Vahepeal on jälle nii palju juhtunud… Und mul miskipärast pole, ehkki sügav öö on käes (peale kella üheksat õhtul joodud väike tass kohvi on äkki süüdlane, no me jõudsime alles veerand ühest koju nagunii), üritan siis nüüd kõik tagantjärgi kirja panna.
Kõigepealt kolmapäevased sündmused.
Käisime perearsti juures – Poiss kaalus kahenädalaselt 4380 g ehk on veidi üle poole kilo juurde võtnud. Näljas see laps just pole 🙂
Siis läksime korraks Marisele külla, et talle mõned asjad viia, mida õekesel Rootsis vaja on. Sai ühtlasi ka aega raisatud, kohvi ja keeksiga mõnuletud ning kassi üle irvitatud.
Seejärel sattusin üle mitme aasta Humanasse ja tuli meelde, kui väga kaltsukad mind vaimustavad. Kahetsusväärselt oli seal uue kauba aeg ja seega võrdlemisi kallid hinnad, mistõttu ma ennast oluliselt tagasi hoidsin ja vaid kolm asja soetasin (body 29, punane seelik 59, must seelik 79). Eks lähen tagasi, kui 10 krooni päev on. No hea küll, 25 krooni päev kõlbab ka 😛
Pärnus pole kaltsukatega mu meelest kuigi head lood, aga ma kavatsen neid nüüd igatahes avastama hakata. Kui keegi oskab häid kohti soovitada, andke teada.
Lõpuks läksime Kaubamajakasse erinevateks üritusteks kinke ja kaarte otsima. Sealt välja minnes jäime rõveda paduka alla. Vandusin terve tee, kui oma õhukeste riietega parkimisplatsil jooksin, autos sai hüsteeriliselt naerda.
Õhtul tegi Plika tsirkust – tiris omale Poisi mütsi pähe ja toppis luti suhu. Väga ebapedagoogiline minust seda lubada, ise samal ajal naerdes ja pilti tehes… Enam ei tee, ausõna 😛
Täna käisime pulmas. Sellele eelnes muidugi tavapärane jant. Alustagem tüüpilisest naiste hädast ehk mitte midagi pole selga panna. No mul on siin Pärnus ju ülimalt piiratud garderoob – üle poole riietest on Tartus kastides, pidulikumate riiete koha pealt oli seis eriti kehv. Üks must seelik mul oli ja Londonist ostetud lilla pluus ka. Aga pluus miskipärast ei meeldinud, ema kapist polnud ka ükski asi päris see. Päeva päästis Abikaasa, kes oma ülikonda otsides ühe ema riidekapis rippuva koti seest minu hiina stiilis kleidi ja pluusi välja kaevas, ma olin nende olemasolu täiesti unustanud. Ostsin need kunagi Londonist, Camdenist, kui Plikat ootasin. Pole kumbagi kordagi kandnud, nüüd oli pluus ideaalne. Kleit oli kitsas, kõhult pole veel päris kõik rasedususpolster maha läinud (ehkki ega seal eriti midagi enam alles ka pole), pluus oli õnneks veidi laiem ja käis külje pealt täiesti lahti – all lukk, üleval trukid, tissitamine oli seega ka üsna lihtne.
Oma kostüümiga jäin niisiis rahule. Täna hakkasin aga Plikale kleiti otsima ja otse loomulikult tekkis järgmine ikaldus – üks kleit oli liiga lühike, kaks tükki liiga laiad ja luitunud värvi, ühesõnaga ükski ei meeldinud. Lõpuks panin hoopis püksid, ehkki endal süda tilkus verd – nii harva, kui on tõeliselt põhjust kleiti kanda ja siis ka pole. Oleks ma veidi varem sellele mõelnud, oleks võinud kaltsukast miskit vahvat osta, aga kõik tuleb ikka viimasele minutile jätta, eks. Vähemalt Plikal endal oli pükstega mugavam 😉
Päeva esimene pool oli täna ülimalt pingeline. Ema läks juba hommikul ära, nii et pidin üksinda lapsi kantseldama ja nende kõrvalt kõik muu vajaliku tehtud saama. Ema küll aitas hommikul enne äraminekut ja vanaisa mängis ka hiljem natuke Plikaga, nii et natuke abi ikka oli. Aga mul endal polnud Plika jaoks üldse aega, oli vaja ju sättida ja pakkida ja… Vaene Plika, käis ja tegi ainult pätti, et mingitki tähelepanu saada, mille peale mina muidugi kannatamatult karjuma pistsin. Pahasti käitusime mõlemad, aga tema on ju väike ja mina suur, mina peaksin paremini teadma ja targem olema. Oeh. Raske on see elu kahe lapsega sellistel puhkudel.
Tallinnasse jõudsime plaanipäraselt, kiirustama ei pidanud, hiljaks ei jäänud. Olin eeldanud, et Plika magab autos terve tee, see oli just tema lõunaune aeg, aga otse loomulikult passis ta peaaegu kogu aja üleval, sellest omakorda pool aega virises. 40 minutit vast sai lõpuks magada.
Kuna eeldasin süüdimatult, et peokohta läheme pulmarongis, ei vaevunud ma selle nimegi meelde jätma, rääkimata sellest, et kaardilt vaadata, kus see täpselt asuda võiks. Tegelikkus oli veidike teistsugune – Tallinna tipptunniliikluses on väga raske ühtset rongi moodustada, meie jäime teistest kohe maha. Kokkusaamise koht oli muidugi kokku lepitud, pärast linnapiiri, seal saime teised kätte. Aga siis oli meil bensiin peaaegu otsas, nii et sõitsime kärmelt 5 km edasi lähimasse tanklasse – lootuses, et jõuame enne ära tankida, kui rong meist jälle mööda sõidab. Saime eduliselt hakkama, pidime teisi veel veidi ootamagi. Nii et kõik läks hästi. Omal käel oleks peokoha leidmine igatahes meie olematu ettevalmistusega pea võimatu olnud 😛
Täitsa lõpp, kui lahe koht oli! Vaatasin nüüd kutse pealt järele, Männiaru puhkemaja nimeks. Niiii ilus! Sihuke maaelamise tüüpi, palgid ja värgid… Kõik hullult ära sätitud, suur õu ja erinevad majutusvõimalused (suure maja teine korrus, omaette väikesed armsad majakesed jne), pimedas pandi maja küljes elektriküünlad põlema, laternad ja päris küünlad ka ja… Oo, võrratu. Ma arvan, see on üks kõige ilusamaid taolisi kohti, mida ma üldse näinud olen.
Toidud olid neil ka väga head. Ja see jättis hästi sümpaatse mulje, et töötajad olid vormiriietuses – ettekandjad üleni mustas, kokal valge pluus ja must põll ja… No kohe sihuke hea tunne tekkis 😀 Sõbralikud ja muidu toredad olid nad otse loomulikult ka.
Peost endast ma küll väga palju osa võtta ei jõudnud – Poiss otsustas ka “osa võtta” ehk oli terve aja üleval ning väga rahulolematu. Mis tähendas, et mina veetsin palju aega teisel korrusel tissitades ja kussutades, Abikaasa vahetas mind aeg-ajalt välja, kui mul väga kopa ette viskas. Gaasirohtu polnud ma ka miskipärast kaasa võtnud, õnneks meie vastas istus üks paarike ühekuuse lapsega, nad laenasid – see vist lõpuks meid päästiski. Igatahes üheksa paiku jäi Poiss lõpuks magama, nii et ilutulestikku ja torti saime rahulikult nautida.
See oli Plika esimene ilutulestik. Vaatas hoolega ja meeldis väga, paugud ei häirinud kõige vähematki. Kui otsa lõppes, näitas muudkui näpuga taevasse ja vigises, tahtis veel. Nüüd teame, et aastavahetusel teda enam tuppa jätma ei pea 😛
Tort maitses ka imehästi, saime seda veel kaasagi – hommikusöögi kõrvale on mul maius olemas, mmm.
Ühesõnaga jah. tagantjärele olukorda analüüsides võiks ju öelda, et rangelt võttes oleks olnud targem minemata jätta, kahe lapsega oli ikka hirmus palju jantimist ja pidu nautida polnud väga aega. Aga mul on ikka hirmus hea meel, et käisime – ei oleks tahtnud mitte mingil juhul ilma jääda. Ja no eks sai ikka peost rõõmu tunda ka. Lihtsalt ei jõua ära oodata seda aega, mil Poiss on ka juba nii suur, et võiks mõlemad lapsed vanavanemate hooleks jätta, ainult kahekesi pulma minna ja seal ka vabalt alkoholi tarbida. No järgmine suvi peaks põhimõtteliselt juba saama, kui ainult abiellujaid jätkuks.
Aga ei, ma olen rahul. Hea, et üldse oli võimalus minna 🙂
Lõpetuseks aga hoopis paar pilti juuli lõpu mustlaspulmast, mis Fady tegi ja lahkelt vaatamiseks välja panna lubas:
