Pärast eelmise postituse kirjutamist tundsin korraga, et hirmus s*tt on olla – algselt arvasin, et ju on põhjus (nagu tavaliselt) selles, et ma pole viitsinud endale piisavalt riideid selga panna, aga kui kampsuni, teksade ja kahe paari sokkidega kahe teki all veerand tunni pärast ikka samasuguseid külmavärinaid ja nõrkust tundsin, kahtlustasin juba miskit muud.
Ega nad asjata ütle, et väikese palavikuga on kõige hullem enesetunne – paari tunni pärast, kui tundsin, et külmavärinad on asendunud meeldiva soojusega, oli palavik juba tunduvalt kõrgem.
Nii ma siis olengi viimased pool päeva tekikuhila all lesinud ja jõudu kogunud. Abikaasa käis Plikaga poes, tegi süüa, nüüd läksid koos pubisse. Mind ikka säästetakse kogu aeg 🙂
Kui naaber polnud õhtuks oma nägu näidanud, helistasime talle Skype’ist (sest endal on krediit otsas ja pole suutnud valida, mis kaardid seekord võtta, praegune Orange ei tasu ennast igal juhul ära) ning saime teada, et ta olla mulle meili saatnud ja öelnud, et ta ei jõua ikka täna tulla, tuleb homme. Mida aga pole, see on meil. Veider.
Aga nojah, vahet pole – ongi hea, Abikaasa sai rahus välja minna, selle asemel et terve õhtu teda oodates kodus passida. Eks kolime siis homme. Seekord lubas ta vähemalt suhteliselt vara tulla.
Mina olen omadega läbi nagu läti raha. Hirmus väsimus on peal, söögiisu pole, midagi teha ei jõua. Ei jõudnud lõputult voodis ka lesida, sellepärast tegingi korraks arvuti lahti. Aga varsti lähen ilmselt tagasi, ega siingi ei jõua.
Ma eeldan, et korralik ööuni mõjub hästi. Kangesti tahaks nüüd seda mett, mis ruumipuudusel kohvrisse panemata jäi. No ja kui esmaspäevaks parem pole, siis mu perearst on siit kümme minutit allamäge jalutada, võin minna oma apostillidega lehvitama.
Natuke murelikuks teeb see, et mul on ühe rinna külg hommikust saati valus – kuna seal aga mingeid tükke pole, siis ei tohiks ju tegemist olla rinnapõletikuga, ilmselt magasin lihtsalt halvas asendis. Plika on täna kaks korda tissi saanud ka ja mingit rõvedat valu (mis oleks siis jällegi rinnapõletiku tunnus) ei tundnud, täitsa tavaline oli.
No vähemalt oli täna nii halb ilm, et ma ei jäänud haige olemisega suurt millestki ilma. Reinu pubis jõuan küll ja veel käia. Ja palavik on praeguseks ka juba väiksem 🙂 Kui ma ainult aru saaks, KUST see palavik nii järsku tuli, enda arust pole eriti külma saanud…
Irw, ja just turgatas pähe, et raudselt tuleb mõni agar lugeja nüüd seagripi jutuga. Ma ei usu sellesse karvavõrdki, minu meelest on see üles haibitud jama, aga olgu peale – kui tervemaks ei saa, siis esmaspäeva hommikul esimese asjana arsti juurde. Siinmaal nad kipuvad muidugi pikema jututa iga häda peale antibiotse kirjutama, mis on pooltel juhtudel mõttetu organismi mürgitamine ja kuna annan ikka veel rinda, ei tahaks kohe üldse. Loodame parimat 😛
EDIT: Nagu ma just Iirelt ja Stenilt teada sain, siis siinmaal seagripi kahtlusega arsti juurde minna ei tohi, tuleb netist sümptomite kohta lugeda ja kui tundub, et sobivad, siis helistada, et sulle rohi koju saadetaks. Tramaivõi, mis maa!
Õnneks mul peale palaviku ja väsimuse igasugused muud sümtomid (nohu, köha, kõhulahtisus, kurguvalu jne jne jne) puuduvad, nii et ma pole eriti mures. Olen nimelt otsustanud, et olen homseks täiesti terve 😛
