hambaarst

ÄRA TEGIN!!!

Oh, see on tĂ€iesti uskumatu, ma olen nii ĂŒle mĂ”istuse rÔÔmus, et tĂ€itsa lĂ”pp kohe. Üheksa kuud kestnud saaga sai lĂ”puks ometi lĂ€bi!

VÀga emotsioonaalne nÀdal on olnud.

Kirjutasin reedel, et lĂ€hen laupĂ€eval Kaidiga sĂ”itma, saab ehk ARKist varasema eksamiaja vĂ€lja lunida, et kolme nĂ€dalat kannatama ei peaks. Seletasin neile seal kenasti, et oleks vaja kĂ€hku Eestist Ă€ra kolida, kolm nĂ€dalat on hirmus pikk aeg, ehk saaks varem. Vastati, et tavaliselt kĂŒll korduseksamiteks reservaegu ei anta, aga hea kĂŒll, sel reedel siis. TĂ€pselt nĂ€dal aega pĂ€rast esimest eksamit, mis on absoluutne miinimum, et ĂŒldse uuesti teha saaks.

Ja siis teatas Abikaasa, et tal on kĂ”ik raha autoremondile lĂ€inud, nii et ta enne novembrit meile korterit ĂŒĂŒrida ei saagi. Nojah, eks. Ja siis ma hakkasin juba muretsema, et ehk olekski pidanud kolme nĂ€dala pĂ€rast aja vĂ”tma, oleks saanud rohkem harjutada. Samas ma just vĂ€ga tahtsin, et saaks asja kiiremini kaelast Ă€ra, nii et olin siiski varasema aja ĂŒle rÔÔmus.

Niisiis toimus terve nĂ€dal aega intensiivne harjutamine. LaupĂ€eval ja pĂŒhapĂ€eval kĂ€isin Kaidiga sĂ”itmas, esmaspĂ€eval ja teisipĂ€eval oma Ă”petajaga, kolmapĂ€eval kĂ”igepealt Kaidiga ja siis ĂŒhe teise Ă”petajaga, neljapĂ€eval jĂ€lle oma Ă”petajaga.

Kaidiga oli alati ĂŒks marsruut – minu juurest otse ARKi, keerasin sinna korraks sisse, sest pĂ€rast radade maha joonistamist olen seal mitu korda vigu teinud, siis edasi maantee peale mitte kĂ”ikumist ja sujuvat pidurdamist harjutama 😛 Kuna Kaidi oli omal ajal eksamil sĂ”itnud seda teed pidi, mis sealt kusagilt Sauga kandist Vana-PĂ€rnu poole lĂ€ks, siis sĂ”itsimegi kogu aeg sealt ja harjutasime Vana-PĂ€rnus ĂŒmber nurga tagurdamist ka. Ei tulnud eriti vĂ€lja, ajas ikka tigedaks kĂŒll.

Ema oli see, kes soovitas ka mĂ”ne teise Ă”petajaga sĂ”itma minna – tema oli omal ajal viie erinevaga sĂ”itnud ja igaĂŒks olevat midagi erinevat Ă”petanud. Helistasin siis paljukiidetud Ritale, no selle mĂ”ttega, et naised ehk oskavad naistele paremini selliseid asju selgeks teha. Tuli vĂ€lja, et tema enam ei Ă”petagi, kĂŒll aga soovitas ta mulle Neemet, kes vanasti töötas Aides, nĂŒĂŒd on Gobusis. Ma siis panin ĂŒhe aja Neeme juurde ja oh sa, ta oli tĂ”esti suurepĂ€rane. Vaadake, mul pole mitte ĂŒhtki etteheidet oma Ă”petajale, ta on ka vĂ€ga hea – rahulik ja oskab seletada ja nii edasi. Aga tĂ”esti, vĂ€rskendav oli sĂ”ita kellegi teisega. Tagurdasime vĂ€hemalt ĂŒmber seitsme erineva nurga, tegin Neemega kĂ”ik korrad ilusti Ă€ra ja lĂ”petasin tunni ĂŒlimalt positiivse enesetundega.

Oma Ôpetajaga sÔites harjutasime ka peamiselt seda Ônnetut tagurdamist ja lÔpuks hakkas tÀitsa korralikult vÀlja tulema.

NeljapĂ€eva varahommikul Ă€rkasin hambavaluga. Mul on korduvalt varemgi nii olnud, et ĂŒlevalt pool suud tuikab ja pole Ă”ieti aru saada, mis hammas. Kuna see oli varem ĂŒsna vĂ€ike valu ja kadus Ă”ige pea, siis ei pööranud tĂ€helepanu. Aga nĂŒĂŒd oli valu tugevam. Kusjuures ĂŒldse mitte meeletult hull, aga ma olin kogu sellest eksamieelsest pingest omadega nii lĂ€bi, et valasin pisaraid. LĂ€ksin siis hambapolikliiniku esmaabi jĂ€rjekorda, peaaegu kaks tundi sain passida, selle aja jooksul jĂ”udis valu tuimemaks minna. Olin juba vĂ€lja mĂ”elnud, et ilmselt on probleem jĂ€lle selles esihambas, millega mitte vĂ€ga ammu hĂ€das olin.

Millal see oli, eelmise aasta alguses vist, kui ma hambaarsti juurde tohutuid summasid jĂ€tsin ja kĂ”ik esihambad korda teha lasin, kevadeks vist said korda. Ja siis millalgi mitte vĂ€ga palju hiljem hakkas ĂŒks hammas valutama, nii et kĂ€isin esmaabis, siis oma arst tĂŒkk aega ravis ja lĂ”puks ĂŒtles, et tema nĂŒĂŒd rohkem midagi teha ei saa ja kui peaks jĂ€lle valutama hakkama, siis pean hambapolikliinikus tipuravi tegema. Nojaa, ja see Ă”nnetu hammas, millele juba niigi kĂ”vasti kulutanud olin, oli jĂ€lle hell.

Kui lĂ”puks kabinetti sain, siis piisas arstil ainult viimase tehtud pildi vaatamisest, et kinnitada – hamba all on pĂ”letik. Juurekanal polevat olnud lĂ”puni tĂ€idetud ja korralikult puhastatud, polevat ime, ĂŒtles ta. Ütles ka, et tipuravi kĂŒll veel vaja pole, tuleb kangema lahusega puhastada ja kanal korralikult Ă€ra tĂ€ita. Ja mitte ainult see, vaid kĂ”rvalolev hammas ka uuesti teha. Esialgu tegi ta lihtsalt augu lahti ja pani mingi rohu sisse, et see maha rahustaks. Oleks saanud pakkuda mulle tĂ€naseks aega, sest keegi oli Ă€ra öelnud, aga see oli tĂ€pselt mu ARKi eksamiga ĂŒhel ajal. JĂ€rgmine vaba aeg oli tal novembris, ĂŒhe teise arsti juurde sain lĂ”puks 17. okt. Minu kĂŒsimuse peale, kas siis tĂ”esti kellegi juurde varem aegu pole, vastas ta, et igaĂŒhe juurde ei tahaks mind saata. Nojaa, see vĂ€hemalt on hea, siis on kindel, et nĂŒĂŒd tehakse korralikku tööd. Igatahes – kui ma kuulsin, et vaja jĂ€lle pikalt arstil kĂ€ia ja jĂ€rjekorrad nii pikad (rahalisest poolest rÀÀkimata), siis nutsin seal hambaarsti kabinetis kah peatĂ€ie ja nuuksusin veel pool teed kojugi.

Eks mul oli lihtsalt sellest lĂ€bikukkumisest ja suurest harjutamisest pĂ€ris suur stress. KolmapĂ€eva hommikul Ă€rgates olid randmed valusad, tegelikult terved kĂ€ed ja ĂŒlejÀÀnud keha ka… NeljapĂ€eval endiselt. Ilmselt ikka sellest pingest ja kramplikust rooli hoidmisest 🙂 ÜhesĂ”naga – ma ise ei saanud arugi, KUI suur pinge oli, aga hambavalu andis vĂ”imaluse selle kĂ”ik vĂ€lja elada. Kui ma siis pĂ€rast hambaarsti Ă”ppesĂ”itu lĂ€ksin, olin nii tuim, et ei suutnud millegi peale vihastada ega nĂ€rvi minna 😛

Ja teate, ma arvan, et just tĂ€nu sellele eilsele pisardamisele olin ma hiljem nii rahulik. Enne eelmist eksamit lĂ€ksin nĂ€rvi alles neljapĂ€eva Ă”htul, reede hommikul ei suutnud sĂŒĂŒagi. Seekord olin nĂ€rvis kogu nĂ€dala, aga eile rahunesin maha, tĂ€na hommikulgi olin veel rahulik ja söök mahtus sisse. ARKi poole sĂ”ites ja seal oodates lĂ€ksin muidugi ikka nĂ€rvi ka, hoolimata aeglasest hingamisest ja positiivsetest enesesisendustest ja kĂ”igest muust.

Kui me Kaidiga ARKis kĂ€isime, siis nĂ€itas ta seal ĂŒht teenindajat, punapĂ€ist naist, kes oli kunagi tema eksamineerija olnud. Minule oli see tuttav nĂ€gu, ta oli siis ka letis, kui ma teooriaeksamit tegin, panin pĂ€rast tema juures sĂ”idueksami aega kinni, ta oli hĂ€sti tore. ARKist Ă€ra sĂ”ites nĂ€gin seda eksamineerijat ka, kes mind lĂ€bi kukutas, Kaidi ĂŒtles, et tema teada olevat see kĂ”ige rangem.

Nojaa, istusin siis tĂ€na ja ootasin oma aega. See tore naine oli jĂ€lle letis ja mina mĂ”tlesin, et kĂŒll on kahju, ma nii tahaks, et ma saaks temaga eksamit teha. Ja teate mis? Viis minutit hiljem tĂ”stis ta letile sildi “pöörduge kĂ”rvalletti”, kadus korra taharuumi, tuli siis tagasi ja hĂŒĂŒdis minu nime 😀

Oh, ja ta oli lihtsalt NII tore. Kohe alguses vĂ”ttis mul enamiku pingest maha. Ütles alustuseks Ă€ra, mis ĂŒlesanded eksami ajal teeme – piiratud alal tagasipööre, parkimine ja estakaad. Tuletas meelde kĂ”ik olulised asjad, mida peaks jĂ€lgima – tee andmine, pööretel paiknemine jne. Ütles, et maantee peal 70 alas tuleb sellega ka sĂ”ita, aga kui 90 alas maksimumiga ei julge, siis 80 sobib ka 😀 Andis mulle vĂ”imaluse paar minutit niisama sĂ”ita, et saaksin autoga tutvuda.

LĂ€ksimegi siis maantee peale, Sauga ringilt keerasime esimesel vĂ”imalusel paremale, sinna Kilksama poole. Tegin oma piiratud ala tagasipöörde Ă€ra ja lĂ€ksime linna tagasi. Ütles kohe Ă€ra, et maanteesĂ”iduga mingeid probleeme pole. No tĂ”epoolest, ma olin Kaidiga hoolega harjutanud teel pĂŒsimist, sujuvat kĂ€iguvahetust ja pidurdamist.

Tallinna mnt-lt keerasime korraks mingi foori juurest vasakule ja sĂ”itsime tibake ÜlejĂ”e kandis ringi, siis lĂ€ksime ĂŒle silla, sĂ”itsime natuke keskinna ja ranna kandis, parkisin RĂŒĂŒtli tĂ€naval diagonaalsete joonte vahele… Ma kipun tihti liiga vara vĂ”i hilja keerama ja joontega mitte paralleelselt jÀÀma, Ă”nneks jĂ€in kenasti joonte vahele ja vĂ€ga viltu ka mitte. Nina ei jÀÀnud ka Ă”nneks ÀÀrest vĂ€ga kaugele – mul Ă”petaja ikka hirmutas varem, et ei tohi ÀÀrekivi pihta minna, ma siis ei julgenud vĂ€ga edasi sĂ”ita.

Ükskord panin jalakĂ€ijaid sebral alles viimasel minutil tĂ€hele, ĂŒkskord peatusest vĂ€lja sĂ”itvat bussi ka alles viimasel minutil… Aga mĂ”lemal korral sain kenasti pidama. VĂ€lja suretasin auto ĂŒhe korra, parkimise ajal. Paar korda ununes kĂ€ik Ă”igel ajal vahetamata, mĂ”ned pöörded olid tiba liiga jĂ€rsud… Aga ĂŒldiselt tegin kĂ”ik kenasti Ă€ra, mingeid suuremaid vigu polnud. Ja no see eksamineerija oli lihtsalt nii tore, et me jĂ”udsime temaga ka niisama juttu puhuda.

Estakaadi tegime tagasi jÔudes viimase asjana ja see tuli suurepÀraselt vÀlja.

Ja nii see eksam tehtud saigi 😀 Pool edukast sooritusest oli kindlasti tĂ€nu sellele, et eksamineerija nii tore oli, tegelikult ka. Kusjuures see, kellega ma esimest korda tegin, mul pole tema kohta ĂŒhtki halba sĂ”na öelda, ta polnud ĂŒldse kuri ega pĂ”hjendamatult range ega midagi. Oli tĂ€iesti normaalne ja seletas pikalt ja kenasti kĂ”ike. Ma ise olin siis rohkem nĂ€rvis ka. Aga nĂŒĂŒd see naine lihtsalt oskas maha rahustada ja tĂ€nu sellele sĂ”itsin kohe paremini.

Hommikul enne eksamit sadas ja nĂŒĂŒd hiljem on ka praktiliselt kogu aeg sadanud… Aga see tund aega, kui ma eksamit tegin, ei sadanud tilkagi.

Vaat selline nĂ€dal siis. Ja selline eksam. PĂ€ris uskumatu tunne, et ma sellega lĂ”puks tĂ”epoolest ĂŒhele poole sain!

NĂŒĂŒd saan keskenduda elamise kokku pakkimisele – lapsed lĂ€hevad homseks ema juurde, et ma saaks rahus koristada. KolmapĂ€eval kolime ema juurde ja oleme seal siis nii kaua, kuni Norrasse lendame. Millal see tĂ€pselt juhtub, ei tea… Hambaarstiga jĂ€i kokkulepe, et kui keegi peaks aja Ă€ra ĂŒtlema, siis ta pakub seda mulle – ehk Ă”nnestub ikka enne kaht nĂ€dalat aeg saada. Ja kui ei saa, siis ehk pole see ikka nii pikaajaline protsess, ehk saan uue aja veidi kiiremini ja siis korda ka. Ja ehk leiab Abikaasa sobival ajal sobiva korteri.

Ma vĂ€ga-vĂ€ga loodan, et Plika sĂŒnnipĂ€evaks oleme Norras. Ma tĂ”esti vĂ€ga loodan.

Seiklusrikas pÀev

Mul hakkas pĂŒhapĂ€eva Ă”htul ĂŒks esihammas tuikama. EsmaspĂ€evast alates vaheldusid tuikamised valuhoogude ja valutu olekuga – need kolm kĂ€isid tĂ€itsa suvalise intervalliga. TeisipĂ€eval helistasin oma hambaarstile, kes ĂŒtles, et ju hakkab hammas surema, aga tema enne esmaspĂ€eva aega pakkuda ei saa – kui nii kaua ei kannata, mingu ma hambapolikliiniku esmaabisse.

Kuna esmaabi on kella kaheni pĂ€eval (hea kĂŒll, erandkorras saab Ă”htuni, aga ma nii erandiks ennast ei pidanud) ja laste kĂ”rvalt ei andnud kuidagi Ă€ra kĂ€ia, siis mĂ”tlesin, et kannatan. No lĂ”puks enam ei kannatanud, tĂ€na hommikul oli Abikaasal vĂ”imalik koju jÀÀda, nii et lĂ€ksin kohe hommikul hambapolikliinikusse. Õnneks ei pidanud isegi ootama, sain kohe sisse. Oh seda rÔÔmu ja kergendust, kui tuimestussĂŒst (mis isegi osa ninast tuimaks tegi :D) valu koheselt vaigistas – no ausalt, suurest heameelest tuli pisar silma 😀 NĂŒĂŒd on rohi sees, igaks juhuks kirjutati antibiootikumid vĂ€lja, aga arst arvas isegi, et vast ei lĂ€he vaja ja Ă”nneks on hammas lihtsalt veidi hell, enam ei valuta.

Lubasin endale, et ma ei piinle enam mitte kunagi pĂ€evakestki hambavalu kĂ€es. Kui juba valutab, siis ei kao see valu nagunii iseenesest. Tihti vĂ”ib juhtuda, et oma arsti juurde kohe ei saa, selleks esmaabi ongi. Mis kuradi mĂ”tet on pĂ€evade kaupa kangelast mĂ€ngides valu taluda vĂ”i peotĂ€ite kaupa valuvaigisteid neelata, kui vĂ”iks selle asemel lihtsalt minna ja pĂ”hjuse elimineerida? Ausalt, tagantjĂ€rele mĂ”eldes ma ei saa aru, MIKS ma nii kaua kannatasin. Eks jah sellepĂ€rast, et lapsehoidmise organiseerimine polnud nii libe kui tavaliselt. Aga hĂ€sti organiseerides oleks ikkagi saanud. ÜhesĂ”naga ei iial enam!

Siis kĂ€isime Tagega KangadĆŸunglis, kuhu ma varem kuidagi ei jĂ”udnud, et sĂŒnnipĂ€evakuu viimasel pĂ€eval -40% soodukat ikka korralikult Ă€ra kasutada. Valisime vĂ€lja rohelise ja pruuni velveti padjakatete jaoks, kuus patja (st sisu) sain ka, siis veel ĂŒhe vĂ€ga pimp vĂ€limusega riide pĂŒkste jaoks, ĂŒliĆĄefid nööbid selle musta pika jaki jaoks, kust kĂ”ik nööbid jĂ€rjest eest Ă€ra kadusid ja ilusad lillad kĂ”rvarĂ”ngad.

Kuna ma ei teadnud, et KangadĆŸungli ees rattaparkla olemas on, jĂ€tsin ratta Lepa kaubanduskeskuse kĂ”rvale. Poes lĂ€ks ligi tunnike ja tagasi jĂ”udes avastasin, et minu ratas on mingi vÔÔra lukuga kinni pandud. Minu lukk oli ka kenasti endiselt olemas. Esimene mĂ”te oli umbes selline, et jĂ€in liiga kauaks parkima 😀 No tulevad igasugu jaburused pĂ€he. KĂ€isin igaks juhuks seest SÀÀstuka turva kĂ€est kĂŒsimas, too ei teadnud muidugi miskit.

Image012

Image014

JĂ€rgmine mĂ”te: keegi teeb enda arust lolli nalja. No mul polnud naljade jaoks aega, Abikaasa ootas kodus ja pidi veerand tunni pĂ€rast tööl olema. Helistasin siis talle, Ă”nneks oli tal just sugulane kĂŒlas, kel ka lapsetool autos, nii pakkisid nad lapsed autosse, vĂ”tsid tangid kaasa ja tulid lukku lĂ€bi lĂ”ikama.

Kuna tollel sugulasel oli tuttav, kes aeg-ajal Delfile nupukesi kirjutab, siis ta pakkus, et vĂ”iks tolle vĂ€lja kutsuda – jabur lugu ju. Kuna nupuke pidi tulema ĂŒldine, ilma nimeta, siis polnud mul midagi selle vastu. Jutt on siin – kĂ”ik faktid peale topeltluku enda on valed 😀 KĂ€isin veidi kaugemal asuvas majas kangapoes, olin tĂ€itsa pikalt Ă€ra ja trossilĂ”ikajat omav sĂ”ber oli Abikaasa, kes laenas töö juurest torutangid 😀 TĂŒĂŒpiline Delfi, see on mulle ÀÀrmiselt ebasĂŒmpaatne sait. Aga jumala eest, nagu öeldud, mul on tĂ€iesti ĂŒkskĂ”ik. Kui ma oleks tahtnud ise ajakirjandust teavitada, oleks pigem PĂ€rnu Postimehe kutsunud.

Kommentaarid on ka tĂ€iesti harilik Delfi peldikusein, maailma kĂ”ige targemad on koos. Aga noh, natuke targemaks ju sai – et ongi levinud vargusvĂ”te. Ma kĂŒll ei tea, kes see nii idioot on, et oma ratta ööseks sinna jĂ€taks vĂ”i oma luku Ă€ra vĂ”taks ja siis sisse turvat otsima lĂ€heks, aga… Ju neid siis leidub. Igatahes lĂ€ks mul hĂ€sti, ratas on alles. Ja korralikuma luku ostmisele olen ausalt öeldes isegi mitu korda mĂ”elnud.

Politseiga tegeleda polnud ka mingit isu, tolku poleks sellest nagunii olnud. Ei tea, ehk oleks kena olnud kodanikukohust tĂ€ita, aga Abikaasa jĂ€i tööle niigi hiljaks ja mina ei oleks kĂŒll viitsinud lapsi karjatada ja samal ajal pabereid mÀÀrida. Jumal selle kĂ”igega… LĂ”pp hea, kĂ”ik hea.

NĂŒĂŒd Ă”htul koristasin kĂ”vasti köögikappe – tĂ”stsin vĂ€lja asju, mida vĂ€ga harva kasutan, et need teisele poole eest Ă€ra viia ja nii vajalikule kraamile rohkem ruumi tekitada. Lisaks leotasin klaaspudelitelt silte kĂŒljest Ă€ra – kasutan neid koore hoidmiseks, aga ma olen ju korrapede, kooruvad sildid hĂ€irisid (need on teise ringi pudelid – algselt glögi, tomatipasta ja agaavisiirupi omad). KĂ”ike ikka korda teha ei jĂ”udnud, elutuba on ka tĂ€itsa sassis. Aga homme on vaba pĂ€ev, saabki pĂ”hjalikumalt ette vĂ”tta.

Mul on juba pikka aega plaanis ĂŒks piltidega postitus kodumajanduse teemadel, olen viimasel ajal kööki ĂŒsna palju kraami ostnud… Aga kuidagi ei jĂ”ua tegudeni. No ma ĂŒritan varsti, ausalt 🙂

Enne ja nĂŒĂŒd

No edevus ei kannatanud mitte oodata, pidin ikka selle va foto Ă€ra tegema. PĂ€ikese kĂ€es on muidugi ebaaus mĂ€ng, toas pildistades oleks igasugused ebaĂŒhtlused vĂ€rvis kindlasti paremini nĂ€ha jÀÀnud. No aga Abikaasa oli Ă”ues ja nii ma lĂ€ksin ka Ă”ue ja…

IMG_2069

CIMG3606

Kuna ma eurodes veel hĂ€sti mĂ”elda ei oska, siis meenutan, et esihammaste katmine laminaadiga oleks lĂ€inud umbes 15k, kroonid on vist veel midagi muud ja oleks lĂ€inud veel kallimaks? Ma pole kindel. Igatahes mul lĂ€ks umbes 2500 krooni 😛 Udupeen!

Ilusam naeratus? Tehtud!

Minu hambaarstisaaga jĂ”udis tĂ€na eduka lĂ”puni ja vĂ”ib öelda, et ma olen tulemustega ĂŒlimalt rahul – mul pole juba 15 aastat nii ilusaid hambaid olnud! Umbes siis mu esihambad katki minema hakkasid ja paanilises hambaarstihirmus keeldusin neid enne parandamast, kui asi oli paari aastaga vĂ€ga hulluks lĂ€inud. Siis juba tuli kaks hammast Ă€ra suretada, millest ĂŒks lĂ€ks vĂ€ga tumedaks, teine veidi vĂ€hem… Ja nii olengi viimased 13 aastat ringi kĂ€inud.

Unistasin kĂ”ik need aastad ĂŒhtlasest heledast naeratusest ja olin ĂŒpris kindel, et see eeldab suuremaid summasid ja kroone. NĂŒĂŒd oli aga lĂ”puks vĂ”imalust ĂŒhes linnas paiksena ja hea arsti leidnuna jĂ€rjest kĂ€ia ja teha, nii palju raha leidus kah. Proovisime sisemist valgendamist, millesse ĂŒhelgi arstil minu puhul suuremat usku polnud, aga vĂ”ta nĂ€pust – töötas suurepĂ€raselt! KĂ”ik plommid vahetati Ă€ra, kĂ”igil hammastel oli plommi ja hamba piiri ĂŒmbrus koledaks ja tumedaks lĂ€inud.

Mul pole teile kahjuks panna enne ja nĂŒĂŒd pilte, kunagi tekitan. Enne pildi pean mingite vanemate fotode seast otsima ja nĂŒĂŒd pilt tuleb veel teha, hetkel ei viitsi poseerida. Igatahes oli ĂŒks esihammastest enne nĂ€htavalt tume, nĂŒĂŒd on kĂ”ik ilus hele. Ei ole muidugi lumivalged ja vĂ€iksemaid ebaĂŒhtlusi vĂ€rvis on endiselt – kahel hambal on helevalged vĂ€ikesed laigud lakist, mis ei töötanud nii, nagu oleks pidanud. Aga need pisikesed laigud on kökimöki ja ei paista eriti kaugele, neid nĂ€eb ainult lĂ€hedalt vaadates. Foto peal neid kindlasti nĂ€ha ei jÀÀks.

Nii ma siis kĂ€ingi nĂŒĂŒd iga natukese aja tagant endale peeglist naeratamas. Suisa lapsikult hea meel on!

VĂ”tsin kĂ”ik oma hambaarstil kĂ€imised kokku ka – neli ja pool kuud, 11 kĂŒlastust (sellest kaks hĂŒgienisti juures). kokku kulus €356 – sellest €9 panoraampildile, €60 hĂŒgienistile, €124 aukude parandamiseks ja €163 esihammastele. Kenake summa, aga vĂ”rreldes sellega, mis oleks lĂ€inud kroonidele… Üsna odav 🙂 NĂŒĂŒd pean ainult iga poole aasta tagant kontrollis kĂ€ima.

Elu on ilus!

Vahel tundub, et kÔik on juba öeldud

Mulle meeldib see, et oskan rÔÔmustada igapĂ€evaste pisiasjade ĂŒle, aga pole vist erilist mĂ”tet iga pĂ€ev blogisse kirjutada, kui tore see on, et pĂ€ike paistab vĂ”i et mul on nii Ă€gedad lapsed. Ja ka igasuguste muude teemadega tundub viimasel ajal kogu aeg, et ma olen ju sellest juba kirjutanud, mis mĂ”tet on ennast korrata. Nii ma siis ei kirjutagi midagi, ehkki mĂ”nest asjast ometi vĂ”iks. KĂ”ik tundub kuidagi… TĂ€htsusetu.

Eks ma ĂŒritan tagantjĂ€rele mĂ”ned asjad siiski kirja panna, mis vĂ€hekenegi mĂ€letamist vÀÀrivad tunduvad.

Sisemine valgendamine tundub mĂ”juvat – too surnud esihammas, mis varem teistest oma tunduvalt tumedama vĂ€rvusega ĂŒsna selgelt eristus, on nĂŒĂŒd mĂ€rkamatum. Kas just pĂ€ris nii hele, kui teised, aga igal juhul parem. Ja valgendajat vĂ”ib ka mitu korda juurde panna, nii et olen vĂ€ga pĂ”nevil, mis sest lĂ”puks vĂ€lja tuleb. IgaĂŒhel on oma kehaga seotud ebakindlused, naeratusega seotu oligi vist minu suurim. Mitte et ma oleks nii kohutavalt pĂ”denud vĂ”i naerdes kĂ€tt suu ees hoidnud, aga ikka vaatasin tihti peeglisse ja soovisin ilusamaid hambaid. Tundub, et varsti saangi (juba praegu on!) – ja ei pidanudki kroonide panemisele ulmelisi summasid kulutama.

Swedbank juba teab, kuidas staaĆŸikaid kliente mĂ”nitada. Ilmselt said kĂ”ik kliendid internetipangas teate, mis tĂ€nas selle eest, et oled olnud 15/26 aastat nende klient (need siis konkreetselt minu ja Abikaasa nĂ€itel). Ja kui sa arvad, et nad Ă€kki pakuvad sulle siis nĂ€iteks tasuta ĂŒlekandeid (kasvĂ”i pangasiseseidki) vĂ”i oma logoga kohvikruusi (mitte et ma nii kohutavalt mĂ”ttetut nĂ€nni tahaks, see oli lihtsalt suvaline nĂ€ide) – oh ei, nad lihtsalt soovitavad sul minna lugema, mida pĂ”nevat internetipangas veel teha saab. AusĂ”na, ma sattusin seda kirja lugedes nii marru, et kui mul poleks nende eluasemelaenu kaelas, oleks otsemat teed pidi mĂ”nda teise panka marssinud ja oma finantselu sinna ĂŒle kolinud. Aga noh, praegu on nii, nagu on.

Mind hĂ€irib, et ma olen nii tohutult hellahingeline. Ma ei kannata kuulda/lugeda/vaadata midagi halba ega kurba. Igasugused kuriteod, vÀÀrkohtlemised, vĂ€givald, piinamine, surmad, sĂ”jad… Ma ei taha! Leopardikaamera on paarist kohast lĂ€bi kĂ€inud, juba see pisike surnud loomapoeg, mis pole tegelikult mingi traagika, eks, teeb mind nii kurvaks, olemise nii vastikuks. RÀÀkimata siis sellest, kui satun juhuslikult kogemata lugema sellest, kuidas mĂ”ni beebi vĂ”i vĂ€ike laps on haiget vĂ”i surma saanud… TĂ€iesti Ă”udne. Ma ei taha teada, tahan elada oma roosas mullis. Ja see ajab mind vihale, sest elu ongi karm ja vĂ”iks ju veidi rohkem taluda.

Kusjuures ega ma enne kĂŒll nii Ă”rnahingeline polnud, see on ikka tĂ€iesti pĂ€rast laste saamist tulnud. Nii ma siis lihtsalt ĂŒritangi kĂ”ikvĂ”imalikku negatiivset vĂ€ltida. Ma tean, et selliseid asju juhtub, aga mina ei saa sinna midagi parata ja ma parem ei kogu endasse sellist infot.

Lugesin eile Ă”htul ĂŒhe jutiga lĂ€bi Margus Karu “Nullpunkti”. TĂ€itsa meeldis, ehkki mind hĂ€irib see, et kĂ”ik Eesti tĂ€napĂ€evased (noorte)raamatud ja filmid on ainult sellisest sĂŒngest elust. Normaalset on ju tegelikult ka! Aga noh, normaalsus on ilmselt igav ja see ei mĂŒĂŒ.

Raamatutes talun ma vĂ€givalda vĂ€heke paremini – pole visuaalset pilti, samuti on lohutuseks see, et tegu on vĂ€ljamĂ”eldisega – mis siis, et elu ongi selline ja tihti on teosed mingil mÀÀral autobiograafilised.

Oskab keegi Ă€kki veel mĂ”nd head raamatut soovitada? Hoolimata sĂŒngusest on neid Eesti asju siiski ĂŒsna pĂ”nev lugeda. Nirti oma on mul lĂ€bi… Mis viimasel ajal veel ilmunud on?

Scroll to Top