Fotomajandusest
Ma olen seda siin korduvalt varem maininud ka – olen täielik fotopede. Fotodega tegelemine on alates Londonisse kolimisest täiesti tagaplaanile jäänud, ainult blogisse ja suhtluskeskkondadesse olen pannud. Endiselt on aga plaanis kõik fotod korralikult paberile jäädvustada, sest minu meelest pole nende arvutis hoidmine üldse SEE.
Enne Londonisse kolimist ei küündinud mu soovid, teadmised ja võimalused kaugemale traditsioonilisest – 10×15 fotod kõige tavalisemates albumites. Vahepeal on aga kõik edasi arenenud ja nüüd on mõtted juba teistsugused.
Kõigepealt on muidugi üldse hunnik lapsepõlvefotosid. Mustvalged, erinevates veidrates suurustes. Tänapäeval on selliste jaoks kahte sorti albumeid – ühed on sellised, kus on terve lehe ulatuses kergelt kleepuv pind, millele paned fotod ja silud kile neist üle. Sellisesse albumisse on neid kõige lihtsam panna (ja see kleeps pole midagi tugevat, vajadusel saab hiljem välja võtta ka). Mul oli ka siiani selline… Aga ajaga kipuvad need albumid paraku koledaks minema. Minu oma (ostsin ja kujundasin selle vist keskkoolis) jäi kunagi aknalaual vihma kätte, nii et sai äärtest veekahjustusi. Aga ma pole sugugi kindel, kui palju sellest kollasest äärest on vee ja kui palju ajahamba süü. Ühesõnaga suht kole on see album olnud juba päris tükk aega.
Seega otsustasin juba neli aastat tagasi, et võtan millalgi ette ja teen uue albumi, seekord siis täiesti tühjade lehtedega, kuhu võimalik fotosid kinnitada kas vana traditsiooni kohaselt nurkadega või kahepoolse teibiga. Nurkade eelis on kahtlemata see, et fotosid saab välja võtta ja tagasi panna, mina otsustasin aga kleepsude kasuks. On lihtsam paigaldada, jääb paremini kinni. Ma ei usu, et soovin neid fotosid enam välja võtta – paremad sai nagunii mõni aeg tagasi sisse skännitud. Ja kui tõesti veel midagi vaja on, siis saan kogu albumilehe sisse skännida.
Eile oli Kaidi külas ja vaatasime vanu fotosid. Kuna ma pole nii kaua saanud albumimajandusega tegeleda, tekkis vastupandamatu isu see album kohe ümber teha. Ei olnud mingit kasu teadmisest, et kui ootaks, saaks valida suurema hulga albumikujunduste vahel ja tõenäoliselt tunduvalt soodsama hinna kah. Isegi nii palju ei vaevunud, et oleks kõik Pärnu poed läbi käinud, oh ei. Oli vaja nüüd ja kohe, laupäeva õhtul kell kuus. Seega sõidutas Kaidi mind Kaubamajakasse ja album ning kleepsud said ostetud.
Fotode ümber paigutamine oli tunduvalt aeganõudvam, kui ette kujutasin – vanast albumist välja võtta, uues albumis sobivalt paigutada (uue albumi lehed on veidi suuremad, nii et fotosid tuli teisiti paigutada, siis oli ilusam), ükshaaval neid kleepse nurkadesse kleepida, vaadata, et fotod ei jääks viltu ja vahed oleks ühtlased… nii et ma paigutasin ära ainult neli lehekülge 🙂 Vanas albumis võtsid need fotod enda alla kuus lehekülge, kokku oli vanas albumis lehekülgi 82 – nii et kaduvväike osa. Aga eks ma nokitsen vaikselt edasi, kui sobiv hetk ja tuju tekivad. Õnneks olen uue albumiga väga rahul – kaanekujundus on mu meelest päris stiilne, sisu kukkus ka üsna hästi välja. Aga otsustage ise:
Siis on mul neli 300 pilti mahutavat 10×15 taskutega albumit, kus on sees kõik fotod alates 10×15 värvipiltide massidesse jõudmisest kuni märtsi lõpuni 2007. Kuna mul oli vanasti kombeks teha fotosid paberile võimalikult kiiresti, tellisin värskete emotsioonide ajel alati liiga palju pilte… Ja siis hiljem harvendasin iga paari aasta tagant ning viskasin hunniku pilte välja. No see oli mul omamoodi hobi 🙂 Novot, ja kui alguses oli mul neid 300 pildiga albumeid kaheksa, siis nüüd olen nii palju pilte välja visanud, et alles on vaid neli, ülejäänud seisavad tühjalt ja ootavad ära andmist (pole viitsinud otsida kedagi, kes neid tahaks). Nüüdseks, ma arvan, on nii palju aega möödas, et emotsioonid on juba küllaltki adekvaatsed ja rohkem välja viskamise vajadust ei ole.
Ja siis on mul kogu pildimajandus alates Londonisse kolimise ajast, mis on seni vaid blogis. Ja need õnnetud pildid 2007-2009, mis jäid kõvakettale. Ja kõvaketas, mis läks parandusse, kus anti lootust, et ilmselt on isegi võimalik neid päästa, aga see võtab kõvasti aega ja kui õnnestub, siis otse loomulikult ka kõvasti raha (millega ma olin nõus, sest mälestused on minu jaoks seda raha väärt). Sellest on nüüd juba üle poole aasta möödas – vahepeal unustasin kogu värgi täiesti ära. Kui meelde tuli, siis arvasin, et ju on mu ketas kuskile kapinurgale ununenud, sest see pole tolle tüübi põhitöö… Kirjutasin talle meili ja kinnitasin, et ma ikka väga tahaks oma ketast korda saada… Ja tüüp ei vasta mu meilile 😛 Noh, eks ma vaatan, kuidas temaga ühendust saan, kuna teda soovitas asjatundlik tuttav, siis ma ülearu ei muretse, et ta mulle käru keeraks vms. No ja ketas oli tuksis nagunii, ise ma poleks osanud sellega midagi teha (teine asjatundlik sõber vaatas kunagi üle ja ütles, et tema oskustest siinkohal ei piisa).
Ühesõnaga pole kindel, kas saan need peaaegu kolm aastat täiskvaliteedis tagasi või jäävadki need mälestused mulle vaid suuruses 400/640px laiem külg (ehk paberile panemiseks väga kehva kvaliteediga). Vähemalt on olemas, vähemalt tekkis mul just Londonisse kolides komme kõik head pildid ka blogisse panna, vähemalt VAADATA saab. Blogist ma teen ikka aeg-ajalt salvestusi oma arvutisse, juhuks kui Bloggeri serveris miski tuksi minema peaks.
Loodan muidugi, et saan ikka kettal olnu ka kunagi tagasi. Ja kindlasti pole mul kavatsust enam 10×15 fotosid albumitaskutesse toppida, nüüd tahan juba rohkemat 😛 Kunagi mõtlesin, et ostan edaspidi ainult need tühjade lehtedega albumid, see annab rohkem kujundusvõimalusi – võin pilte vastavalt oma suvale erineva suuruse ja kujuga teha. Välja lasta saab küll ainult teatud arvu standardsuurusi, aga saab ju jätta valged ääred ja ise välja lõigata, seega põhimõtteliselt on võimalused piiramatud.
Noh, nüüd ma olen kindel, et teen hoopis fotoraamatu(d). Sest käsitsi seda kõike teha on tunduvalt keerulisem, kui arvutis kujundada ja lõpptulemus jääb palju professionaalsem ka. Ma olen perfektsionist, kui ma ise albumisse peaks kirjutama, läheks kõik raudselt viltu ja käekiri oleks kole ja… Nii et igati äge, et nüüd on need fotoraamatu tegemise võimalused olemas.
Eestis muidugi on see teenus minu mahtude jaoks täiesti mõeldamatult kallis. Blurbis on aga üsna näritav hind – just siis, kui teha korraga paksem album, lisalehtede lisamine ühtede kaante vahele on üsna odav. Ma vaatasin neid hindu küll juba mõnda aega tagasi, nii et ma ei oska teile konkreetseid numbreid öelda, olen unustanud. Mäletan ainult seda, et mõtlesin: selliste hindadega võin seda endale täiesti lubada.
Ei tea, millal ma ükskord tegudeni jõuan, ilmselt mitte niipea. Ja fotosid tuleb ju kogu aeg juurde ka, nii et töö läheb järjest suuremaks. Aga ükskord teen ära, selles olen kindel. Kui olen suutnud ära otsustada, mil viisil see kõige targem on.
Sest noh, nüüd on mul ausalt öeldes küsimus, on’s üldse mõtet teha lihtsalt fotoalbumit, kui pean nagunii blogi, kuhu panen kõik needsamad fotod? Albumis oleks need kontsentreeritumal kujul ja kõike, mis blogis, ma sinna kindlasti ei paneks. Kui mul on aga nagunii plaanis blogist raamat teha, siis oleks eraldi fotoalbum mõnes mõttes tarbetu kordamine, vähemalt minu enda jaoks. Samas kui oleks soov teistele fotosid näidata, oleks eraldi album kindlasti parem, kui blogiraamat kätte anda, et nad siis seda lehitsema ja fotosid otsima peaks.
Nii et ma veel mõtlen. Kindel on see, et pulmadest teen eraldi fotoraamatu. Aga ülejäänu? Ei tea. Blogi puhul kah küsimus, kuidas seda jagada. Ilmselt iga (paari) aasta kohta üks raamat – terve blogi ühte ei mahu, sellest sain juba aru. Ja ma ju kirjutan kogu aeg juurde ka. Võiks ilmselt näiteks nii, et esimesed paar aastat ühte raamatusse ja suuremast mölapidamatuse ajast iga aasta jaoks eraldi. Ja mulle tundub, et lihtsalt Blurbi konvertimist kasutades ei tule midagi välja, pean ikka nullist raamatut alustama, käsitsi kõik jutud ja pildid sinna kopeerima.
Samas oleks ikkagi võib-olla hea, kui oleks ka eraldi fotoalbumid… Blogiraamatud aastate kaupa, albumid pigem perioodide kaupa… Oeh. Kõike annab sadat moodi organiseerida. Ja kes teab, millal mul selle kõige jaoks lõpuks aega on. Kõigepealt oleks hea algus see, kui õnnestuks oma blogi ära kolida 😀 Selle käigus ju tahan veidi toimetada, enne ei hakka kindlasti raamatut tegema.
Nii et jah… Pööran nüüd vabadel hetkedel tähelepanu jälle pigem blogi kolimisele ja ketta taastamisega seotud asjaajamisele. Ja kui on kihk fotodega tegeleda, siis nokitsen lapsepõlvepiltide albumiga edasi. Kunagi viie aasta pärast saan ehk siis kõik valmis ka 😀
Igatahes olen ma aru saanud, et fotoalbumisse ongi targem pilte valida vähemalt aasta (või isegi mitu aastat) pärast nende tegemist – siis pole emotsioon enam nii suur ja oskab palju objektiivsemalt parimaid välja valida 🙂
