igapäevaelu

Edusammud

Ausa ülestunnistuse mõttes pean kõigepealt ära mainima, et eile ei teinud ma peaaegu mitte midagi asjalikku – pühapäeva õhtul vara magama minemisest ei tulnud miskit välja, seega magasin poole kaheteistkümneni ja vahtisin terve päeva Dexterit (ma hakkasin alles esimese hooaja keskelt Mehega koos vaatama, nii et esimesed osad olid puhta nägemata). Plaanitud turule minemisest ja koristamisest ei tulnud niisiis miskit välja, aga kuna ma olin enesele lubanud mitte põdeda, siis võtsin asja vabalt.

Õhtupoolikul tuli meelde, et teadliku vanema projekti infopäev on, kuhu ma esiteks unustasin ennast kirja panna ja teiseks oli alguseni ainult poolteist tundi. Kuna Mees ei julgenud lapsega koju jääda, sest too oli terve päeva erilise apluse märke ilmutanud ning iga tunni tagant tissi nõudnud, läks ta hoopis ise ja mina jäin koju. Kuna Dexteris tulid juba need osad peale, mida ma näinud olin, võtsin ennast kokku ja tegin natuke kasulikke asju ka – tunne sai kohe asjalikum.

Eile õnnestus siis lõpuks normaalsel ajal magama minna – umbes üheteist paiku. Nii polnud mingi probleem täna üheksast ärgata. Pärast dušši ja hommikusööki kihutasime Kessu juurde, kes oli lahkelt lubanud oma pesumasinat kasutada.

Kuniks pesu pesi ja laps Kessu akna taga lõunaund magas, veetsime meie mõnusasti aega Kessu plikat toites (loodetavasti hakkab minu laps ka nii hästi sööma – peaaegu kõik toit sai suhu, ei löönud lusikat ega keeranud järsku pead ära) ja Kessu küpsetatud imemaitsvat porgandipirukat süües. Njämm. Kreegimehust tehtud morssi saime ka veel. Udupeen.

Hiljem kodus jätkasin sama toimekalt – koristasin ja küürisin puhtaks vannitoa ja esiku. Kahju on vaid sellest, et vannitoas pole võimalik seda puhtust suuremat hoida – kõik läikima löödud peeglid, roostevaba teras ja puhtakspestud totsikud on rikutud pärast järgmist duši all käimist – meil pole kraanikaussi (kraani torust jookseb vesi otse vanni) ja ainsad riiulid asjade hoidmiseks asuvad dušile nii lähedal, et vesi pritsib peale, hambaharjatops näiteks on pidevalt poolenisti vett täis.

Aga noh, hetkel pole veel keegi duši all käinud, seega on topsid tühjad ja puhtad ning segisti ja dušitoru läigivad 😛 Naudin seda ilu, kuniks antakse.

Esikus panin peale põhjaliku põranda puhastamise ja pesemise veel hunniku jalanõusid korralikult ära, paigutasin joped ümber, nii et uksele lähim nagi jäi külaliste jaoks vabaks, ning sorteerisin kõik mütsid-sallid-kindad ära – seal riiulis valitses juba mitu kuud täielik tohuvabohu.

Kööki hoiame endiselt hoolega piinlikus korras, nüüd siis ongi veel toad jäänud. Kuna Vaska tuleb homme külla, siis pean täna enne magama minekut elutoa näilisse korda saama, magamistoa ukse saab lihtsalt kinni lükata 😛

Kuna ta tuleb juba hommikul, on meil pärast tema lahkumist just paras aeg lapsega välja jalutama ja turule minna (meil on terve suur kilekotitäis munareste kogunenud, saame need loodetavasti mõnele tädikesele ära anda, kes neid korduvkasutaks). Ja ehk õhtul veel koristada.

Plika oli õhtul veidralt närviline – muudkui nuttis ja oksendas. Oksendas ilmselt sellepärast, et ta ripub mul pidevalt tissi otsas ja ei krooksu korralikult. Miks ta nii palju nuttis, ei tea siiani – ehk oligi lihtsalt õhk maos. Igatahes kussutasin ta üle pika aja süles magama – aga siis sai uni ka nii sügav, et ta ei sipelnud isegi soojast sülest jahedale tekile panemise peale.

Nii et igati produktiivne päev on olnud ja ma olen endaga ülirahul.

Lõpetuseks üks vahva foto. Mees, kes voodis fotol näha olevas asendis selga puhkas, jäi sinna samamoodi magama. Karu pani ta siis silmile, kui ma toa tule põlema panin, et lapsele täis oksendatud riiete asemele kummutist midagi puhast otsida.

Selle foto tegemise ajal ta juba norskas. Lõpp naljakas vaatepilt. Olete te kunagi kohanud kedagi, kes sellises asendis magaks? Ja see karu silmil, see on nagu kirss tordil 😀

Ega’s midagi, hiljemalt tunni aja pärast vaja magama minna, hakkan parem tuba koristama 🙂

Aus ülestunnistus

Ma ei koristanud täna mitte midagi 😛

Magasin üheteistkümneni, sõime kuidagimoodi kella poole kolmeni hommikust (ausõna, ma ka ei tea, kuidas see võimalik on), käisime Maximas ja kulutasime jälle 500 krooni… Tagasi jõudes oli lihtsalt väss peal ja nii sai ülejäänud õhtu niisama maha logeletud. Söödud ja Dexterit vaadatud ja lapsega tegeletud.

Aga noh, homme on ka päev. Ja ma üritan pidada seda lubadust, mille ma endale juba igiammu andsin ning mida ma olen viimasel ajal pidevalt meelde tuletanud – ei ole mõtet põdeda asjade pärast, mis on juhtunud, sest põdemine ei tee neid paremaks. Ei ole mõtet vihastada, kui 20 krooni maksnud lambipirn enne lambi sisse jõudmist maha kukub ja katki läheb. Ei ole mõtet enda peale vihastada, et ma täna midagi koristada ei viitsinud – eile koristasin vähemalt neli tundi ühte väikest kööki ja lõppude-lõpuks – kuhu mul kiiret? Endal on lihtsalt puhtas ja korras kodus parem olla, muud midagi. Kuniks koristada ei viitsi, karistab mind segadus 🙂

Kui külalised tulema peaksid, saaks kõik ülehelikiirusel korda, aga seda pealiskaudselt. Seni jätkan “üks ruum korraga, aga põhjalikult” plaaniga.

Vähemalt on köök selleks puhtaks pelgupaigaks, kus ma religioosse pühendumusega korda hoian, kuniks mujal veel sassis on.

Aga õhtuti on ju hoopis põnevam arvutis istuda ja blogi kallal nokitseda. Nokitsemist, nagu mainisin, jätkub määramata ajaks – nelja aasta postituste sildistamine. Muuseas otsustasin vanadele postitustele pilte ka lisada, kui mul neid mingist kirjeldatud sündmusest olema peaks – tol algusajal ei tulnud miskipärast pähegi seda teha. See kõik kokku on aga suhteliselt aeganõudev ettevõtmine – loen ju kõik läbi ka.

Nojah, nagu juba mainitud – kuhu mul kiiret 🙂

Tahaksin hakata jälle oma fotoalbumitega tegelema – viimased fotod said paberkandjale ju enne Londonisse kolimist, pea kaks aastat tagasi. Raha fotode tellimiseks pole hetkel nagunii, aga albumisse valimine ja üleüldine organiseerimine võtab nagunii päevi, kui mitte nädalaid.

Mh, enne pole vist mõtet, kui blogiga lõpetanud olen – kõik see nokitsemine võtab nii palju aega, pean ennast kasvatama, et seda aega rohkem kohustuste jaoks hoida.

Nädalavahetus on läbi, täna pean küll hiljemalt kolmest magama minema, et homme kella peale tõusta jõuaks. Vaatame, kuis see üllas plaan õnnestub.

Lõpuks ometi mannavaht!

Täna, muide, ei ole sugugi igav päev olnud, sai jalad päris korralikult tagumiku alt välja aetud.

Kõigepealt käisime Maideniga turul. Tähendab, Mees ja Maiden käisid turul, kuniks mina kahe käruga väljas chillisin.

Siis rallisime nii kaua kärudega ringi, kuni Mees toidukoti koju viis ja tolle tunde masinas seisnud pesu kaasa võttis.

Ja siis läksime küla peale. Sel ajal, kui pesu naabrite juures pesi, lasime Maidenil omale kanasuppi ja kisselli sisse sööta. Mida hing veel ihaldada võiks?

Pesu saime puhtaks, kõhu saime täis, mahla mannavahu ja kuivatatud õunu kiselli jaoks veel pealekauba. Nagu oleks vanaema juures käinud!

Nii saigi üle pika-pika aja jälle mannavahtu tehtud. Sutsu kibe muidugi tuli, nagu ikka vahel juhtub, aga üldiselt siiki väga maitsev.

Ja kui mannavaht otsas, siis teeb Mees kisselli. Õunte ja kaneeliga. Ise poleks elu seeski selle peale tulnud, et kisselli sisse kaneeli panna, aga kui nüüd maitsta sain, oli jube hea.

Palju rõõmu väikestest asjadest.

Pff

Kõigest on kõrini.

Ei viitsi koristada, ei viitsi korda hoida, ei viitsi väljas käia, ei viitsi sõpradega suhelda (aga vinguda teemal: ma ei saa üldse väljas käia ja sõpradega aega veeta – seda viitsin küll), ei viitsi midagi asjalikku teha, ei viitsi ei viitsi ei viitsi… No ja raha on muidugi ka otsas.

Kergekujuline depressioon. Või noh, lihtsalt masendus, kui soovite.

Laps magab juba neli tundi “lõunaund”.

Tikri seiklused Swedbankis

Tikker: “Tere, mul on mingi lollakas kolmas sammas, mis mulle kunagi pähe määriti, ma tahaks selle ära lõpetada.”
Teller 1: “Jah, üks hetk, palun.”

Kaob paariks minutiks koos ID kaardiga, tuleb siis tagasi.

Teller 1: “Palun minge sinnapoole kolmandasse boksi, teller 2 ootab teid”

Tikker läheb vaatab kolmandasse boksi, mis on tühi. Nimeplaat ukse kõrval ütleb: Teller 3. Teller 2 nime leiab Tikker teise boksi ukse kõrvalt.

Tõenäoliselt on Teller 2 ja 3 tegelikult mingid uhkemad tegelinskid, aga ametinimetus jäi kahe silma vahele, sestap vabandused ja nimetan teid ikka Telleriteks.

Teller 2: “Nii, teie soov oli…”
Tikker: “Ära lõpetada.”
Teller 2 (täpsustab): “Te mõtlete osakud maha müüa.”
Tikker (naerab): “Kui te nii ütlete.”
Teller 2: “Tulge märtsi teises pooles tagasi, siis on kaks aastat täis, saate avalduse kirjutada.”

Tikker mõtiskleb lavalt lahkudes endamisi, mis aasta see märtsis täis saab, kui ta lepingu 2007. aasta jaanuari alguses sõlmis, aga otsustab, et küllap Teller 2 teab, millest räägib ning lõppude-lõpuks on märts juba ukse taga.

Scroll to Top