Ma ei ole viimasel ajal eriti arvutis – enne Plika lõunaund tavaliselt lahti teha ei jõua, siis ehk pool tunnikest, õhtul teine pool… Mitte et kiire oleks, vastupidi, ega me suurt midagi asjalikku ei tee. Aga kuna me midagi asjalikku ei tee, pole ka millestki asjalikust kirjutada.
Kui mul oleks võimalus postitusi parooli alla panna, siis ma ilmselt ehk kirjutaks natuke rohkem. Aga päris avalikult haliseda ei taha, tulevikuplaanid on samuti liiga lahtised, et neid maailmale kuulutada.
Noo, ma mõned üksikud mõttetud seigad võin ju eelmistest päevadest siiski kirja panna.
Pühapäeval kuulsime terve päeva, kui halb ilm on. Nelja paiku oli endal vaja välja minna, pakkisime siis korralikult riideid selga, otse loomulikult oli ilm lõpuks soojaks läinud ja hirmus palav hakkas. Sai siis ennast paljamaks kooritud ja terve õhtu ringi jalutatud. Kesklinnas ja rannarajoonis ja rannas… Igal pool mujal oli kõik täiesti välja surnud, rand oli inimesi täis 😀 Nägime hirmus palju tuttavaid – ma ei mäletagi, kelle skoor lõpuks peale jäi.
Eile oli ilma kohta sama jutt, läksime hommikupoolikul Kaubamajakasse igasugu pisiasju ajama ning hiljem mänguväljakule… Täpselt samamoodi oli kõike muud kui külm 😛 Ja õhtul käisime veel onu sünnipäeval.
Aga muidu tõepoolest, midagi asjalikku me siin ei tee. Harjutame kooselu, ilma et keegi kellelegi närvidele käiks ja ilma et kogu aeg omavahel tülitseks. Katsume leppida mõttega, et võib-olla jätkub see sügiseni. Käime võimalikult palju väljas jalutamas ja külas.
Põhiliselt aga lihtsalt kulutame mõttetult aega 😀 Plika graafikut ei saa kuidagi paika, ise magame ka liiga kaua, nii et hommikusöögini ei jõua ükski päev enne, kui kell on üksteist läbi…
Eh, tegelikult pole hullu. Kõik on ju hästi. Küllap läheb veel paremaks. Küllap leiame kõigele lahenduse.
Nägin just mingit Õnne 13 osa, kus oli äärmiselt vilets narkopropaganda. Või tegelikult, nagu ma osa lõpuks aru sain, siis too linnapea tütar, kes tööajal tagaruumis veini jõi ja pläru suitsetas ning siis kliente solvas ja strippi tegi, oli enne kangema kraami peal olnud. Sellisel juhul äkki käitutakse tõesti nii, sihukestega pole mul kokkupuudet olnud.
Ja siis mõtlen, et äkki peaks hakkama regulaarselt mõnda Mehhiko seepi vaatama. Viimati vaatasin vist Metsikut inglit, see oli ülikooli viimasel semestril. Midagi asjalikku ju nagunii teha pole, telekaga koos ma siin elama pean, üritaks siis mingi telekavaatamise kombe ka ajutiselt külge harjutada… Unistajad näiteks tundub väga humoorikas olevat, nagu keskkoolinoortega sarjad tavaliselt. Kunagi oli TV3 peal ka üks, kus oli internaatkool ja Natalja ja psühholoog Enrique… Meeletu armastus? Mu Mehhiko seepide kogemused nonde kahega vist enam-vähem piirduvadki, no kõige esimene legendaarne Metsik roos muidugi ka… Ja siis tegelikult oli vist veel Alondra… Ja kes teab, mis ma veel unustasin 😛
Aga jah, 2006. aastast saadik pole ma telekat praktiliselt üldse vaadanud, enamjaolt pole seda majapidamises olnudki. Kõik huvipakkuva saab arvutist kätte, telekas on minu arust üks kole massin. Kui jälle oma kodu saame, siis sinna seda kohe KINDLASTI ei tule.
EDIT: Ja kes kurat tõlgib Tweenie-põngerjaid? MULLE järgi tee? Grammatiline värdlause…
