Ohhoo, aga ma saingi täna tõepoolest koos Mehega kell kaheksa üles 😛 Kusjuures ta ei tõuse tavaliselt nii vara, peab alles peale poolt kümmet kodust ära minema – lihtsalt täna oli vaja meil mõlemal duši alla jõuda ja Plika ärkas ka juba pool kaheksa.
Nii et me jõudsime ilusti koos hommikust süüa. Kella kümne paiku, kui Mees oli läinud, sai Plika oma pudru. Varsti pärast seda läksime verd andma ja keskpäevaks magas laps nagu inglike.
Koristada polnud mul enam midagi, sest kõik oli eilsest korras. Kui arvutist istumisest kõrini sai, korjasin aiast lugematuid ämbritäisi õunu-pirne ja otsustasin, et nüüd pole enam kuskile põgeneda – pean ikka õunakooki tegema. Otse loomulikult läks selle sisse vaid murdosa õuntest – ülejäänud on endiselt suure kausiga köögis oma saatust ootamas. Kook sai täitsa hea, aga suhkrut, mida ma panin retseptis oleva kahe klaasi asemel 1,5, võiks suisa üks olla. Suti liiga magus sai mu meelest.
Kuna ma otsustasin, et nüüd, kus Mees täiskohaga tööl käib, peaksin ma hakkama süüa tegema (jajaa – MINA ja SÜÜA), otsisin Toidutarest esimese ettejuhtuva retsepti, mis sisaldas hakkliha (see oli lihtsalt külmkapis olemas) ja tundus piisavalt lihtne ning tatra-hakklihahautis sai tehtud. Küll tavalisest hakklihast ja ilma tomatita, sest mulle kuum tomat ei maitse. Täitsa maitsev tuli.
Koogi ja söögi tegemise vahepeale jäi veel mitu tundi aega, mille ma suuremas osas lihtsalt arvuti taga maha molutasin. Hea küll, Plikaga mängisin ka ja muidugi mökerdasime veel tema lõunasöögiga (lillkapsas hakklihaga – see on juba täiesti klassikaks muutunud, hea kerge teha).
Kui Mees kuuest järgmisele tööle läks, kavaldasin virila Plika üle sellega, et viisin ta Kessu poole liivakasti mängima ja kiikuma. Tegevust rohkem kui tunniks ja nutust polnud juttugi. Koju tagasi jõudes oligi juba õhtusöögi aeg, siis vann ja enne poolt üheksat ta juba magas.
Nojah, koristamist mul jällegi eriti polnud, nii ma siis siin nüüd istun ja ootan Meest.
Aga iseenesest on rahulolu suur – ma tegin kooki ja ma tegin süüa ja mu kodu on rohkem korras, kui tavaliselt – ehkki alati võiks veel rohkem olla. Ja rutiin hakkab juba kujunema – pärast kaootilist suve on see ütlemata hea.
Mhm, ma tean, et ega teil ei ole eriti huvitav päevast päeva mu igavast koduperenaise elust lugeda, aga kuniks see minu jaoks veel uus ja huvitav on, panen kõik üksipulgi kirja. Ega ma kaua nagunii ei viitsi 😉
