igapäevaelu

Tänasida toimetused

Täiesti tavaline kolimiseelne päev.

Kuna enamik asjadest on kahe suure laadungiga juba Eestis, on ülejäänutega sellevõrra kergem – meil on kolme peale neli kohvrit ja üks spordikott, teoreetiliselt peaks kõik ilusti ära mahtuma. Ütleks, et umbes kaks kolmandikku on pakitud, viimane kolmandik saab ilmselt alles homme kokku.

Magamistoa tegin juba eile tühjaks, köögi suuremalt jaolt ka. Noist asjust, mida lõpuni vaja oli, sai meeldetuletav list tehtud, et miski maha ei jääks. Vannitoast ja esikust sai ka enamik asju elutuppa kokku kuhjatud ning sealt omakorda paljud kohvritesse.

Käsutasin Abikaasa viimast korda duši alla ja käisin siis ise ka ära – et saaks vannitoast kõik peale hambaharjade ja ühe meie rätiku kokku pakkida ning need rätikud, mis siit pärit on, ära pesta. Savimaski topsik sai tühjaks, juhhei! Hambapastad on ka nii tühjad, et lähevad homme hommikul prügikasti.

Pesin kaks masinatäit pesu – peamiselt selleks, et tekikott ja saunalinad, mis siia korterisse jäävad, ikka ilusti homseks ära kuivada jõuaksid. Meie riideid ja Plika mähkmeid muidugi ka sekka.

Viskasin igasugu asju ära – poole Plika mängunurgast näiteks. Tal oli seal kaks kasti – üks “päris” mänguasjadega, teine suvaliste jubinatega – tühjad pudelid, värvilised pappkarbid, plastmassitükid, ebavajalikud plastikkaardid, üks telefoniraamat, tühi DVD ümbris, suvaline puupulk jms. Too teine kast sai täies mahus ära visatud, eks Eestis hakkab siis uut träni koguma 😛

Ülejäänud pakkimata asjad üritasin võimalikult loogiliselt ära sortida – mis käsipagasisse, mis suurde kohvritesse. Homme siis pakime lõpuni, täna enam ei viitsi.

No ja pätsikesi küpsetasin ka.

Homme on vaja veel laud osadeks võtta, mullikilesse pakkida ning naabrite poole hoiule panna, kuniks järgmine autotäis Eesti poole vurab, üks kummutisahtel kokku panna, mis küll vähimagi puudutuse peale laiali laguneb, seega kunagi Plika eest ära pandud sai, kamina ette teibitud papp ära võtta (talvel oli jõle tuuletõmbus) ning piire ja kunstlikud söed tagasi toppida, põrandaid pesta ja tolmu imeda, nats vannituba ja kööki küürida, naabritele allesjäänud toitu pähe määrida, kõik kolm korda üle kontrollida, et midagi maha ei jääks… Ja loota, et kõik ikka mahub ilusti kohvrisse ära 😀

Omanik peaks keskpäeva paiku tulema – tal on küll kurioosne kalduvus alati tunde hiljaks jääda, aga no lennujaama poole peame alles neljast sõitma hakkama.

Algne plaan oli rongiga minna – mis see siis ära ei ole, veidi alla tunni ja 1-2 ümberistumist. Siis aga hakkasime mõtlema, et neli kohvrit + kott + käru + laps ei ole just kõige mugavam variant ümberistumisteks, mis võivad vabalt tähendada ilma liftita jaamades platvormi vahetamiseks trepist üles-alla ronimist.

Aga otse loomulikult oli saatus taaskord meie poolel – naabrimees ostis endale just auto ning kuna täna oli nii s*tt ilm, ei läinud nad ka kuskile kaugemale reisile, mida nad muidu pika nädalavahetuse puhul kindlasti teinud oleksid. Nii et saame homme küüti. Mis saaks veel ilusam olla 😛

Et üldiselt peaks kõik kontrolli all olema.

Rutiininarkar

Kuulge, ma olen avastanud, et ma olen viimase aja rutiinipuudusest täiesti häiritud. Millest poleks iseenesest suuremat häda, kui meid ei ootaks ees määramatult rutiinivaba elu. Väikese lapsega ikka väärtushinnangud muutuvad…

Eks ma oleksin võinud seda ette aimata, keegi ju ei käskinud mul maikuud nii täis bookida. Ja kindlasti ei saaks öelda, et ma midagi kahetseks – hirmtore oli, et sõbrad külas käisid ja sain ise Rootsis õekese põnni näppimas käia.

Aga… Oleks olnud tunduvalt parem, kui kõik need umbes nädalased aktsioonid oleksid olnud kuuajaste vahedega, nii et vahepeale oleks jäänud 3-4 nädalat rutiinset aega. Nüüd kannatan mina ja kannatab laps.

Ei ole mul enam last, kes ise probleemideta magama jääb, olen tagasi esimeses ringis. Eriti niruks teeb hetkeolukorra see, et Plika voodi on juba Eesti pool teel. Oleks võinud siin maha müüa ja Eestis uue osta, aga ei esiteks ei viitsinud kuulutustega tegeleda, teiseks oleks see tõenäoliselt nagunii veidi varem ära viidud, liiga viimasele minutile ei saa ju midagi jätta. Nii ma siis panengi Plikat taas kord magama sarnaselt paari kuu tagusele ajale – võtan ta suures voodis kaissu ja passin nii kaua, kuni ta kustub. Millele eelneb muidugi paar voodist põgenemist, suuremal hulgal viginat, virinat, lalinat ning sahmerdamist, mille käigus ta muudkui niheleb, ennast mulle kakskümmend korda kolksuga otsa keerab (kaks kõva pead, teate küll) ja sõrmi silma, kõrva või ninna topib.

Kunagi oli mul rohkem kannatust, sest ma ei olnud teistsugust varianti kogenud. Praegu enam pole, ma hullun. Ja süüdistada pole kedagi peale iseenda. Ise ma tekitasin olukorra, kus terve kuu järjest ei õnnestunud rutiinset elu elada.

Ülehomme kolime Pärnusse. Millal me oma elamise saame, on enam kui kahtlane küsimus, sellega seoses on igasuguseid probleeme, mida ei tahaks siinkohal pikemalt lahata. Nii et elame määramatu aja ema juures, mis oleks väga tore, kui seal oleks ÜKS tuba rohkem… Aga jällegi, mis seal viriseda – hea, et ma emaga nii hästi läbi saan, hea, et meil on võimalus üldse seal olla. Sellegipoolest on sellistes rahvarohketes oludes rahuliku ja rutiinse elu tekitamine raske. Võimalik tegelikult, aga võib nõuda liigset pingutust, nii et kõik läheb lõpuks ikka nii, kuidas jumal juhatab.

Teatavate asjaolude ilmsiks tuleku valguses olen hakanud mõtlema, kas Eestisse ja Pärnusse kolimine oli ikka üldse õige otsus… Siia jäädes oleks olnud rahulik ja kindel elu, kolimise tagajärjel on kõik väga lahtine – võib minna väga hästi ja ka väga halvasti.

Aga ei… Kui kolimisplaanid lõplikuks said, olin nii õnnelik, süda oli nii rahul. See PEAB olema õige otsus. Me peame leidma kiiresti elukoha, Abikaasa peab leidma kiiresti hea töö. Mõlemaga on küll seotud määratu hulk takistusi, aga neist tuleb lihtsalt jagu saada.

Lõppude-lõpuks olen ma ju optimist. Kui ise uskuda, et kõik läheb hästi, siis tõenäoliselt läheb ka. Kõik asjad juhtuvad teatavasti põhjusega, nii et küll kõik loksub paika. Peab lihtsalt ise aktiivne olema, suurelt unistama, positiivseid mõtteid mõtlema ja üritama neid kõiki ellu viia. Küll siis saab.

Aga ei saaks öelda, et olemine praegu just väga zen on. Tuleviku pärast on veidike hirm nahas küll…

Eks ma lihtsalt katsun rahulikult võtta ja unistan järgmisest oma kodust, kus me saame kõik ilusti ära sättida, oma asjad lahti pakkida ja uut rutiini tekitada. See PEAB juhtuma õige varsti!

Viimaste päevade tegemistest

Pole viimasel ajal siia eriti midagi kirjutada jõudnud, sest maja oli külalisi täis, mitu päeva järjest sai õhtuni väljas oldud ning lõpuks kodus nii väsinud ja laisk, et kirjutada enam ei jõua. Täna on üle mitme päeva rahulik pärastlõuna – käisin küll linnas, aga olen nüüd tagasi kodus, Plika magab, sain rahus koristada ja nüüd blogi kirjutada.

Külalistest – Krissu tuli teatavasti neljapäeval ning lahkub samuti neljapäeval. Lisaks oli paar öömajahädalist, kel oli Londonisse saabumise ja siit edasi liikumise vahepeal ajutist peatuspaika vaja – seda ikka alati saab 🙂 Nii et ööl vastu pühapäeva saabus Kadri (nonde suvepäevade korraldaja, kus me läinud aasta augustis ökoehitust tudeerisime), kes lahkus esmaspäeva varahommikul ning pühapäeva õhtul tuli üks Abikaasa sõber, kes täna hommikul New Yorki lendas.

Koos külalistega saabus ka Kalevi šokolaad, suitsuvorst ja must leib, lisaks sai Plika kingituseks imenunnu raamatu ning vahva puust pusle – ma olen tükk aega mõelnud, et peaks ostma, aga pole seni tegudeni jõudnud. Nii et esimene pusle on nüüd olemas! Loodan, et Plikast saab samasugune puslemaniakk nagu minagi, mul on hulk 500- ja 1000-tükiseid ootamas 😛 Alustuseks, kardan, on aga siiski midagi tagasihoidlikumat vaja. Nood 12 tükkigi käivad veel Plikale üle jõu, aga talle meeldib puslet kokku panna küll – annab ükshaaval tükke minu kätte ja mina siis pean õigesse kohta panema.

Esimesed päevad trippas Krissu üksi ringi, meie Plikaga olime kodused. Pühapäeval aga haakisime külalised sappa ning suundusime kesklinna moeshow‘le pulmakleite vaatama. Abikaasa töökoha eelised, natuke glamuuri igavasse igapäevaellu 😛

Show oli väga äge. Iani kleidid on reeglina minu jaoks liiga külluslikud, mul endal on veidi tagasihoidlikum maitse. Ja näiteks kaks aastat tagasi, kui ka show‘l käisin, ei olnud seal ühtki kleiti, mida oleks tahtnud ise selga panna. Ei tea, kas on siis minu maitse edevamaks muutunud või kleidid tagasihoidlikumaks – igatahes oli seal õige mitmeid selliseid, milles oleks täitsa võinud ise abielluda. Noo, ega ma tegelikult olen hirmus rahul oma punaste detailidega, ei hakkaks miskit tagantjärele muutma. Aga kui saaks veel korda abielluda, siis täitsa võtaks mõne Iani kleidi. Õeke oli ju ka oma pulmas imeilus…

Pärast show‘d oli plaan võtta kuskilt midagi külma ja värskendavat, ennast lähimas pargis murule siruli visata ning ilma nautida. Nojah, plaanid on alati head. Tegelikkuses läks meil poes üksjagu aega, lähim park oli mingi lilleshow tõttu kinni, nii et pidime päris pikalt hirmsas kuumuses kõndima, kui lõpuks kohale jõudsime, oli jäätis sulanud ja üldse liiga magus, minu jaoks oli meie peatuspaik liiga kärarikas ja ilm liiga kuum ja… Ühesõnaga virr-virr 😀 Külalised ei lasknud ennast õnneks millestki häirida.

Show tõttu töötas Abikaasa terve laupäeva ning sai selle eest vabaks esmaspäeva ja pool teisipäeva. Seda ära kasutades jätsime eile Plika Abikaasa hoolde ning läksime Krissuga Camdenisse. Sooja oli taas kord ligi 30 kraadi, mis mõjus väga turgutavalt söögi ostmisele – polnud lihtsalt isu. See on ilmselt minu ajaloo kõige odavam Camdeni külastus üldse, ostsin peale söögi-joogi ainult ühe kahenaelase küünelaki. Söögile, nagu mainitud, kulus ka tavalisest vähem, joogile see-eest veidi rohkem – neli pudelit värskelt pressitud apelsinimahla (hea küll, ühe tõin koju Abikaasale), üks mõnus smoothie puhkepausil tolles ökokohvikus, kus Ly töötab ning karp hiinakat.

Üldiselt oli suur rõõm sellest, kui vähe inimesi esmaspäeval ringi liikus – no neid oli ikka üksjagu, aga võrreldes nädalavahetustega köömes. Kohe hea oli olla. Ja Ly kohvik oli ka pooltühi, tavaliselt ei mahu seal ringigi pöörama.

Krissu shoppas minu eest ka ning lahkus paarisaja naela võrra vaesemana – Camden meeldis talle täpselt nii palju, kui ma arvasin, et võiks 😛

Täna hommikul käisime Vera Cruzis hommikust söömas, siis jätsin Plika taas Abikaasa hooleks ning kihutasin kesklinna Primarki, et viimased asjad tagastada ja juurde osta. Kolm paari mai alguses Plikale ostetud pükse sai kõik tagasi viidud, kuna Rootsi kaltsukast sain odavamad ja ilusamad. Endale ei tahtnudki miskit osta, paar tellimust oli aga täita vaja, mõned asjad õekese poisile ja Abikaasa õele…

Ahjaa, viimastel päevadel sai ka ökokraami varusid täiendatud, kehahooldustoodete poole pealt. Iiris kunagi kirjutas, et mahehambapastat kasutades pole suus hommikul päkapikuläbu, tekitas kohe uudishimu ning kuna praegune poolmahe pasta on nagunii otsa saamas, mõtlesin siis tema oma ära proovida. Pühapäeval linnas jalutades jäigi Neil’s Yardi pood ette ja pasta sai ära ostetud.

Hambapastast veel nii palju, et kui alguses tundus too poolmahe meile hirmus mõru, siis harjusime õige kiiresti selle maitsega ära ning Rootsis õekese juures tavalist pastat kasutades tekitas tolle magusus okserefleksi 😀 Uus pasta on midagi vahepealset – praegusest magusam, tavalisest vähem magus. Täitsa okei maitsega, ühekordsel tarbimisel küll hommikul mingit vahet ei täheldanud, aga eks vaatab siis, kui mõni nädal kasutatud on. Esialgu kasutame ikka vana lõpuni.

Lisaks on meil šampoon varsti otsas. Tavalist nagu enam ei taha, ökošampoonidega on aga see häda, et nood ju enamasti ei vahuta – Loodusperest ostetud Lavera oma oli näiteks jumaliku õunalõhnaga (hm, seda varianti vist enam ei müüdagi, igasugu muud on nüüd kodulehel väljas), aga vahupuudus häiris meeletult, kasutasin selle tagajärjel igal peapesul ilmselt kolm korda suurema koguse, kui oleks vaja olnud.

Mingi hetk leidis Iiris hotellist Green People’i aloe vera šampooni, mida ta oli kunagi kasutanud ning teadis, et see vahutab küll. Kuna tal endal oli šampoon parasjagu olemas ning minu kurtmised meeles, tõi mulle proovida. Tõepoolest, vahutab! Sihuke tihke vaht, mitte päris nii külluslik, kui tavatoodetel. Abikaasa näiteks ajab sellega habet, pidavat ideaalne olema, just selle tihkuse pärast. Igatahes on alla poole pudeli alles, seega mõtlesin varusid täiendada – pole sugugi kindel, kas Eestist kuskilt vahutavat ökošampooni leiab.

Kuna Camdenisse oli nagunii asja, leidsin sealkandis ühe poe, kus pidavat Green People’i tooteid müüdama ning käisimegi seal ära. Nuusutasin kõik nende šampoonid läbi, ükski lõhn ei meeldinud, ostsin siis lõhnatu 😀 Küsisin müüjalt, kas neil veel mõni vahutav šampoon on ning ostsin tema soovituse peale lisaks veel A’kini oma, samuti lõhnatu. Mulle küll väga varusid soetada ei meeldi, aga šampoon on küll sihuke asi, mis raudselt ära kulub.

Lõpuks haarasin veel Plikale ühe hambapasta ka – tal on praegu mingi suvakas Aquafreshi oma, mille pärast mul ikka aeg-ajalt süümepiinad on, sest ta ju neelab kõik alla… Aga ei sattunud kunagi sihukesse poodi, mis lastele ökopastat müüks. Nüüd siis sattusin ja ostsin – kah Green People’i oma. Maitsevalikutest oli mandarin ja mint, võtsin viimase – pole vaja mingit magusat pläga, harjugu normaalsete maitsetega 🙂

Pildil on lisaks ökokraamile veel too Camdenist ostetud küünelakk – punased varbaküüned on lahtiste kingade hooajal minu puhul absoluutne must be ja pediküüris ei jõua ju nii tihti käia, lakk tuleb mul ikka kuskilt reeglina varem maha, kui kuu aega mööda saab. Praegune lakk on minu maitse jaoks liiga tume ja hakkab vist ka ära kuivama, too uus on sutike liiga hele 😀 Aga meeldib täitsa hästi, on kergelt pärlmutter ka, nii et olen rahul. Järgmine kord katsetan nii, et panen alla kihi tumedat ja peale heledat, äkki jääb lõppkokkuvõttes miskine huvitav tulemus.

Täna õhtuks peame teise laari asju kokku pakkima, sest auto vurab jälle Eesti poole. Mõtiskleme, kas peaks äkki elutoast ümmarguse laua ka kaasa võtma – see hirmsasti meeldib meile, sihuke parajas suuruses ja täispuidust, mitte saepuruplaadist kõikuv nikats, nagu meil Tähtvere köögis oli. Krissu olevat just sihukest lauda Eestis suisa otsinud ja ütles, et sobivas suuruses polnud, ainult liiga suured ja liiga väikesed. Saime selle ju tasuta, võiks veidi transpordi eest maksta küll… Pmst sõltub sellest, mis hinda meilt tahetakse – see on päris raske, aga kaaluda suht võimatu – näitame autojuhile ette ja vaatame, mis summat küsib. Mõistlik tüüp on, ehk saame kokkuleppele.

Ja viie päeva pärast lendamegi Eestisse. Hetkel on täitsa kahju ära tulla, tahaks veel natuke nautida oma kodu rutiini ja vaikust ja rahu… Ei kujuta ette, millal jälle saab, Eestis peatume ju esialgu määramata aja ema juures ning üritame võimalikult kiiresti oma elamise leida. Ema juures on muidu hirmus tore, aga kahetoaline korter jääb viiele inimesele lihtsalt õige ruttu kitsaks.

No ega’s midagi, loodame parimat. Küll kõik laabub 🙂

Põrgukuumus

Eile oli mõnusalt vaikne ja sündmustevaene päev – paar mõnusat tunnikest Leedu sõbraga mänguväljakul, järjekordne lõunauni koos Plikaga, öised vestlused külalistega…

Täna olime terve päeva linnas, aga pikemalt kirjutada ei viitsi. Homme või milllalgi.

CIMG0633

Unine lugu

ilmEile oli vaja ometigi poole ööni üleval olla – poole kaheni vaatasime House’i, siis voodisse, magama jääda ma ei jõudnudki, Krissu tuli veidi enne poolt kolme. Siis oli vaja veel muidugi tunnike jutustada, lõpuks pool neli voodisse, Plika äratas aga ikka kaheksast nagu tavaliselt.

No ja siis sai jälle jutustatud, nii et hommik kadus märkamatult käest – Krissu startis kesklinna ja meie mänguväljaku poole alles veidi enne kahteteist (tavaliselt läheme tunni varem). Ilm oli imeilus, mänguväljakul oli meie suur sõber Liepa oma emaga (leedukad), pidi siis ju ikka mängima ja juttu rääkima, ära saime alles poole kahest. Plika, eksju, peaks pool üks lõunat sööma ja ühest tuttu minema 😛

Kolmveerand kaks sai ta lõpuks voodisse, mina sõin veel ühe apelsini ja istusin natuke arvutis… Aga kuumus rammestas, uni murdis maha, läksin ka voodisse. Veidi peale kolme hakkas Plika vigisema, tõstsin enda kõrvale… Ja nii me siis koos põõnasime.

Mina ärkasin viiest, tema just praegu, poole kuuest.

Tahaks näha, mis kell keegi siin majas täna õhtul lõpuks magama jääb.

Aga suvi on imeline!

Scroll to Top