igapäevaelu – Page 145

Kas tõesti?

08/09/2009 / igapäevaelu / Leave a Comment

Kas ma tõesti võingi istuda rahulikult arvuti taha, nii et midagi pole vaja teha ja keegi ei karju…

Ei, tegelikult läks tänane päev võrreldes eilsega tunduvalt paremini. Ei olnud just seda positiivset energialaksu, mis oleks pannud kärmelt koristama, aga Plika sai päeva jooksul endaga suuremalt jaolt ise hakkama ning minul õnnestus muude mõtete mõlgutamise kõrvalt siin ja seal tasapisi nokitsedes enamik jamast siiski ära kraamida. Köök suht-koht läigib jälle, toad on täitsa rahuldavas korras, no vannitoas oleks veel üht-teist teha, sest tahaks tagasi seda silmipimestavat puhtust, mida ennist nii püüdlikult hoidsin, samas on sealgi esimesel vaatlusel kõik jonksus.

Isegi pesu jõudsin pesta ja saiavormi teha. Nojah, nüüd tuli meelde, et tahtsin lapsega koos veel poest läbi käia, sest piim on otsas, aga…

Kui Mees seitsme paiku tööle läks, muutus Plika meeletult virilaks – lihtsalt nuttis ega jäänud enam vait. Sain läbi häda saiavormi ahju (tegemine oli juba pooleli, pidin ära lõpetama), siis tuli meelde, et pesumasin lõpetas tükk aega tagasi ja pesu tuleks kuivama panna, siis veetsin närvesööva veerandtunni ühtaegu Plikat rahustades ja pesu riputades, siis pidin poolhüsteerilisel lapsel mähet vahetama ja ööriideid selga panema, siis tissi andma ja nüüd lõpuks ometi on rahu majas. Ainult et poes jäigi käimata. Ja saiavorm ootab. Ja piima pole tilkagi.

Ahjaa, ja üheksast peame me Püssikas olema, läheme bändiga kokku saama ja läbi rääkima. KOOS Plikaga, jajah. Panen talle jaki selga ja teki peale ja loodan, et ehk ei ole seal nii meeletu lärm, ehk magab kärus edasi. Elav muusika ei hakka igal juhul enne, kui meie läinud oleme, sest nii kaua on bänd kinni 😛

Eks me näe, kuidas see kõik välja kukub…

Niru päev

07/09/2009 / igapäevaelu, pulmad, virin/urin / 4 Comments

Täna ei edenenud asjad kohe üldse mitte. Igal pool valitsev segadus tegi mind nii pahuraks, et mul polnud mitte mingit tahtmist seda koristama hakata. Liiga selgelt oli meeles see mõnus kord ja rutiin, mille vahepeal juba saavutasin. Aga siis tuli nädalavahetus, kus Mees oli kodus ja ema külas ning tegemist nii palju, et korda lihtsalt ei jõudnud hoida (teate ju küll – mida rohkem inimesi kodus on, seda kiiremini kõik sassi läheb).

Jõudsin ainult nõudehunniku ära pesta ja toast suurema läbu kokku korjata (mille laps küll kiiresti ja efektiivselt suuremalt jaolt taastas), aga kõik on ikka veel piisavalt sassis, et mind närvi ajada. Ja nii ma olengi terve päeva lihtsalt pahurdanud. Positiivset energialaksu oleks vaja, siis ma võtaks kätte ja koristaks kõik kärmelt ära.

Käisime fotograafiga rääkimas ja pulmaasju täpsustamas. Nagu te isegi arvata võite, pildistab meie pulmas ikka Andres Jalak 🙂

Sellega seoses – oskab keegi soovitada mõnd erilist ja jaburat kohta pildistamiseks? Sellist ebatraditsioonilist, nagu oleks olnud näiteks nüüdseks maha lammutatud lihakombinaat. Tahaks klassikaliste ilupiltide kõrval ka midagi põnevat ja ootamatut teha 😛

Emotsiooniost

04/09/2009 / igapäevaelu, pulmad / 3 Comments

Mida teeb läbimärg Tikker, kui ta on 15 minutit ladiseva vihma käes linna poole kõndinud ja viis minutit enne kokkulepitud kohtumist helistatakse salongist ning lükatakse kokkusaamine pool tundi edasi?

Otse loomulikult suundub ta Kaubamajja ja otsemat teed pidi vihmavarjude juurde. Valib kõhkleva näoga, leiab siis ühe potentsiaalselt huvitava, teeb lahti ja leiab selle pealt suured punased lepatriinud – kes oleks osanud arvata, ümbris sellele küll ei vihjanud (vaata hoolega, see on fotol varju peal olemas). Kilkab rõõmust ja suundub otsemat teed pidi kassa poole. 265 krooni lepatriinude ja kuiv olemise eest pole ju tegelikult NII palju? 😉

Plika vereproov oli korras. Korseti tikand oli ilus, kolmapäeval tuleb üks viimaseid proove, koos seelikuga. Bändi pole ikka veel. Aga muud asjad liiguvad 😛

Usin ja hea

03/09/2009 / igapäevaelu, kööginurk, rõõm / Leave a Comment

Ohhoo, aga ma saingi täna tõepoolest koos Mehega kell kaheksa üles 😛 Kusjuures ta ei tõuse tavaliselt nii vara, peab alles peale poolt kümmet kodust ära minema – lihtsalt täna oli vaja meil mõlemal duši alla jõuda ja Plika ärkas ka juba pool kaheksa.

Nii et me jõudsime ilusti koos hommikust süüa. Kella kümne paiku, kui Mees oli läinud, sai Plika oma pudru. Varsti pärast seda läksime verd andma ja keskpäevaks magas laps nagu inglike.

Koristada polnud mul enam midagi, sest kõik oli eilsest korras. Kui arvutist istumisest kõrini sai, korjasin aiast lugematuid ämbritäisi õunu-pirne ja otsustasin, et nüüd pole enam kuskile põgeneda – pean ikka õunakooki tegema. Otse loomulikult läks selle sisse vaid murdosa õuntest – ülejäänud on endiselt suure kausiga köögis oma saatust ootamas. Kook sai täitsa hea, aga suhkrut, mida ma panin retseptis oleva kahe klaasi asemel 1,5, võiks suisa üks olla. Suti liiga magus sai mu meelest.

Kuna ma otsustasin, et nüüd, kus Mees täiskohaga tööl käib, peaksin ma hakkama süüa tegema (jajaa – MINA ja SÜÜA), otsisin Toidutarest esimese ettejuhtuva retsepti, mis sisaldas hakkliha (see oli lihtsalt külmkapis olemas) ja tundus piisavalt lihtne ning tatra-hakklihahautis sai tehtud. Küll tavalisest hakklihast ja ilma tomatita, sest mulle kuum tomat ei maitse. Täitsa maitsev tuli.

Koogi ja söögi tegemise vahepeale jäi veel mitu tundi aega, mille ma suuremas osas lihtsalt arvuti taga maha molutasin. Hea küll, Plikaga mängisin ka ja muidugi mökerdasime veel tema lõunasöögiga (lillkapsas hakklihaga – see on juba täiesti klassikaks muutunud, hea kerge teha).

Kui Mees kuuest järgmisele tööle läks, kavaldasin virila Plika üle sellega, et viisin ta Kessu poole liivakasti mängima ja kiikuma. Tegevust rohkem kui tunniks ja nutust polnud juttugi. Koju tagasi jõudes oligi juba õhtusöögi aeg, siis vann ja enne poolt üheksat ta juba magas.

Nojah, koristamist mul jällegi eriti polnud, nii ma siis siin nüüd istun ja ootan Meest.

Aga iseenesest on rahulolu suur – ma tegin kooki ja ma tegin süüa ja mu kodu on rohkem korras, kui tavaliselt – ehkki alati võiks veel rohkem olla. Ja rutiin hakkab juba kujunema – pärast kaootilist suve on see ütlemata hea.

Mhm, ma tean, et ega teil ei ole eriti huvitav päevast päeva mu igavast koduperenaise elust lugeda, aga kuniks see minu jaoks veel uus ja huvitav on, panen kõik üksipulgi kirja. Ega ma kaua nagunii ei viitsi 😉

Võrratu päev

02/09/2009 / igapäevaelu, plika, rõõm / Leave a Comment

Tänane ilm oli üle mõistuse mõnus – sinine-sinine taevas ilma ühegi pilveta, sirav päike, mõnus soe tuul…

Hommik ei alanud tegelikult üldsegi mitte nii hästi. Me ei jõudnud koos hommikust süüa, sest Mees kiirustas tööle ja kogu elamine oli niiii sassis. Keskpäevaks olin ma jõudnud ära teha ainult nii palju, et Plikal oli hommikupuder söödud.

Aga siis me läksime poodi ja ilm oli niii ilus. Tagasi tulles andsin Plikale tissi, et ta tunnikeseks magama saada ning rahus “hommikust” süüa (kell oli selleks ajaks pea üks) – tegin omale hunniku võileibu ja suure tassi kohvi, kõhutasin aias ning lugesin raamatut. Magustoidu sain ka aiast:

See raamat, mida lugema hakkasin, on üle pika aja täiesti puhas naistekas (nojah, Bagshawe on ju tegelikult ka) – Iiris tõi mulle selle viimati jõuludeks, aga mul on nii palju lugemist olnud, et polnud sinnani jõudnud. Aga täna oli just naisteka tuju, nii ma siis lugesin ja mõnulesin ja nautisin täiega.

Plika, va sindrinahk, magas tunni asemel peaaegu kolm tundi ja ärkas alles siis, kui ma ta arsti juurde jõudes kärust välja võtsin. Kuna tal oli kõige õhem marlimähe all (mis oli pika une peale muidugi lirtsmärg), sai see veel kiiresti ukse taga Moltexi vastu vahetatud.

Arstilt midagi uut ei kuulnud – kaalud-mõõdud suht samad. Vereproovi saadeti tegema, eks me siis homme läheme.

Siis käisime veel korraks Kessu juurest läbi, et talle trimmer tagasi viia ning juba oligi õhtupoolik käes. Sel ajal, kui mina Plikale süüa tegin ja kööki koristasin, pätutses tema köögi ja aiaukse vahelises koridoris, kuhu teda tavaliselt ei lubata:

Mees käis viiest kodus söömas ja läks siis teisele tööle. Mina veetsin Plikaga vaevalised kaks tundi (sel ajal, kui Mees kodus oli, säras ta rõõmust ja tegeles oma asjadega, aga nii kui issi jälle läks, oli nutt kohal), tegin talle kaheksast vanni ja panin magama.

Oh, ja siis algas alles õige lõbu – ma sain rahus koristada. Kõik jõudsin ära koristada, enne kui Mees ükskord peale üheksat tuli. Isegi mähkmed loputasin ära. Ja köögipõrandat pühkisin. Ja need on asjad, mida ma reeglina üldse teha ei viitsi 😛 Aga sügis ja teistsugune elukorraldus tekitavad minus tahtmist usinam olla. Loodetavasti see kestab.

Vot sihuke päev. Igav, aga mõnus. Nii me siin vaikselt tuksume 🙂