Varajane linnuke…
Oi, kõik on vahelduseks nii tore olnud, ma üritan nüüd kähku ära unustada selle, et ma just täiesti õigustamatult rõvedalt sõimata sain ja mu hea tuju ära rikuti ning minna ajas kümme minutit tagasi, kus kõik veel ilus oli. Et kõik see positiivne emotsioon ikka kirja saaks 🙂
Esiteks tekkis eile üle hirmpikana tunduva aja (tegelikult oli see kõigest nädal või nii) lootuskiir selles suunas, et oma koju kolimine ei jää määramata aega sügisesse, vaid või juhtuda juba lähema paari kuu jooksul. Miski pole veel kindel, igasugu asju tuleb üle vaadata ja arutada ja mõlemaid pooli rahuldavaid lahendusi leida, aga äkitselt tundub see palju reaalsem. Eks näis, pöidlad pihku.
Teiseks saime ühe vajaliku, aga siiani mugavalt edasi lükatud asja peaaegu tehtud – miskipärast on alati nii, et kui on tähtaeg, ei viitsi enne lillegi liigutada, kui see uksele koputab. Seekord sai peaaegu nädal enne tähtaega korda, õigemini mõttetööd nõudev osa on okei, praktilise poole pealt pisike asi puudu.
Jajah, ma tean, et ma räägin viimasel ajal liiga palju mõistujuttu, parooli oleks vaja, siis räägiks rohkem. Teate, tahaks ju rääkida, aga kardan ära sõnuda 🙂 Pöidlad jällegi pihku, tulemus lihtsalt PEAB olema positiivne!
Kolmandaks jõudis meieni kahenädalase hilinemisega lõpuks Kessu ja Tauno tähtis uudis (sest nojah, isegi tagantjärele puust ja punasena tunduvad vihjed jäävad tähelepanuta päeval, kus sa hullunult viimseid asju pakid ja loodad, et nendega teise riiki kolimise käigus kõik laabub… Ühesõnaga loll on see, kes vabandust ei leia 😀 ). Ma siis sõitlesin Kessut, et ta mulle varem ei öelnud, selline tore teadaanne oleks juba ammu kasuks tulnud, no kohe selline positiivne laks, eks!
Neljandaks käisime me eile küla peal 😛 Tegelikult pidime Heidi ja Markoga juba eelmisel nädalavahetusel kokku saama, aga neil polnud Abikaasa uut numbrit, meil olid oma pinged õhus, nii jäigi ühendust võtmata. Kui ma siis eile Heidi käest MSNis uurisin, et kas ikka kunagi äkki leiame aja, saigi nende Tallinnasse minek järgmisele hommikule lükatud, nii et saime samal õhtul külla minna.
Ühesõnaga käisime maal. Nägime nende neljakuuse tirtsu ära (nii viisakas laps, kui üldse veel olla sai, ei ühtki piuksu – külaliste kuuldes vähemalt mitte, eeskujulik käitumine!), sain kotitäie Plikale laenatud riideid tagasi anda, ennast imemaitsvast rabarberikoogist lõhki süüa… Istusime pool õhtut väljas ja grillisime, Plika sai ringi joosta. Ära väsitada küll ei suutnud, magama panemine võttis ikka üle tunni, aga kui see lõpuks õnnestus, said mehed sauna ja õlut jooma, naised köögis poole ööni elust rääkida.
Täna oli äratus kell kuus, sest Marko pidi Tallinna tööle minema. Hoolimata vähesest unest (magama läksime ühest, aga Plika otsustas ka vahepeal jaurata, nii et reaalne uinumine toimus pigem kahe paiku) ärkasin täitsa iseseisvalt üles, seitsme paiku hakkasime juba Pärnu poole sõitma, poole kaheksaks olime kodus.
Ulmeliselt hea on hommikuti vara tõusta, mulle nii meeldib! Me oleme siin ju viimasel ajal pigem 10-11ni maganud – ajavahe, kohustusi pole, nii see läheb. Aga luuseri tunne on, 8-9 vahel ärkamine istus mulle palju rohkem. Vanaks olen jäänud…
Igatahes jõudsin kohe hommikul toa ära koristada, igasugu asju sortida ja ära panna, masinatäie pesu käima lükata… No ja nüüd on kell kõigest pool kümme!
Oi, täna jõuab veel palju ära teha 😛
Üks hea asi pika “puhkuse” juures on see, et ma ei lase ennast ilmast enamjaolt kõige vähematki häirida. On halb, no las ta olla siis, küll läheb kunagi jälle ilusaks. Mina ju tööle minema ei pea… Nii et vähemalt hall ja vihmane aknatagune ei mõjuta mind kõige vähematki.
Varsti läheme emale uut printerit ostma, loodetavasti leiab sama käiguga mulle mingi odavamat sorti pulga, mis aitaks mu säästuläpakal wifi ka läbi kahe kinnise ukse 55-ruuduses korteris üles leida (*pööritab silmi*), tagasitulles on plaan keldrist titeriided üles tuua, et siis need koos Londonis soetatutega üle vaadata ja sortida ja… Noh, et ikka tegemist jätkuks. Muidu ma lähen varsti hulluks siin 😀
Tõepoolest, sihuke tunne on, nagu oleks juba pool päeva asjatanud, tegelikult on aga hommik. Nii lahe! Näis, millal mu vedru maha käib, eelmine öö oli ju ka lühem kui tavaliselt… Vähemalt ärkas Plika kell seitse, nii et tema lõunaunega ei tohiks probleeme tulla, äkki saame tänu sellele eksprompt külaskäigule tema graafiku kiiremini korda.