igapäevaelu

Ei miskit uut

Eile tegelesin terve päeva pulmapiltide sorteerimise ja töötlemisega – Andrese tehtud fotodega polnud muidugi vaja miskit teha, aga ülejäänud sõpradelt saadud piltidega oli mässamist omajagu. Ma pole nii ammu piltide kallal nokitseda saanud, tegin seda suure mõnuga.

Sain onult rõõmusõnumi, et ta oli enda tehtud pulmapildid läpaka kõvakettalt päästnud, enne kui see lõplikult pillid kotti pani – tõeline napikas. Neid peaks varsti näha saama, Heili pilte ootan endiselt, teise onu naine lubas enda tehtud fotod meilile saata ja kui veel Piia oma filmi ka ära ilmutaks… Siis olekski kõik 😀 Ma vist ootan selle suure veebialbumi tegemisega ikka nii kaua, kuni kõik pildid käes, ehk liiga kaua ei lähe, niikaua külalised muudkui kannatagu.

Eile õhtul vajus Abikaasa vara ära, meie Iirega hävitasime aga kahekesi pudeli veini ja panime maailma asju paika. Päris paigas on nüüd 😛

Korteririndel muutusteta. Saatsin eile ülemisele naabrile meili omapoolsete ettepanekutega, sain talt täna hommikul vastuse, et peab tööle minema ja mõtleb selle üle. Siiani pole vastanud. Pöidlad pihku, sest uute kuulutuste hulgas polnud ka sobivaid.

Täna pole absoluutselt miskit asjalikku teinud – istusin kodus arvutis ja hängisin Plikaga. Too oli küll imetlusväärselt heas ja iseseisvas tujus ega ei vajanud suuremat kantseldamist – lõbustas ennast pikka aega palli veeretades ning hiljem veel pikemalt põrandale tühjaks kallatud mähkmepaki sisu mööda tuba laiali pildudes. Ikka nii, et viskas kõik mähkmed üle õla, siis keeras ümber ja viskas tagasi. Ja naeris. Oh, mulle meeldib, kui ta nii iseseisev on.

Õhtupoolikul käisime Abikaasal tööl vastas:

Magamise rutiin on Plikal viimasel ajal selline, et hommikul ärkab Abikaasaga kell kaheksa, lõunaund magab ca 12-14, õhtul läheb magama 20-21 vahel. Töötab väga hästi.

Kui Eestis ununes väljaminekute kirja panemine pärast maikuist Londoni-reisi ära ja hiljem enam ei viitsinud, siis siin hakkasin kulusid uuesti üles tähendama. Nädal on nüüdseks möödas ja seis murettekitav – kulunud on £155, kusjuures me pole teinud muud kui mõned korrad väljas söönud, ühe korra joonud ja ülejäänud aja kokku hoidnud.

Esialgsete arvutuste kohaselt jääb meil pärast üüri ja makse elamise rahaks kuus £400-450, nii et seis on suht nukker. Ei taha väljas söömisest lõplikult loobuda (st see polegi ju nö traditsiooniliselt väljas söömine, see on junk food :P), tahaks vahel midagi peale söögi ka osta… Transport on rõvedalt kallis… Ainult koju ostetavat sööki saaks ja tuleks mõistlikumalt planeerida, samas on jällegi teatud asju, millest ei taha loobuda, ainult vee ja leiva peal elada ei viitsi.

Senine harjunud Londoni elustandard oli ju kahel palgal põhinev, nii et ma pole päris kindel, kuidas me nüüd ära elame (st vabalt elame, aga küsimus on selles, mis kvaliteediga see elu on). Üks on kindel – Eestis oleks kokkuhoid veel hullem olnud. Mis seal ikka hädaldada, alati ju saab.

Ja külalised tulevad

Õeke on siin 7-13. oktoober, Kessu ja Tauno 28-31. jaanuar. Abikaasa õde tuleb ilmselt novembris, Krissu plaanib kevadet, Haide lubas ka tulla… Ja siis on veel nii mõnedki, kes asja kaaluvad 😛

Peaks sidebarile kalendri panema, kust näha, millised päevad juba kinni on. Teate küll, nagu bändide kodulehtedel. Haha. Me oleme nõutud.

Muidu on nii, et käisime Vera Cruzis hommikust söömas ja Tescost süüa ostmas – maple & pecan saiakesi, pittat, cheese & onion sandwich fillerit, smoothiet ja muid lemmikuid. Nüüd oleme jälle kodus, ülevalt naaber on kohal ja kobistab omi asju teha, ei ole viitsinud veel temaga rääkima minna. Varsti…

Dilemma

Olen Pärnus, ema juures. Sõin varahommikul kaks juurviljakotletti ja pool nektariini ning ennelõunal kaks võileiba ja paar ploomi.

Asjaajamist oli seni nii palju, et näljale polnud aega mõelda. Nüüd on aga selline hetk, kus kõik hädavajalik on justkui tehtud ning ülejäänud mustmiljon tegemist vajavat asja võivad veel sutsu oodata, kuni ennast puhkan ja laen.

Jõudes lõpuks pointini – nägin ema riiulil kahte šokolaaditahvlit ja karpi Domino küpsiseid, hirmsa isu ajasid kohe peale. Samas oleks äärmiselt palju mõttekam enne magusa kallale asumist kööki minna ja kartuleid ning kotlette soojendada.

Enne selle sissekande kirjutama asumist mõtlesin, et alustan vist ikka magusast, sest kui just nende isu suur on, siis miks mitte, aga kirjutamisega läks nälg nii palju suuremaks, et kartul-kotlet tunduvad juba ahvatlevamad 😛

Aga miks ma üldse kirjutan? Lihtsalt jube rõõmus meel on, et ma märkan vahelduseks oma elus ka selliseid lihtsaid valikuid nagu ülalpool mainitu, mitte ei muretse ainult suurte asjade pärast nagu Londonisse kolimine. Elu on tegelikult ju lill!

EDIT: Ja kohe pärast selle postituse üles panemist tuli meelde, et pidin kell kolm ühte kohta helistama… Kotletid peavad veel ootama 😀

Lihtsalt ei jõua

Ma tahtsin kirjutada. Ma tahtsin fotosid üles panna. Aga ma olen täna nii palju muid asju kirjutanud ja nii väsinud, et lihtsalt ei jõua.

Homme on ka kiire päev ees… Aga õhtul ehk. Sest muljetada oleks paljust. Praegu tahaks ainult süüa ja magada.

Okei, üks foto siiski. Pole muidu midagi erilist, aga sai vanaemale lubatud sellist, kus kõik hambad on ilusti näha 😉

Müstika

Laps magab umbes kaheteistkümnest saati aias kärus.

Kahe paiku kuulsin nuttu. Läksin aeda, panin luti suhu, hoidsin kätt, magas edasi. Nii, kui tuppa ära tulin, oli jälle nutujoru. Läksin jälle, panin luti suhu tagasi, keerasin toa poole… Jälle virin. Vaatasin siis teda natuke, rohkem ei nutnud. Läksin tuppa tagasi ja jätsin ukse lahti.

Kuna jalgadel hakkas külm, läksin nüüd ikkagi ust kinni panema. Nii kui lingi klõpsu ära tegin, kuulsin jälle viginat. Õnneks oli see ühekordne ja siiani on veel vaikus.

Kas see laps tunnetab läbi une seitsmenda meelega ära, kui ma talle selja keeran või meie vahel ukse kinni panen?

Ei, muidu pole häda, lihtsalt mõtisklen 😛 Laiskushoog on täna peal, passin arvutis ja loen.

Scroll to Top