paistavad. Kui rahaline seis nats paremaks muutub, siis võtan selle teema uuesti tõsisemalt ette.
Ma pole teatavasti esimest korda Londonisse kolimisest saadik ühtki fotot albumisse teinud, viimase Eestis elatud aasta jooksul ei jõudnud ka tegudeni – sada tasuta pilti tegin küll ära, aga nendest on ehk heal juhul pooled alles, enamik olid ju lapsest ja erinevad perekonnaliikmed nõudsid oma osa, ega me siis kadedad polnud 🙂
Mõned päevad tagasi hakkasin mängima mõttega osta seekord suured tühjade lehtedega albumid ja kleepida sinna fotod sisse täpselt sellises suuruses ja kujus, nagu mulle meeldib. No ja siis jutt ka muidugi juurde.
Lõpuks hakkas mind järjest enam köitma idee teha hoopis fotoraamat. Ma olen seda ühe korra Eestis teinud – tellisin Omaraamatust, õekesele kingiks, väga lahe tuli. Aga see oli seal siiski piisavalt kallis, et kaaluda tavaalbumitelt fotoraamatule üle kolimist.
Aga ma nüüd eile uurisin ja puurisin ja googeldasin ja leidsin lõpuks ühe lehe, kus üks variant on kohe üsna soodne. Nimelt 21×28 cm landscape hardback (fotokaanega siis ikka, nagu tavaliselt) maksab 26 lk £36, mis on suht tavaline ja mitte kõige odavam… Aga iga järgnev 8 lk maksis kõigest £1 lisaks, nii et max suuruses 130 lk raamatu saaks kõigest £49 eest. See teeb 41 penni ehk 7 krooni üks A4 lk ja pole minu meelest üldse paha variant – tavalise 10×15 foto eest maksaksin ca 1.50, aga A4-le mahutaksin neid suvalises suuruses ja mõõdus nagunii õige mitu tükki… Ja albumi peaksin muidu ka ostma, see oleks veel lisakulu. All in all, ma usun, et see ei läheks tavalisest variandist kuigi palju kallimaks. Aga lõpptulemus jääb palju kihvtim ja omapärasem. Sellest rääkimata, et ma ei oska ilma joonteta sirgelt kirjutada ja albumisse on üldse ebamugav sirgeldada, alati läheb midagi valesti ja siis ma vihastan… Aga arvutisse trükkida ja vastavalt vajadusele kirjasuurust muuta – käkitegu!
Nüüd jääb ainult küsimus, kas nende raamatutes on võimalik kasutada täpitähti – tellisin nimelt emale hiljuti ühe teise lehe kaudu sünnipäevakaardi (no selline variant, et ise kujundad – valid põhja, paned oma foto, kirjutad teksti, nemad prindivad välja ja saadavad otse ära), kus täpitähed jäid lihtsalt sõnadest välja, nii et sõnast tütred sai sujuvalt ttred. Kirjutasin juba ja küsisin – kui saab, siis läheb tegemiseks 😛 Kui ei saa, siis mõtlen uuesti… Sest teksti tahaks kindlasti kirjutada, aga ilma täppideta tähed oleks koledad, nende asemel numbrite kasutamine ka.
Muide, postikulu on seal lehel £4.50 ja seda üle kogu maailma. Nii et ka Eestisse saab tellida täpselt sama hinnaga, kui mina siin. 130 lk A4 formaadis kõvade kaantega fotoraamat maksab koos postikuluga umbes 900 kr. Mitte et see nüüd väga odav lõbu oleks, aga kui panna näiteks neli fotot lehele, siis ei tule tavaliste fotode variandist kuigivõrd kallim ja välimus on super.
Rääkides oma fotoga postkaartidest, siis avastasin hiljuti ühe hea lehe, kus tavasuuruses kaardi saatmine maksab ükskõik kuhu €1.90 – ja seda KOOS postikuluga. Kui ma emale kaarti saatsin, olid seal just detsembri alguseni hooldustööd, nii et pidin ühe teise lehe otsima ja poole rohkem maksma. Aga kui edaspidi tahtmist saata, siis proovin kindlasti seda kaheeurost varianti.
Mul tuli eile õhtul tuju jälle natuke fototöötlusega kätt proovida, täpsemalt fotolt kujutise välja lõikamise ja selle uuele taustale paigutamisega. Valisin katsetamiseks ühe aasta tagasi tehtud kõhupildi ja sobitasin selle taustale, mis mu meelest paremini riietega kokku sobis 😀
Täitsa rahule jäin, eelmised taolised katsetused on täieliku fiaskoga lõppenud. Ei ole muidugi perfektne ja lähemal vaatlusel saab väga hästi aru, et ei ole päris õige asi 😛 Aga no üldmulje on ju päris hea!
(Ühtlasi jõudis lõpuks kohale, et seda punast triipu, mis mulle kõhu peal närvidele käis, on ju ka imelihtne eemaldada… Miks ma seda juba varem ei teinud?)
Ja uue post editoriga piltide lisamine ongi niiii palju mugavam. Laed aga pildi üles ja selle alla tuleb kastike, kust saad valida, kas tahad paigutada selle vasakule, keskele või paremale. Suurusevalikuteks on nüüd small, medium, large ja X-LARGE! 😀 Ei mingit igapäevast htmli sudimist enam. Paika tirimine on ka imelihtne. Love you, Blogger!
…on kahtlemata Preclick. Õeke soovitas seda mulle aastaid tagasi ja kuigi olen miskil hetkel ka teisi katsetanud, siis sellest mugavamat ei ole – pole vaja mingeid kastikesi tõmmata ega muud jama teha, lihtsalt klikid punasel osal ja valmis.
Vanasti andis pärast paarinädalast kasutamist registreerumisest kuidagi kõrvale põigelda, viimati enam ei osanud. Regasin siis ära – peale toonase kinnitusmeili pole nad mulle siiani midagi saatnud ja see oli juba päris ammu. Nii et ei mingit spämmi.
Lihtsalt mõtlesin teiega oma head kogemust jagada, äkki on kellelgi abi 🙂
Olen viimastel päevadel tegelenud lõputu pildimajandusega. Eile mässasin äsja skännitud vanade fotodega, täna lõikusin viimase minutini neid, mille tasuta saamiseks viimane päev oli (varem ju ometigi ei viitsinud).
Mees on haige. Külmetus ja jube s*tt enesetunne. Palavik 38 ringis. nii ma siis olengi täiskohaga lapsehoidja ja poole kohaga põetaja (õnneks pääsen kergemalt kui Mees minu kõhuviiruse ajal, irw). Eraldi voodites magamine sakib täiega. Loodetavasti saab ta ruttu terveks 🙂
Ma sõin täna esimest korda kell kolm – pelmeene. Ja magustoiduks arahhisi suhkrus (kusjuures selle paki peal oli arahhis õigesti kirjutatud, muig). Õhtusöögiks on pakk Piraadi krõpse. Veel üks põhjus pikisilmi Mehe tervenemise ootamiseks – minust pole ju söögitegijat ja kui teisel pole isu, võib söömine hoopistükkis ununeda.
Ma tahaks, et meil oleks paar vaba päeva, kus me mõlemad oleksime täiesti terved ja kohustusteta – et meil poleks ühtki külalist, et Mehel poleks ei koolitust ega mõnd arvutiabi vajavat sõpra. Tahaks, et me saaks rahulikult kolmekesi olla ja siin lõpuks ometi mingit korda luua. Seni on paraku nii olnud, et kord on üks kinni, kord teine. Ja siis nõuab laps tähelepanu. Ja nii need päevad käest libisevadki.
Noo, homme on kindlasti parem päev kui täna, alati ju on nii 🙂
Ma eriti praegu siia pilte panna ei viitsi, aga mõned stiilinäited ikka. Kunagi hiljem ehk põhjalikumalt.
Pooleaastane:
Viieaastane:
13-aastane. Mhmh, mul oli kolmandast kaheksanda klassini poisipea – mitte just päeva säravaim idee. Prillid sain just enne kooli minemist ja esimesed läätsed suht samal ajal, kui poisipead välja kasvatama hakkasin – 9. klassi alguses. See pilt on üks helgemaid, mis tollest ajast üldse on:
