…siia kirjutada.
Hirmus palju on toimunud, hirmus palju mõtteid on igasugu asjadega seoses, ainult arvutis istumise aega napib 🙂 Nii palju leian, et kõik huvi pakkuv läbi lugeda, kirjutamiseni pole paraku juba kolm päeva jõudnud, väsimus murrab alati enne maha.
No homme ehk.
Mh, kui peab ühte juttu mitmes kohas rääkima/kirjutama, siis tundub, nagu oleks seda juba piisavalt tehtud, nii et kolmandasse kohta (näiteks blogisse) võibki tükk aega kirjutamata ununeda.
Öö möödus suurepäraselt. Poiss ärkas vaid ühe korra – kell pool neli. Kõigepeal väike tiss, siis mähkmevahetus, siis veel tissi… Ning magas nagu miška, kuni mulle veidi enne seitset kraadiklaasi tooma tuldi. No ja siis jälle väike tiss ning põõnas veel mõned tunnid – meie ülejäänud kolm saime rahus poole üheksa paiku tõusta ja hommikust süüa.
Hommikused kontrolltiirud tõid vaid häid uudiseid. Emakas on ilusti tagasi tõmmanud, valud harvemad ja talutavad. Poiss oli võtnud alla 150 g ehk veidi alla 4%, millega oldi täiesti rahul (Plikat muidugi selles vallas lüüa ei õnnestunud, tema kaalus juba teisel päeval sama palju kui sündides). Kõik muu oli korras, tuberkuloosisutsu sai kätte, olla selle peale vaid natuke vigisenud (ma ise ei olnud kaasas, Abikaasa käis).
Abikaasa ja Plika on väheke tõbised. Abikaasal on nohu ja kurguvalu, Plikal imepisike nohu… Võib-olla on mõlemal ka palavikku – Abikaasal päeval ei näidanud, Plikat pole kraadinud, palju igatahes ei saa olla. No ja Plikal on lisaks veel hirmus igav. Võtsime talle küll mänguasju kaasa, palatis on ruumi ringi joosta ka, aga ikkagi… Nii et muidu oleks siin superluks, aga tänu tõbedele ja igavusele kohati natuke viril.
Süüa saab endiselt imehästi. Okei, hommikusöök oli mittemidagiütlev – maitsetu puder ja võileivad. Aga lõunaks oli kartul imehea tartar-kastme ja kalafileega ning maitsev kissell. Õhtuks kartul ja lihakaste. Ooteks päeval kaks pirni ja mandariini ning pakk virsikumahla, õhtul tomati-vorsti võileivad ja kaks saiakest. Mis nii viga elada!
Lõuna ajal oli üks sihuke tore “tere tulemast reaalsusse” moment. Ootasin hirmsasti Plika lõunaund, et saaks paar tunnikest segamatut rahu, Poiss ju nagunii kogu aeg magab. Plika magama saamine võttis muidugi terve igaviku. Olime lõpuks kõik koos suures voodis – Abikaasa magas, Plika niheles, mina andsin Poisile tissi. LÕPUKS jäi Plika tuttu, mina mõtlesin ka veidike pikutada ja siis tõusta. Otse loomulikult ei jõudnudki ma seda enne teha, kui Plika juba ennast läbi une põrandale keeras ja oi seda kisa siis… Otse loomulikult ärkas ka Poiss üles ja hakkas nutma – nii nad siis kordamööda jorisesid. Plika enam magama ei jäänudki, Poisi lõpuks ikka sain.
Ühesõnaga jah. Nüüd ongi KAKS last, kellest vanem ei ole paraku veel piisavalt vana saamaks mõistusega aru sellest, et kukkudes ja haiget saades ei tohi pikalt ja kõvasti karjuda, kuna pisem ärkab üles 😀 Noh, kodus on vähemalt võimalus teise tuppa minna.
Õhtupoolikul käis külalisi ka, kõik küll juba “vanad” – need, kes eilegi. Ema ja tema mees, õeke perega ning Maris. Maris mängis Plikaga peitust ja õeke tegi tittedest pilte… Mh, fotodest rääkides, ma pole ikka jõudnud enda omade sortimiseni, nii et jälle vist ei jõua siia täna midagi panna… No näis.
Taasavastasin/tõdesin, et ma olen ikka räme korrafriik. Niipea, kui siia palatisse korra üksi jään (tänase näitel kaks korda – kui Abikaasa Plikaga õues käis, päeval ja õhtul), kukun kohe esimese asjana koristama ja sättima, et kõik ikka perfektsesse korda saaks ja iga asi omal kohal oleks. Päeval sain kõik eilse jooksul toodud asjad ja kotid läbi vaadata ning ära paigutada, õhtul külalistega kaasnenud segadust likvideerida. No ei saa kuidagi enne rahus arvutisse istuda, kui ümberringi korras on! Poiss õnneks magas ilusasti ja lasi mul tegutseda.
Kodus ma küll alati nii tubli pole – või noh, tegelt suurema osa ajast olen ka. Vähemalt siis, kui mul on oma kodu, kuhu kõik asjad ära mahuvad, kõigel on oma koht ja ma TEAN, kuhu kõik käib. Ema juures elades tuleb vahel sihuke lootusetuse tunne, ehkki ma annan oma parima.
See selleks 😀 Sügav õhtu ongi juba jälle käes, vaja vaikselt ennast magama sättida. Homme, kui mingid proovid-uuringud võetud ja tehtud, saame vast koju ka.
…no sihuke pooletoobine.
Magasin kümneni, jõudsin pool kaksteist hommikusöögimõtteni, siis pidin aga tunnikese Plika probleemidega tegelema, siis kõik jälle venis… Lõpuks sain ta magama ning oma kohvi ja võileivad kätte. Ma olen kohe torssis, kui mul pole olnud oma segamatut (söögi)tunnikest.
Nüüd on natuke parem olla, täis kõht aitab alati. Saan veel rahus duši all ära käia ja siis loodetavasti “Minu Moldova” ära lõpetada, enne kui kell kuus saab. Oli plaanis täna raamatukokku kaks raamatut tagasi viia, aga oleks ju eriti peen, kui kolmandaga ka ühele poole saaks. Teised ootavad ju järjekorras…
Tegelikult polnud sellel postitusel otse loomulikult mitte mingit mõtet. Lihtsalt rahustuseks kõigile kaasaelajatele, et sünnitama mineku tunnet endiselt pole.
Ühtlasi avaldan taaskord siirast heameelt selle üle, et mind sel teemal nii vähe tüüdatud on – ja lisan juurde, et ei tasugi. Ma kohe meelega ignoreerin kõiki sellelaadseid pärimisi. Viisakas inimene on vait ja loeb blogi 😀 Pärnu haiglas on wifi – ärge muretsege, küll ma hoian teid kursis.
Aga jah, pessu nüüd.
Tavaliselt mul õhtuti unega probleeme pole, pigem vajun jala pealt. Nojah, täna tuli Plikat magama pannes mõnus uni, aga kõik asjad olid ju veel pooleli… Ja kui jälle magama jääda üritasin, oli uni läinud. Kuidas kell nii kiiresti nii palju sai, ei oskagi öelda. Igatahes siin ma nüüd istun ja passin. Ja tüüp kõhus laamendab kolme eest, ilmselt on otsustanud kevadise suurpuhastuse ette võtta vms.
Arvutis pole muidugi ka sellisel kellaajal miskit asjalikku teha, õnneks mul on hunnikus raamatuid lugeda – vaimustusin raamatukogus järjekorda panemise võimalustest ja nüüd tuleb Petrone Printi Minu-sarja kiiremini, kui lugeda jõuan. Sain kirja, et kaks ootab, kohale minnes oli viis. Laupäeval sain kirja veel kahe kohta ja just kaks minutit tagasi veel kahe kohta. Oh juudas, ma ei arvanud, et nii kiiresti läheb, ma ei jõua lugedagi 😀
Itaalia sain täna läbi, Taani on poole peal – ilmselt saab läbi enne, kui uni tuleb. Homme lähen viin need tagasi ja võtan järgmised. Ja vaatame, palju ma loetud jõuan, enne kui üks otsustab välja tulla.
Ise mõtlen, et kuna me tegime päriselt plaanid homseks õhtusöögiks, ostsime juba kana ära ja nii… Ning kosmeetiku aja panin ka kolmapäevaks kinni… Siis võiks ju ometi midagi juhtuma hakata, plaanide tegemine tavaliselt mõjub nii, kui Murphyt uskuda.
Aga see selleks. Ma ei pidanud ju enam obsessima 🙂 Loen parem raamatut.
Eile oli mõnus päev. Hirmus palav, aga päike oli vähemalt õhtupoolikuni viisakalt pilve taga, nii et kannatas päevasel ajal toast välja minna.
Hommik muidugi venis, aga kui lõpuks õue saime, siis enne õhtut tagasi ei jõudnud ka 😛 Kõigepealt jalutasime Maist Tervise Paradiisi juurde randa. Veetsime seal mitu mõnusat tundi – istusin Plikaga madalas vees ja tema plätserdas mudaga. Siis pidasime veepiiril piknikku nektariinide ja neljaviljakrõbuskitega ning kui kolme paiku liikuma hakkasime, jäi Plika kärus kõpsti magama – täpselt nii, nagu plaanitud.
Meie jalutasime linna, et ennast väheke konditsioneeritud kaubanduskeskustes jahutada. Mul oli Tartus käimisest saati lõpuni rahuldamata shoppamiskirg sees ja mitu asja mõlkus meeles, mida osta vaja… Suurepärased tulemused – saingi vist kõik vajaliku. Veel ühe paari linaseid pükse Terranovast, seekord tumesinised ja juba kõigest 99.- (beežid ostsin ennist 149.- eest), ühed mõnusad lühikesed veniva vööosaga püksid järelejäänud kuumaperioodiks (69.-) ja neli paari boksereid – neist kolm New Yorkerist (3×77.-) ning ühed mingist suvalisest odavamast pesupoest (35.-). New Yorkeri pesuvalikus üllatusin meeldivalt – eelmine kord vaadates ei jäänud nagu miskit silma… Seekord suisa neli paari, ühte polnud lihtsalt S suurust. Tuleb meeles pidada – selle poe pesu puhul on M mulle suur, isegi rasedana. Haha.
Lõpuks käisime Steffanis pizzat nautimas. Koju jõudsime seitsme paiku, siis tegime veel jäätisekokteili. Ja õhtu lõpetuseks käisime üht kohta vaatamas, millest võiks ehk meie kodu saada… Aga no see kõik on veel tulevikumuusika.
Igatahes oli hirmus mõnus. Ei mäleta, millal viimati nii palju väljas oldud, jalutatud ja asjatatud sai. Eks ma ise muidugi lootsin, et aktiivne päev võiks üht tüüpi ärgitada kõhust välja tulema, aga siiani ei miskit. Eile õhtul küll korra tundus, et peale tavalise alaseljavalu on nagu kogu alumine piirkond väheke tundlik, et äkki uuristab teed… Aga arvan, et see oli siiski mu enda soovist tingitud ettekujutlus.
Nüüd ma siis peangi kõhuga läbirääkimisi, et täna oleks ikka hea päev. Kui mind kuulda ei võeta, siis homme hommikul jälle tehnokontrolli. Üldse ei viitsi!
Täna on ka üks korterivaatamine plaanis… Ja õhtupoolikul tuleb õeke. Saab näha, palju Patrik nende kuudega kasvanud on 😛