igapäevaelu

Laupäev läinud nagu niuhti

Pärast ärkamist jõusaali, jõusaalist Selverisse, Selverist koju “hommikust” sööma. Õeke ühines ka meiega kõigis neis tegevustes, ni et hommikusöök venis mõnusalt pikale – jutustasime laua taga, mõlemal kassid süles. No ja mina ei tea, natuke asjatasime siin veel, kui juba oligi kell pool neli ja avastasime, et kui me Papiniidu Humanasse tahame jõuda, siis peaks ennast liigutama hakkama.

Humanasse tuli Plika meiega kaasa, tema leidis nii ühte kui teist, mina ostsin ainult ühed trenniretuusid ja uue jõusaalikoti. Eelmine oli ka Humanast, väike must ja neetidega, täiesti imeline ja ideaalne kott, aga õhuke kunstnaha kiht hakkas mingi hetk maha kooruma ning kott läks koledaks. No ja ei meeldi mulle ei spordi- ega seljakotid, tee või tina. Mul asjadele palju ruumi pole vaja – tossud ja sokid, top ja retuusid, pesu, rätik kuivatamiseks, veepudel – suht kõik. Kuna ma käin igal hommikul kodus duši all, siis jõusaalis ma ei tunne vajadust ennast pesuvahenditega pesta (ega neid seega kaasa võtta), käin lihtsalt duši alt läbi nii enne kui peale sauna (ma õnneks metsikult ei higista ka). Ühesõnaga mulle täitsa piisab väikesest kotist.

40 on ukse ees, tegin igati eakohase valiku 😛

Käisime Plikaga veel kesklinnast ka läbi, tema käis endale Apollost raamatuid ostmas, mina samal ajal Poisile H&Mist pesu… Siis kohtusime Humanas ja käisin ka kõrvalasuvas uues teise ringi poes “Omamoodi” – see meeldib Plikale isegi rohkem kui Humana. Ainult et lõpuks olime päris väsinud ja väga enam ei jaksanud… Nii et midagi kummastki ei ostnudki 😀 Ma proovisin Humanas küll mitmeid asju selga, aga ei olnud ükski minu oma. Mis on täiesti okei. Mulle meeldib ka niisama käia, see on osa… Jahirõõmust.

Koju tagasi jõudsime peale kuut, siis käis veel Kaaslase vend oma perega külas, sest nende väike neiu soovis kassidega mängida… No ja oligi sügav õhtu käes. Algsest filmi vaatamise plaanist ei tulnud ka lõpuks miskit välja, isegi õhtust ei söönud ühise laua taga, mis on meie puhul äärmiselt ebatavaline – Poiss läks sõbra poole ööseks, Plika ja Kaaslane sõid elutoas sarja vaadates, mina üksi laua taga lugedes 😀 Aga no vahel võib ka nii.

Natuke lugesin veel õhtul raamatut ja nüüd on kell juba kümme läbi… No homme on täitsa vaba päev, kuskile minna pole plaanis, saab veel pesu pesta, loodetavasti pusle kokku panna ja äkki ka blogida enne, kui õhtune väsimus vallutab, muidu te ei saagi siit kunagi midagi peale igapäevaloba lugeda 🙂 Mitte et mul millestki põrutavast kirjutada oleks, aga pole jõudnud isegi statistikani, mida teile lubasin 😀

Siim on juba pisut suuremaks kasvanud ja mingid mänguasjad teda enam niiväga ei huvita, aga Teet on pöörane. Hiired ja eriti see pruun pall (mis ilmselt pärit mingi kasspuu küljest) – jookseb ringi, pall hambus, ja uriseb 😀

Siis üks vahva pildiseeria jäätisemaiatest kassidest. No üldises plaanis ei pea jäätis olema, kassidele meeldib igasuguseid tühjaks saanud magustoidutopse lakkuda (nad muidugi ründavad meid juba siis, kui topse alles tühjaks söömas oleme, irw). Säde sai esimesena jaole ja teise pildi peal on näha, kuidas ta Teetu konkreetselt käpaga eemal hoiab 😀 Aga mingi hetk ta lõpetas ja siis sai Teet, pea topsis, järelpuhastuse teha 😀

Hakkab looma

Näe, unustasin eile õhtul blogimise ära 😛

Mul on endiselt kahetised tunded selle igapäevase blogimise suhtes. Kui oleks aega millestki sisulisemast kirjutada – suurepärane. Aga mul ju pole 😀 Palun öelge mulle, kui palju on päriselt neid, kes hindavad mu igapäevaseid kassipildipostitusi? Ma tean, et teid on, aga… Ma ikka aeg-ajalt tunnen, et see aeg oleks paremini kulutatud Clutterbugi Youtube’i kanali vanu videosid vaadates 😀

Mu eesmärk ilmselgelt ei ole lihtsalt igapäevaselt kassipilte postitada. Üritan lihtsalt blogimise harjumust hoida, et järsku jõuan kunagi tagantjärele mingite asjade kajastamiseni ka. Isegi kui ei jõua – siis on ju hea, kui ma jooksvalt kirjutan? Sest igapäevaselt saab vähemalt värsked emotsioonid kirja ka nö suuremate asjade puhul, mis elus vahel harva ikka toimuvad 😀

Igatahes. Täna oli teine postitantsu trenn. Läksin enda meelest paraja ajavaruga kohale – neli posti kuuest oli juba võetud. Õnneks üks vabadest oli seekord esireas, läksin sinna. Ja muidugi selgus, et oli keegi, kes pikemalt käinud ja harjunud seal olema, kes nüüd sai selle viimase, mis – nagu välja tuli – teistest kehvemini keerles. Ma selles mõttes väga suhestun, et kiigujoogas oli mul 4,5 aastat “oma” lina ja kui vahel harva keegi minust ette jõudis ja selle hõivas, oli mujal äärmiselt veider. No seal oli lisaks teema, et minu lina taga ei olnud teisi ja mu pikkadel jalgadel oli ruumi… 😛 Aga jah. Ma seletasin ka, et algaja ja tahan ees olla, et paremini näha, ta ei tundunud väga pahane olevat 😛 Ja ta on juba pikemalt käinud, seega pole see ees olemine nii oluline. Tal tulevad asjad juba päriselt välja, ilus vaadata.

Kui esimesel korral jõudsin suht viimasel minutil, siis täna oli aega teistega jutustada. Rääkisin, kuidas ma eelmine kord üldse matsu ei jaganud ja teised siis oma kogemustest, et kui esimene kord trennis olid, siis juba soojendus võttis nii läbi, et pärast seda oli tunne – rohkem ei jõua. Jaa, täpselt! Ja ma ei arva, et ma oleks maailma kõige kehvemas vormis. Midagi möödunud viie aasta kiigujoogast, jõusaalist, jooksmisest ja rattasõidust ometigi peaks olema mõjunud positiivselt mu füüsilisele suutlikkusele? Mis siis, et ma ei teinud ühtki neist väga tihti ning vahelduva eduga on olnud ühel või teisel pikemad pausid.

Igatahes oli pärast seda jutustamist endal kohe tahedam tunne ja ees nägin palju paremini ka, kuidas harjutusi teha. Mitte et enamik asju oleks välja tulnud, aga ma vähemalt sain enam-vähem aru, mida ma tegema pidin ja siis pusisin nii palju, kui oskasin. Ma küll arvan, et järgmiseks teisipäevaks on palju sellest ununenud, aga mis seal ikka. Oluline on see, et midagi naaatukene tuli välja ka. Ja kui ma ei suutnud teha (enamikke asju), siis ma vähemalt tegin nii palju (loe: vähe) kui sain ja naersin selle üle, et ma rohkem ei jaksa. Nii et win. Ma järgmisse trenni ei lähe enam hirmuga. Baby steps. Ainult et tuleb veel varem kohale minna, muidu ei pruugi esiritta saada.

Ilm oli täna autosõiduks ääretult kehv. Lumi on tee pealt ära sulanud, nii et kõik on must – pimedas, kui vihma ka sajab, vastutulevate autode tuled lihtsalt pimestavad ja nähtavus on olematu. No näiteks ülekäigurajal inimesi näha… Võimatu. Täpselt sellise ilmaga suutsin ma mõned aastad tagasi Karja ringil kellelegi ette sõita, sest ma lihtsalt ei näinud teda tulemas. Tagantjärele sain ka aru, et ongi pisut pime nurk… Olen pärast seda ekstra ettevaatlik seal. No ja muidugi samasuguse ilmaga ka.

Aga ongi hea, et ma olen sunnitud ise sõitma igasuguse ilmaga, sest see pidev kõrvalistuja olemine on ühelt poolt äärmiselt mugav, teiselt poolt lihtsalt võõrdun auto juhtimisest – ja kuna ma ei ole niigi väga hea juht, siis see pole just eriti hea variant.

Ikka tuleb igas ebameeldivas asjas midagi head leida, eks 😀

Ainult seda ma pole välja mõelnud, kuhu parkida, kui trennist tulles tahaks kiirelt raamatukogust läbi käia. Õigemini siis nende kapi ja tagastuskasti juurest, raamatukogu ise on selleks ajaks, kui sinna jõuan, enamasti kinni. Olen harjunud silla pealt sõites pisut enne raamatukogu tänava äärde parkima, aga kui Endlas on etendus, on see tänava äär ja kõik muu, mis vähegi teatrile lähedal, täiesti täis pargitud. Raamatukogu enda parklasse ma isegi ei tea, mis tagumisi tänavaid pidi saab 😀 Pimedas küll ei viitsi seal jukerdada. Ma üldse kehv parkija, kõik peab võimalikult lihtne olema. Viimati panin auto vana postimaja kõrvale tänavale, kus kogu aeg parkisin, kui kiigujoogas käisin, aga no sealt on jala käia pisut pikem maa, kui ma iga kord viitsiksin (kiigujoogas käies oli lähemal, haha). Laisk, tean 😀 Mugav, tean 😀 Ühesõnaga ei ole veel head lahendust välja mõelnud, aga neljapäeval peaksin jälle minema, mõnedel järjekorraga raamatutel kukub tähtaeg ja need vaja tagastada. Enne trenni minnes peaks lollaka ringi tegema, sest tänav raamatukogu juures on ühesuunaline… Laisk, tean 😀 Täiega esimese maailma mured, millest inimesed, kes on minust normaalsemad autojuhid, ilmselt väga aru ei saa.

Pikk blogipostitus eimillestki. Te ju saate aru, miks mul on omad kahtlused selle lobisemise mõttekuse suhtes? Mul on raske uskuda, et kedagi päriselt kotib see, et ma olen s*tt parkija 😀

Kassipildid on paratamatult Siimu ja Teedu kesksed. Nad on lihtsalt kõige rohkem pildis ja hetkel veel kõige nunnumad. Aga õige pea kasvavad nad sama suurteks volaskiteks kui ülejäänud kolm ja siis ehk olukord jälle tasakaalustub 😀

Kodune pühapäev

Mõni päev lihtsalt on selline, et kaob käest, ehkki õieti mitte midagi ei teinud.

Esiteks magasin poole üheteistkümneni – ise ka imestasin, et nii kaua. Kuna nädala sees on äratus 6.40, siis nädalavahetusel üle 9-10 enamasti välja ei vea.

Panin pesu pesema, käisin ise pesus, lakkisin varbaküüned ära, koristasin pisut kööki – ja oligi kell juba kaksteist. Kaaslane tegi apelsinimahla, mina juustu-küüslaugumääret, seejärel tegime kolmekesi inglise hommikusööki (meil on välja kujunenud nii, et kõigepealt praeb Plika peekoni, mina tükeldan ja praen seened, Kaaslane lõpuks munad) – söömise lõpetasime kell kaks 😀 Koristasin pisut ja lappisin kuivatitäie pesu kokku – kell oli pool kolm.

Mul tegelikult oli plaanis täna kogu valge aeg pusle panemiseks kasutada, aga selle aja peale, kui pusle taha istuda jõudsin, hakkas valgus juba vaikselt ära minema. Istusin puslelaua taga, silitasin süles olevat kassi, lugesin läbi kõik värsked blogipostitused – ja ikka polnud pusle ennast vahepeal kokku pannud. Jube imelik lugu! 😀

No paarkümmend tükki ehk sain paika, siis rohkem ei viitsinud. Kassistent kah ei aidanud üldse kaasa.

Ja ma ei tea, selle paarikümne tüki panemisele läks ka mitu tundi, õhtul tegin tatraputru sibula ja singiga, pärast õhtusööki lehitsesin läbi kolm raamatut, et need lugemata raamatukokku tagasi viimise kuhja tõsta, alustasin neljandat, mis edeneb ka üsna vaevaliselt, ca 60lk sain läbi (kaks raamatut on nagunii veel pooleli)…

Ja nüüd on kell pool üksteist, midagi nagu õieti teinud pole 😀

Ma armastan neid koduseid mitte midagi tegemise päevi. Nii mõnus on, kui on aega rahulikult ringi kulgeda. Mõtlesin jälle sellele, kuidas mul on ikka vedanud. Eelkõige just sellega, et mul on lõpuks ometi kodu, millest terve elu unistasin. Ilus, mugav, hubane. No ja kõik need kassid. Ja nunnud lapsed, kes ei arva, et ma olen nõme. Ja Kaaslane, kellega on nii mõnus igapäevaelu jagada. Asjad, mida liiga tihti kipun võtma iseenesestmõistetavalt, aga mis on tegelikult nii olulised. Kõige olulisemad!

Igal õhtul, kui ma oma mugavasse voodisse ronin ja Kaaslase kaissu võtan, olen tänulik – selle üle, et mul on see maja, see magamistuba, see voodi ja inimene kaisus. Ma ei maga kusagil mujal nii hästi kui oma kodus. Ja eriti talvisel perioodil oleks voodis üksi nii külm… Nii et jah, igal õhtul enne magama jäämist olen piiritult õnnelik ja tänulik, et mul on võimalik seda teha täpselt sel viisil.

Talvine

Tänahommikune -20 kraadi tuli mõningase üllatusena – ilmateade päris nii palju ei lubanud. Jaanuari esimese nädala lõpus me auto näiteks käima ei läinudki, mis siis, et aku oli uus ja täis laaditud… Pidime ootama, kuni ilm vähe soojemaks läks. Nii et oli põnevusmoment – kas saame auto käima või peab bussiga tööle minema. Laadisin igaks juhuks bussikaardile raha ja vaatasin välja, millal buss tuleb 😀 Aga Kaaslane jõudis enne minekut pool tunnikest akut laadida (ta saab juhtmega vedada kapoti alla) ja läks käima küll. Rõõm! Ei pidanudki bussiga sõitma! 😀

No ja tööl oli täna kuidagi nii mõnus… Lihtsalt nautisin ja olin tänulik. Töötava auto ja sooja kontori eest.

Koolis oli lastevanemate õhtu. Sel aastal on uutmoodi setup, kus kõigepealt on loeng ja siis edasi klassides kõigil korraga. Vanemate õhtud on kahel eraldi päeval – algklassidele ja põhikoolile. Mis omakorda tähendab, et ma peaks pärast loengut olema kahes klassis korraga. Eelmine kord läks Eksabikaasa Poisi klassi ja mina Plika omasse, seekord siis vastupidi.

Loeng oli teismeliste toetamisest. Ma teile midagi põrutavat välja tuua ei oska – ikka seesama vana teada-tuntud fakt, et teismelise aju alles areneb, ta ei suudagi nii adekvaatselt käituda, kui täiskasvanud… Vanemad mingist vanusest alates ongi nõmedad – kusjuures sellega on mul täiega vedanud, mind siiani pole veel nõmedaks tituleeritud, saame lastega hästi läbi. Tuleb katsuda mõista, mitte hukka mõista 🙂 Ja uni on hirmus oluline – sellega on meil ka õnneks üsna hästi. Poiss on terve elu olnud varajane linnuke, mistõttu õhtul ka kustub varakult. Plika on küll vaheaegadel täielik ööloom, kes võib hommikuni üleval olla ning kell neli pärastlõunal ärgata, aga ta teab väga hästi, et koolipäevadel on vähese unega kehv ja trennid väsitavad kenasti, seega läheb ka enne koolipäevi täitsa ok ajal magama… Ja telefonid on neil öösel lennurežiimi peal.

Koolis on alati nii tore. Olen alati nii tänulik ja tunnen, et mina ja lapsed oleme nii hoitud. Näen, kuidas kõik õpetajad tõesti üritavad lapsi mõista ja neile toeks olla – ja neil on alati midagi head öelda. Kui on probleem, siis otsitakse koos lahendusi. Imeline, ma ütlen. Olen väga õnnelik, et mu lapsed saavad käia sellises koolis.

Lõpetuseks värskeid kassipilte kah.

Üritan ikka vahel viie kassi pilte saada… Sellist veel pole, kus kõik kaamerasse vaatavad, aga slowly getting there – on juba selline, kus kõik pingsalt Kaaslast jälgivad 😀

Puhkuse kokkuvõte

Möödunud kahe nädala jooksul:

  • lugesin läbi 10 raamatut
  • vaatasime perega 8 filmi
  • panin kokku 2 puslet
  • kirjutasin 14 blogipostitust
  • vaatasin tuvastamata arvu oma lemmik youtuberi videosid (ta alustas nendega 2010 ja mina olen teda “järele vaadanud” alates kevadest, praegu omadega kuskil 2017 alguses, värskem sisu on jooksvalt kõrvale vaadatud… ma kirjutan temast kunagi pikemalt, ma luban – ta on vaimustav!)
  • lugesin Epu blogi selle algusest 2010 kuni 2015 juulini
  • silitasin lugematul hulgal kasse

Oleks tahtnud kõike veel rohkem jõuda, aga all in all, hea puhkus 😀 Asjalikke asju sai tehtud äärmiselt vähe – täpselt nii, nagu puhkuse ajal peabki. Inimestega kokku saada ei jõudnud nii palju, kui plaanis oli – uue aasta temperatuurid seda just ei soodustanud 😀 Aga mis seal ikka… Siis mõni teine kord.

Igatahes – uue aasta esimesed 20 kassipilti kah! Kõige nunnum seeria jääb veel oma aega ootama, liiga palju head kraami pole korraga hea 😛

See pilt on tehtud 1. jaanuaril. No kas saaks olla ideaalsemat aasta algust, ah?!? 😀 Juhin tähelepanu ka sulnitele kuuseokastele tagaplaanil… Nii juhtub, kui novembri lõpus juba kuusk tuppa tuua… Aga never mind, see oli seda täiega väärt 😀

Scroll to Top