Meil on elukorralduses muutused – resideerume hetkel peamiselt kolmekesi. Ema suutis nimelt eelmisel nädalal auku astudes jala ära põrutada, nii et viiendal korrusel elamine muutus liiga problemaatiliseks, seega emigreerusid nad mehega tillukesse esimese korruse korterisse, kus ema tavaliselt vaid tööd teeb. No neil oli nagunii plaan seal olla, kui õde oma perega augusti alguses paariks nädalaks külla tuleb – hirmus lugu, eks, lapsed söövad ema korterist välja 🙂
Jalg paraneb õnneks jõudsalt ning meie elame siin neljapäevast saati võrdlemisi omaette.
Mõnus on küll, ausalt. Kolisime oma magamise suurde tuppa – tunduvalt rohkem õhku on. Samas, et ikka virisema peaks, ma olin pehme voodiga ära harjunud ja diivan (mis siis, et suur ja mugav) on tunduvalt kõvem. Tavaliselt pole sellega probleemi olnud, praegu miskipärast on. Oma osa on ilmselt rasedusel – panin varemgi tähele, et kõvemal pinnal magamine pole seljale hea. Suur kõht surub peale, magagu ma siis selili või külili… Ja kui küljealune kõva, siis on halb. Aga no tegelikult pole hullu, eks, õhk on olulisem 😛
Alguses oli veider Plikaga nii palju üksinda olla – lapsehoidmisabi luksusega harjub kiiresti. Aga nüüdseks on juba oma rutiin välja kujunenud – see tähendab põhiliselt seda, et rutiini polegi. Magame kaua, sööme suvaliselt, väljas käime alles õhtuti, kui veidikegi jahedam. Muus osas kulgeme nii, nagu juhtub. Ema mees käib õnneks ikka vahel siin ka, minul jälle kergem, Plika saab vanaisaga mängida 😛
Pühapäev möödus vaarikate tähe all. Abikaasa vanemad teadsid Pärnu lähedal kohta, kust saab neid 25 kr kilo korjata – turul saab selle raha eest vist umbes 200 g karbi, ma olingi talvevarude soetamise pärast mures. Algul pidime kõik koos minema, aga üldsus arvas, et minul ja Plikal pole mõtet tulla, nii et Abikaasa läks siis oma vanematega üksi. Pühapäeva hommikul kell kaheksa, tagasi jõudis alles kahest. Minu kangelane! Sellest rääkimata, et tema ema ja isa olid juba varem korjamas käinud ning pühapäeval aitasid vaid meie varusid suurendada. Umbes 17 kg korjasid ning 16 kg saime endale.
Moositegemiseks läksime minu ema poole, sihukese hunnikuga poleks me kahekesi kuskile jõudnud. Kolme-nelja paiku jõudsime, lahkusime alles peale kümmet. Hirmus kopp oli ees, aga kõik vaarikad said puhastatud ja moosiks tambitud. Siinne sügavkülm on nüüd pilgeni täis, peame aktiivselt mõtlema, kuhu oleks võimalik meie enda sügavkülmik mahutada – tõime selle Tartust ära, aga seisab keldris, sest kohta pole. No tuleb tekitada, hetkel ei mahu ema külmkappi enam jäätisekarpki mitte.
Oo, aga vaarikad jäätisega on iga raseda märg unistus… Vähemalt sellise raseda, kes on nii hapumaias nagu mina. Kõik need vaarikad, mis moosiks ei kõlvanud, tuli ju ka ära süüa. Niisama ei tahtnud, sest niigi oli terve päeva puhastamise kõrvalt suhu pistetud, tegime siis jäätisekokteili. Kõik kurtsid, et liiga kange ja hapu, minule maitses. Ema juures tegime veerand vaarikatest ära, ülejäänu võtsime koju kaasa ja sai siinsete jäätisevarudega ära blenderdatud – viieliitrine peaaegu tühi karp tuli nagunii eest ära saada, et moos kappi mahutada. Jõin kaks suurt klaasi, ikka oli hirmus palju alles. See sai siis karbiga sügavkülma mahutatud ja järgmisel päeval oli mul imemaitsev vaarikajäätis. Kõik sõin ära 😛
Muuudest teemadest rääkides – üksindus paneb koristama ja laisklema. Koristamise poole pealt kraamin peamiselt köögis – mujal ei anna ju eriti midagi teha, pole ju minu asjad. Aga köök on selline suht lollikindel koht, seal ikka võib väheke puhastada ja korrastada. Olen kapipealseid revideerinud, külmkappi puhastanud, mõningaid kappe ka koristanud… Ja kui jälle tuju tuleb, jätkub tegevust veelgi.
Laisklemise poole pealt olen hirmus palju lugenud ja maganud. Hommikuti kaua, vahel keset päeva koos Plikaga (kelle lõunauni algab küll 15-17 vahel, sest ma tõesti ei viitsi enne üritamagi hakata, kui ta näeb sedamoodi välja, et jääks ka – nagu Abikaasa avastas, on ta ennast märkamatult tagasi Londoni rutiini nihverdanud, seal ju aeg kaks tundi varasem). Eriti mõnus logelemine toimus muidugi nädalavahetusel, kui Abikaasa ka kodus oli.
Enamasti olen öösel pigem unetu – loen ühe-kaheni ning magan hommikul nii kaua, kuni laps lubab. Eile läksime aga kõik koos enne keskööd magama ning täna läks mul uni ära juba enne kaheksat, kui Abikaasa tööle suundus.
Tegin üle pika aja suure tassi kohvi ja üle veel pikema aja tuli see ideaalne – ma olen ju masinakohvi friik, kes presskannu ei salli, siin on see aga ainus variant (alternatiiviks muidugi pätikohv, mida ma veel rohkem vihkan – ei kannata puru kohvi sees). Seekord tuli hirmus hea, kaasa aitas kindlasti kohvikoor, mida ka muidu kunagi meeles osta pole. Kõrvale küüslaugujuustu, imehea singi ja tomatiga saiad, hea raamat, vaikus, jahedus ning imeline merevaade (ehkki jah, paljukest ma seda vaadet nautisin, silmad olid ikka raamatus kinni). Ühesõnaga hommikusöök rõdul, see on meil ju hommikuti tõeline oaas, varjus ja jahe.
Nii et olen jõudnud süüa, lugeda ja blogi kirjutada, kell on alles veidike üheksa läbi, Plika magab pool tunnikest kuni tunni kindlasti veel… Mõnus! Peaks kõik hommikud nii veetma, hindamatu kvaliteetaeg.
Eile kirjutasin pärast vastava artikli lugemist (ei viitsi linki otsida) pika postituse tasuta kraaniveest söögikohtades, aga jäi üle lugemata ja redigeerimata, täna tundub see teema juba mõttetu. Näis, kui kunagi tuju tuleb, panen ehk ikka üles.
Aga üldiselt on elu ilus 🙂 Lähen loen nüüd nii kaua rõdul raamatut, kuni Plika ärkab ja peab emaks hakkama.