Nagu näha, on kirjutamise soolikas endiselt umbes. Igal õhtul mõtlen, et võiks ja peaks, pool ajast oleks isegi midagi öelda… Ja kas ma jõuan kunagi tegudeni? Ei 😛 Ikka tuleb enne uni või on lastega liiga palju tegemist või on himu raamatut lugeda suurem. Aga nüüd ma võtsin ennast üle pika aja jälle kokku – muidu on nii palju kirjutada, et unustan üldse ära.
Nädal tagasi hiilisin hilisõhtul ringi ja pildistasin oma magavat peret:
Nädalast endast tegelikult ei mäletagi midagi huvitavat, eks ta tasakesi ja tavapäraselt kulges.
Kodu otsimise rindelt nii palju, et eelmises postituses mainitud koht on jälle saadaval, aga me leidsime vahepeal ühe parema ja kallima. Peab mõtlema ja kaaluma, üks neist osutub loodetavasti valituks. Ma ise kipun ikka selle kallima poole kalduma, see oli igati ideaalne. No näis. Ei taha midagi konkreetsemat enne rääkida, kui oleme asjaga õnnelikult ühel pool, et ära ei sõnuks või nii.
Nädalavahetusel toimus see-eest küllaga kirjutamisväärset.
Laupäeval oli vilistlaste kokkutulek, mis tähendas, et mina olin enamiku päevast kodust ära ja Abikaasa kahe lapse valves. Kuna Tutteli RPA tetrapakke me kuskilt ei leidnud, pidi vaene Abikaasa iga kord minu juurde sõitma, kui härra söögisoovi avaldas (välja pumbata ega pulbriga mässata ei viitsinud). Üldse oli Poiss terve päeva hirmus närviline olnud, eks emast eemalolek mõjutas. Aga nad said siiski väga hästi hakkama. Ema auto oli õnneks meie käsutuses ja Pärnu on väike linn, seega polnud see sõitmine ka kuigi raske (peamine energia kulus tite riietamisele ja viiendalt korruselt üles-alla käimisele).
Hommikulpoolikul käisin “tundides”. Poiss ühines meiega kolmandaks tunniks ning filmiprogrammiks, magas viisakalt mu süles enamiku ajast maha, ainult ühe söögipausi tegi (milleks ta ju sinna ka toodi) ning tekitas muidugi üleüldist vaimustust – ega kolmenädalasi kuigi tihti koolis ei kohta 😛
Õhtul oli aktus ja rongkäik ja pidu. Oo, võrratult lahe oli see kõik. Viie aasta eest polnud mul üldse nii äge – esiteks oli Maris kuskil välismaal, nii et minu klassist polnud kohal ühtki inimest, kellega ma oleks kooli ajal palju suhelnud, teiseks polnud ka meie klassijuhatajat. Seekord olid mõlemad olemas, lisaks ilmutas meie muidu suhteliselt passiivne klass erakordset aktiivsust – täpselt 2/3 olid kohal (vs lennu kokkutulek, kus meie klassi omi olla vist ainult paar tükki olnud – ma ise olin toona üldse Londonis). No ja siis veel muidugi terve hunnik neid, kellega sai põhikoolis ühes klassis käidud ning kes gümnaasiumi osas paralleeli läksid. Palju tuttavaid nägusid ühesõnaga.
Huvitav tähelepanek oli see, et kui poiste puhul oli märgata vananemist, siis tüdrukute puhul ainult stiilsemaks muutumist 😀 No eks meestega ole see, et lisakilod ja kiilaspäisus tulevad kergemini (seda viimast küll meie poiste hulgas veel õnneks ei täheldanud). Tüdrukud olid kõik samasugused kui ennegi, aga oma stiili väljakujunemine oli vahepeal paljudel toimunud – sarnane keska omale, aga kuidagi… Omam. Läbimõeldum. Stiilsem. Ilusad olid kõik 🙂
Pidu ise oli võrreldes viie aasta tagusega… Hm, no minu üldisest seisukohast küll palju ägedam, aga eelmine kord oli see parem, et igal lennul oli õhtul oma laud, nüüd ei olnud, ööklubi värk, ega poleks saanudki. Aga kõigi tuttavatega sai jutud räägitud nii ehk naa, klassijuhatajat (kes oli otse loomulikult maailma parim) oli hiiglama tore üle peaaegu kümne aasta jälle näha, õpside bänd esines ka tuntud headuses… Ühesõnaga super.
Mul on endiselt unistus oma lapsed kunagi samasse kooli panna. Oma koolis oleks ma hea meelega ka õpetaja 😀 (olen seda elukutsevalikuna korduvalt kaalunud, aga jõudnud järeldusele, et suvalises koolis väga ei viitsiks, seega ei ole päriselt tegudeni jõudnud… Ehkki eesti keele õpetamisega näiteks peaksin hakkama saama küll, kui selle nimel töötaksin). Eks näis, mis tulevik toob.
Pühapäeval käisime kahe silla jooksul. Kui te nüüd arvate, et mina jooksin, siis oh ei – pole olemas ebasportlikumat inimest 😛 Jooksis hoopis Plika 😀 Seal oli kuni viieaastastele lastele 350 m distants, Abikaasa õde kutsus meid kaasa – kuna ilm oli ilus, siis mõtlesime, et miks mitte.
Ja teate, mulle avanes täiesti uus maailm. Ma pole mitte kunagi varem sihukesel massispordiüritusel käinud, isegi mitte selle lähedale sattunud 😀 Võrratu õhkkond, päikseline ilm muidugi aitas palju kaasa. Tekkis kohe tahtmine isegi osaleda, järgmine aasta ehk. Käimise distants on ju ka 😛 Kui kohe 9 km joosta ei julge, siis võikski esialgu käia ehk. Ja ülejärgmine aasta joosta… Vaatame seda asja.
Ma ju mõtlen juba aastaid, et peaks ükskõik mismoodi veidi sportilikumat eluviisi harrastama, olgu see siis korra nädalas basseinis sulistamine, jooksmine, kasvõi rohke jalutamine… Aga kuna motivatsiooni pole siiani olnud, on asi laiskuse taha kinni jäänud. No sügis on uute alguste aeg, proovime, äkki läheb seekord õnneks.
“Käi jala!” aktsioonis olen tahtnud ka juba pikemat aega osaleda – seekord oleks isegi reaalne võimalus, muidu olen selle peale alati siis tulnud, kui üks etapp just lõppenud on. Mul on majapidamises kaks sammulugejat – üks pooletoobine, mis ei kõlba kuskile, teise sain õekeselt jõulukingiks ja pole jõudnud siiani patareid sisse osta. Loodan, et see on mu kohvris, mitte Abikaasa ema keldris mõnes kastis – otsin üles ja proovin ära. Sest tahaks käia küll… Ja osalemine kindlasti motiveerib.
Aga mõned pildid ka.
Start…
…ja finiš.
Tahtsime karuga pilti teha, aga Plika oli palju rohkem huvitatud auhinnašokolaadi hävitamisest. Korraks meelitasime ta siiski kaamerasse vaatama:
Pärast jooksu läksime turule kartuleid ostma ja lahkusime sealt otse loomulikult hunniku planeerimata kraamiga – alõtšad ja ploomid ja oad ja… Oeh. Aga millal siis veel, kui mitte sügisel, kui kodumaist kraami nii volilt saadaval. Tuleb seda lühikest aega ära kasutada.
Tilliga saime kaasa kodulooma, keda enne loodusesse laskmist igast küljest pildistasin, ta nägi lihtsalt nii nunnu välja:
Kuna turult sai muuhulgas ka sissetegemiseks paar kilo kurke ostetud, käisime veel minu lapsepõlvekodu aeda rüüstamas ning mustsõstralehti korjamas. Selles korteris elab praegu mu onu oma naisega, kodus neid küll polnud. Aed on nende 20 aastaga tundmatuseni muutunud, aga endiselt ilus 🙂
Koju jõudes jäi Plika meist esikusse maha ning mingi hetk hiljem läksin kahtlase vaikuse peale asja uurima. Nojah, minu ketsipaelte kakkumine on alati üks tema meelistegevusi olnud:
Tänane öö oli huvitav. Plika käib päevasel ajal juba ammu ilusti potil – isegi välja minnes ja lõunaune ajaks pole enam mähet vaja. Öösiti aga muidugi veel on. Kuna tal tekkis nädal-paar tagasi arusaamatu tõrge püksmähkmete vastu (mis sai ostetud just sellepärast, et ta ei tahtnud selili püsida, mistõttu tavaliste kasutamine oli piinarikas), oleme viimasel ajal kasutanud öösel paksemaid riidemähkmeid. Ja kui ma ei mäletagi, millal viimati öösel mõni õnnetus juhtus (no tubli pool aastat tagasi võis see olla, ehk isegi aasta vms), siis täna olid pealispüksid vist kuidagi halvasti saanud, igatahes oli voodi märg.
Ning Poiss, kelle puhul igasugused lekked samuti võrdlemisi haruldased on, õnnistas meid samamoodi – ma pidin hoolimata unisest olemisest seda plekki nähes kõva häälega irvitama. Kui, siis ikka mõlemad korraga, eks.
Lõpetuseks avaldan nördimust selle üle, et ehkki mul on õnnestunud viimase kahe nädala jooksul ennast kolm korda üles lüüa ja ilus olla, pole sellest mitte ühtki fotosüüdistust – mul on fotokas alati kaasas olnud, aga kotis välja võtmiseni miskipärast kordagi ei jõudnud. Kõigil kolmel üritusel oli muidugi teisi fotograafe küllaga, nii et miski hetk miskid fotod kindlasti tulevad. Kuna selliste suurte ürituste puhul aga ei tasu lootma jääda, et keegi just sinust, ühest 50-st või 250-st osalejast, palju pilti teeks, oleks igati loogiline seda ise teha… Pole kedagi teist süüdistada, kui iseennast ja oma laiskust. Ja loota, et mõni hea pilt ikka sai.
Seniks kuulmiseni. Ehk suudan edaspidi ikka tihemini kirjutama hakata kui kord nädalas…
