fotomajandus

Peab vist fotokajahile minema

Pillasin fotoka pärast õunamahlapurkide pildistamist õnnetult maha, obje oli ka veel väljas. Kummalisel kombel ei paista tal muud viga olevat, kui et küljest tuli ära see julla, mis hoiab akut fotokas sees. No aku käib välja nii, et vajutad peale, tuleb välja, vajutad peale, läheb tagasi. Ja see pisike julla, mis vajutamise peale liikus, seda enam pole.

Mul on juba mitu aastat nagunii sellega probleem olnud, et aku ei saa ühendust, aku ja selle kaane vahel, mis aku ja mälukaardi pesa kattis, oli kogu aeg paberitükk. Suht tüütu süsteem – ja nüüd, kus see akut kinni hoidev julla kah kadunud on, on veel raskem fotokale pilti ette saada.

Muidu võiks ju kinni teipida vms, aga sealtsamast august käib kaart välja, ma ei saa muidu pilte kätte, kaabel on ammu kadunud (Casio oma on väga spetsiifilise otsaga), mälukaarti arvutisse panna on palju mugavam ka.

Ühesõnaga… Tuleks kas fotokas parandusse viia või uus osta. Parandust Pärnus polevatki ja ma nagunii ei elaks mitut nädalat ilma fotokata üle. Ma armastasin oma punast nunnut, aga on vist aeg tal minna lasta… Viis aastat on ta mind ustavalt teeninud, teinud tuhandeid pilte. Loodan, et leian talle väärilise järglase. Kui uus olemas, siis võin lasta ehk vana ka millalgi korda teha, kui see peaks võimalik olema – Plika võib siis sellega pildistada vms. Aga ega ma ei tea ka, kas parandamine on üldse võimalik. Ta logiseb mõnest teisest kohast ka. No kõvasti vatti saanud 🙂

Igatahes läksin täna oma kunagise töökoha kodulehele kaameraid piiluma. Online klienditoe linki nähes otsustasin konsulteerida otse FB-s, tegu oli mu kunagise kolleegiga, kes sõbralistis olemas ja töötab ikka veel seal. Nojah, lõpetuseks jõudsin järeldusele, et põrsast ikka kotis ei osta, pean tulema Tallinnasse näppima ja proovima, oma silm on kuningas. Lepp on ülehomme tööl, lähengi siis kenasti oma vanasse poodi, nostalgiline saab see olema 😛

Nagunii oli mul plaanis Tallinnasse talvesaabaste jahile minna, mõtlesin küll alles novembris, aga olgu siis ülehomme. Gea just kirjutas, et ostis, järelikult on juba poodides valikut kah.

Saab olema kiire ostureis – hommikul 9.15 bussiga Tallinnasse, 18 bussiga tagasi. Fotoka ja saapad saan selle ajaga vast kätte, Pips lubas minuga natuke hängida ka.

Pöidlad pihku, et ma leiaks omale uue nunnu! Ilma fotokata olen ma täiesti poolik…

Suurepärane avastus

Blogi on kolitud, tegelen postituste üle vaatamisega ja otsisin selle jaoks ühte fotot taga. Hakkasin läbi vaatama hunnikut DVD-sid, mis mul kogunenud on ja leidsin ühe pealt kõik fotod alates Londonisse kolimise ajast kuni 11. detsembrini 2007. Nii et polegi kolm aastat puudu, ainult kaks 😀

Ülejäänud plaadid on paraku kindlalt Londoni eelsest ajastust, aga mis siis. Kolmandik piltidest, mida arvasin olevat kadunud, on olemas. Hurraa!

Kolm aastat mälestusi

Aasta tagasi viisin oma tuksis kõvaketta asjatundja juurde. Vahepeal oli nii palju muid asju, et see ununes täiesti, aprilli algul sai veel räägitud ja oli lootust, et saab andmed kätte. Siis ununes kogu värk jälle ära ja nüüd, pärast hullumeelset remonti hinge tõmmates, tuli jälle meelde asja uurida. Tuli välja, et aprillis mulle saadetud kiri koos illustreeriva fotoga ei olnud mingil kummalsel põhjusel minuni jõudnud…

HDD_DSC00040

Keset pealmist plaati on üks paari cm pikkune vagu ja keskel on kena saturni rõngas.

See tähendab seda, et mul ei õnnestu olemasolevate vahenditega sellelt kettalt tänase seisuga andmeid kätte saada.

Ettepanek selline, et ketas alles hoida. Selliseid tööd teeb ära IBAS Norras, kuid nende hinnad on teisest klassist.

Ma olen selle teate peale üllatavalt rahulik. Eks oli aasta aega selle mõttega leppimiseks… Ehkki ma muidugi lootsin, et saan asja ikka korda.

Ju siis pidi nii minema 🙂

Ahastamise asemel olen otsatult tänulik selle üle, et alates Londonisse kolimisest nii põhjalikult bloginud olen ja kõik paremad pildid siia üles riputanud. Paberile printimiseks on nende kvaliteet küll liialt kehv, aga vähemalt on olemas, saab ekraanilt vaadata. Kogu Londoni-aeg, esimesed kolm aastat koos Abikaasaga, Plika esimene eluaasta… Kui poleks blogi, poleks mul praegu midagi. Enne Londonit tehtud pildid on õnneks kõik albumis ja alates 2010 aastast on kõik failid jälle arvutis olemas. 2007 aprill kuni 2009 detsember jääb auk.

Ja kui Bingo jackpoti võidan, siis saadan ketta Norrasse 😛 Sealne hinnaklass arvati olevat €2000-4000. Hõkk.

Tahad veidi soodsamalt suurt fotolõuendit saada?

Minu Print jättis mu fotopostitusele kommentaari, kus peale kinnituse, et mu faili kvaliteedist piisab isegi kõige suurema lõuendi jaoks, anti ka hea reklaami eest 10% sooduskood just nendele kõige suurematele lõuenditele – ja see kehtib septembri lõpuni nii mulle kui ka teile 😛

Ahvatlus, eksju, on kohe tunduvalt suurem. Ma pean veel sügavalt mõtlema, kui palju ma täpselt neid fotosid tahan, kui palju oleks veel kena, kas ma ikka võin seda endale rahaliselt lubada… Võimalik, et ei või. Aga äkki teie võite 🙂

Väga armas lähenemine igal juhul – mulle nii meeldivad sellised üllatused.

Fotomajandusest

Saan endale õige pea kaua oodatud valge elutoa seina, mis on otsekui loodud fotode näitamiseks. Nüüd aga ei suuda ära otsustada, kui suured, mis materjalist, kui palju, millised…

Vaatasin, nii Krista kui pulmapiltide failid on sellises suuruses, et 300 resoga saab välja lasta A4. Nagu ma aru saan, siis kuna suuremaid fotosid vaadatakse kaugemalt, võib nende reso väiksem olla, seega saaks noist failidest max A2 (40×60 cm) teha, siis oleks reso miski 180 ringis.

Ma olen alati unistanud lõuenditest, samas raha on vähe. Võiks ju tellida lihtsalt foto ja raami osta ja… Peaks minema ja vaatama, milliseid raame saada on ja mis hindadega. See ehk aitaks otsustada, kas üldse kaalun raami varianti. Lõuend oleks ju ikkagi palju ägedam.

Siis see küsimus, kui suured ja kui palju. No mul on seda valget seina umbes kolme meetri laiuselt. Et KUI teeks A2, siis võiks näiteks kolm pilti panna. Või peaks piirduma ühega, oleks efektsem? Aga efektsusele rõhudes võiks see üks siis ikka veel suurem olla, mida jälle faili suurus ei kannata.

Ja tegelikult ühe pildiga ei tahaks piirduda, ilusaid on rohkem. Samas kui ma teeks näiteks kolm, siis mu lemmikud on üks Krista perepilt, üks mustvalge pulmapilt ja… Näiteks see pilt, mis mu pulmakleidi seljast tehtud on, valge klaveri taustal. Ma pole küll kindel, et need ühe seina peal järjest hea kompa moodustaks, kuidagi tundub, et mustvalget ja värvilist segada pole kohane. Miks krt peab parim pulmapilt mustvalge olema, ah? Ma hästi ei usu, et Andresel pea kaks aastat hiljem originaalfailid alles on, et saaks selle värviliselt. Kes teab, kas see värviliselt üldse nii mõjus olekski.

Või kui äkki teha veel väiksemad, A3, ehk isegi A4? Siis võiks veidi rohkem pilte teha ja need kuidagi grupeerida… No et mõned pulmapildid ühele poole, mõned perepildid teisele poole. Rohkemate samateemaliste piltide puhul ei tunduks ka värvilise ja mustvalge miksimine nii kohatu.

Või siis veel üks variant, teha mosaiik. See lahendaks resolutsiooni mure kah. Ja saaks mitu pilti. Ja võiks panna ühele suurele lõuendile/fotole. Aga no ühes mosaiigis peaks ikka ühe teema pildid olema, kas siis ainult pulm või ainult pere. Kaks suurt lõuendit, kaks mosaiiki? Läheks vist liiga kirjuks…

Kohutavalt raske on otsustada!

Ainult nii palju olen ära otsustanud, et ükskõik mida ma siis ka lõpuks ei telliks, tuleb see Minu Printist, seal on kõige soodsamad hinnad.

PS. Ei viitsi tänastest tegemistest eraldi postitust kirjutada. Panime koridori laste nagi ja mütsiriiuli üles (meie omasid veel ei jõudnud), Abikaasa võttis magamistoa jõleda lambikupli maha ja pani hiina palli asemele, mina kolisin kogu elutoa sektsiooni sisu magamistuppa ning Abikaasa kolis oma isaga toa mööblist tühjaks. Homme hommikul läheme Abikaasa õelapse 1. sünnipäevale, siis viime lapsed ema juurde ja hakkame seina värvima. Juhhei!

Scroll to Top