Mees läheb last magama panema. Veerand tunni pärast neid vaatama minnes avaneb järgmine pilt: Mees norskab voodis, Plika vahib lakke, vehib kätega ja laliseb rõõmsalt omas keeles.
Teadusliku väljendi kohaselt ta muidugi veel ei lalise, alles koogab.
Sain täna lõpuks vanemahüvitise ära taotletud. Pöidlad pihku, et enam mingeid takistusi ei ilmneks…
Kui ma eile veel kirjutasin, et mänguasjad Plikale mingit huvi ei paku, siis täna hommikul kõristas ta juba mõnuga lambaid. Ma ei tea, võib-olla vehkis niisama käega ja lambad jäid lihtsalt ette, aga tundus, et tal oli lõbus, vähemalt natuke aega.
Üritasin täna veidike normaalsemat päevaplaani juurutama hakata, mis tähendas, et läksin eile juba veerand kahest magama (seadsin eesmärgiks 12-1 vahel, natuke läks üle, tavaliselt olin muidu ikka kolme-neljani üleval) ja ärkasin hommikul kella üheksast. Äratuse peale muidugi, ilma selleta oleks ikka keskpäevani põõnanud. Poole kümnest sain päriselt ka üles 🙂
Nii et saime enam-vähem normaalsel ajal hommikust süüa ning juba pool kaksteist kodust välja – Maximasse suuremale toiduretkele, kõik söök oli otsas – leivast-saiast õli, jahu ja munadeni välja. Arve läks pea 600 kr. Peaksin selle kuradi inflatsiooniga juba harjuma hakkama. Noh, vähemalt pole niipea peale piima midagi vaja.
Siis viskasime söögid kähku koju ja kärutasime Kessu juurde. Juba üle kuu aja oleme lubanud külla minna, täna jõudsime siis lõpuks tegudeni. Meid ajendas puhtalt omakasupüüdlik motiiv – olime hakanud Kessu soovitusel Hustle‘it vaatama ja sattusime vaimustusse (nagu Ocean’s Eleven), aga mingid osad olid torrentis vigased ja õigeid polnud saada. Kessul oli kõik neli hooaega plaatidel olemas, saime laenuks.
Ühtlasi vaimustusime nende korterist (mõnusalt suur, heas kohas, aiaga) ja hakkasime plaani pidama, kuidas müügis olev naabrite oma (täpselt samasugune, peegelpildis) ära osta. Unistada ju võib 😛
Laps magas tükk aega akna taga aias perepreili kõrval rahulikku und. Kui lõunauinakuga ühele poole saadi, tehti lähemat tutvust ka:
Aga lõpetuseks hoopis selline küsimus: kui vana peaks laps olema, et ma võiksin loomade varjupaika vabatahtlikuks minna, ilma et ma talle sealt kogemata mingeid haigusi koju tooks? Mees arvas, et praegu veel küll ei tohi.
Tubastes tingimustes olen lina nüüdseks korduvalt kasutanud, aga väljas enne tänast mitte – ilmad on ju külmad, tundus liiga suure jamamisena. Täna läksin üksi välja ning tahtsin poodi ja panka minna. Kuna polnud suuremat viitsimist üksi käruga jaurata, otsustasin lõpuks lina ära proovida.
Mees oli idee tekkimise ajaks juba lapse vankrile mõeldes ülisoojalt sisse pakkinud (-11 kraadi ikkagi), seega lükkasin kõrvale mõtte rasedusjopest, mille luku oleks saanud ilmselt üle lapse kinni tõmmata, ning otsustasin, et mantli võib eest lahti jätta küll, külm ei tohiks hakata.
Ei hakanudki, ehk oli isegi liiga soe. Kuklavolt oli koju jõudes kuum, aga mitte niiske. Plika jäi magama juba siis, kui teda õueriietesse toppisime, magas kogu väljas olemise aja ning koju tagasi jõudes veel lahtise akna all ka.
Pank oli muidugi kinni, ega meil siis pähe tulnud, et laupäev on. Aga poes sai ilusti käidud ja üleüldiselt oli linalapsega igal juhul palju mugavam asju ajada kui vankriga.
Loen esimese katsetuse 100% õnnestunuks 😉
Sattusin eile hommikul telekava lugedes Kanal 2 öise dokfilmi peale, mis rääkis perekonnast, kuhu sündisid kõigepealt kaksikud ning siis kuuikud. Film ise oli umbes öösel kell kolm, seega ma seda arusaadavatel põhjustel ei vaadanud, küll aga hakkasin selle perekonna vastu huvi tundma ja googeldasin natuke.
Muidugi tuli välja, et sellel perekonnal on suisa oma reality-show (millest saadud tuludest nad elavadki, sest isa tuli ka töölt ära, et lapsi kasvatada) ning koduleht.
Mitmikute teema on mind alati paelunud – olen näiteks alati arvanud, et oleks äge kaksikud saada. Seega uurisin huvi pärast edasi, mida igasugustest mitmikutest Eesti ajakirjanduses kirjutatud on.
Nii palju kui ma aru saan, pole Eestis kolmikutest suuremaid sünde eriti olnud – netist tuhnisin hiliseima teadaoleva nelikute sünniajana Eestis välja 50-ndad. Mainitud oli ka varasemaid, aga üldiselt ei jäänud tollal lapsed nii suurte “pesakondade” puhul vist eriti elama.
Välismaiseid sünde ikka kajastati, nelikutest seitsmikuteni.
Igal juhul ei rahuldanud Eesti keeles leitu mu mitmikuvaimustust piisavalt, googeldasin inglise keeles ka. ja sel kombel sattusin muidugi kullaaugu otsa – paistab, et peaaegu kõigil mitmikel alates nelikutest on oma blogi, paremal juhul terve koduleht, kust saab peale perekonna tegemistega kursis olemise ka infot selle kohta, mida teha, kui tahad neile midagi annetada või vabatahtlikuna appi tulla. Kaval.
Nojah, kõik need blogid-kodulehed on muidugi USA omad. Ja absoluutselt kõik need perekonnad on süvausklikud ja räägivad igas postituses, kui õnnistatud nad on. Noh, tüüpiline Ameerika värk 😛
See blogi, millele juhtumisi esimesena sattusin, oli väga hästi kirjutatud, lugesin selle ühe hooga läbi – läks kiiresti, sest algas alles 2007. aastal ning kuus oli reeglina vaid kolm-neli postitust. Lisaks mõnusale kirjastiilile on seal ka muidugi lõputul hulgal vahvaid fotosid.
Piilusin teisi blogisid ka, aga enamik neist polnud nii köitvad, et oleks viitsinud kohe lugema hakata, ühte alustasin, aga see pole ka siiski nii hea kui too esimene. Mõned inimesed lihtsalt kirjutavad paremini kui teised.
Mees on juba täitsa tüdinud, sest ma eile hommikust saadik muudkui loen ja iga natukese aja tagant kommenteerin midagi või räägin talle edasi. Tema õnneks sai mul teemast selleks korraks kõrini, selle ühe läbiloetud blogi panin Google Readerisse ja ülejäänusid piilun siis edasi, kui kunagi jälle tuju peaks tulema.
Aga mitmikke tahaks saada küll, mis siis, et alguses on jube raske. Viis on muidugi liig, aga kaks-kolm võtaks hea meelega. Tea, kas viljakusravimeid siis ka antakse, kui probleemi tegelikult pole – lihtsalt profülaktika mõttes, et mitmike saamise tõenäosust suurendada? 😛