igapäevaelu – Page 191

Argh

08/10/2007 / igapäevaelu, virin/urin / 2 Comments

Mul oli täiesti aus kavatsus koju tulla, magada, üles ärgata, blogi kirjutada ja tööle minna.

Nüüd ma olen seda kõike teinud ka. Aga ei saa öelda, et just selline sissekanne mõttes oli. Pidi olema Pariisi-reisi kokkuvõte, pealkirigi välja mõeldud ja puha. Aga pilte on nii palju, et ei viitsi otsast valima hakata ja juttu on kolme päeva peale ikka ka piisavalt palju.

Täielik tapetud kana tunne on. Öösel ei saanud tänu arvututele passi- ja pagasikontrollidele üldse korralikult magada ning hommikul koju jõudes avanes korteris nii masendav vaatepilt, et…

Õues nägime, et kõik elutoa aknad olid pärani lahti. Järeldasime, et on ilmselt mingi hull pidu olnud, kus toas suitsetati. Sest mina olen ainus, kes siin kogu aeg karjub igasuguse suitsuhaisu peale toas ja tundub, et olen viimaks juba mingi pointi suutnud pähe taguda neile, aga ma olin ju kolm päeva ära…

Ma ei tea, kas suitsetati või mitte, suitsuhaisu ÕNNEKS ei tundnud, aga pidu oli kahtlemata olnud. Esimene asi, mida esikus nägin, oli mingi mahaläinud vedelik elutoa ukse juures põrandal. Selle lähedal vedeles (tühi?) Smirnoffi pudel (igatahes mingi kange alkohol, täpselt ei mäleta). Pilk tuppa näitas õllepurke, nõusid ja muud taolist. Ühesõnaga pidu oli indeed olnud.

Ma olen endale teises toas toimuva koha pealt juba suhteliselt paksu naha kasvatanud. Mind eriti ei koti, mida Swamm seal teeb või mitut külalist ta seal kui pikka aega järjest magatab. Sest mul on oma tuba, kuhu ma saan ära tulla ja ukse kinni panna ja üksi olla (või koos Mehega, eks, see on sama).

Vähemalt mul oli oma tuba ja see võimalus… Kuni me saime neti.

Netiga on nimelt nii, et poisid pole suutnud USB-modemist siiani mingit wifit välja võluda. Idee on olemas ja jubina saab VIST täna kätte, niisiis on lootust olukorra lahenemiseks. Aga seni jagame ühte kaablit. Ja asja konks on selles, et elutoas telefon (st ka nett) miskipärast ei tööta ning netti saab seega kasutada vaid MEIE TOAS. Mis tähendab, et kolmapäeval õhtul kell üksteist töölt koju jõudes avastasin oma voodist Swammi… Neljapäeval kell viis töölt koju jõudes täpselt sama… Ja täna hommikul koju jõudes pidin lihtsalt tõdema, et tänu kellegi hoolimatule käitumisele on mu riided põrandal hunnikus (mul on ainult kaks riidepuud, mis ripuvad lambilüliti küljes ja see pole üldse hea koht ning nad vahel kukuvadki põrandale, aga mina tõstan nad KOHE üles, teistest oleks seda ilmselgelt liiga palju loota) ning minu öölaual seisvasse Eviani pudelisse oli koni kustutatud (raudselt Swamm, kellelgi teisel poleks jultumust seda teha). Nojah, sellest rääkimata, et meie toa uks, mis peaks meie kodust ära olles alati kinni olema, oli lahti ja toas oli üleüldine läbu, mis oli tekkinud juba meie kodusoleku aja jooksul, sest ma lihtsalt ei viitsinud koristada, kui nagunii kõik sama kiiresti jälle segamini aeti.

Voodi oli täna hommikul isegi tühi, sest Mees tuletas eile telefonis meelde, et me oleme varahommikul koju tulemas.

Ühesõnaga minu pühapaigast ja närvide laadimise kohast on saanud läbikäidav internetipunkt. Ma ei oleks osanud arvatagi, et mul on oma toa suhtes selline kaitseseisund. Pole kunagi varem sellist oma ruumi olnud, alati olen mina läbikäidavas (elu)toas elanud, kus kõik külalised on ja peod toimuvad. Aga nüüd ei taha ma oma toas mitte mingeid võõraid näha (minu külalised vahel harva on iseasi, eks).

Kui ma tulen töölt koju (eriti pärast õhtust vahetust ja surmväsinuna), siis tahan minna esimese asjana oma tuppa, panna ukse kinni, kiskuda kõik riided seljast ära, vedeleda natuke voodis vaikuses ja rahus ning alles siis mõelda, mida edasi teha. Ja ma muutun oi kui närviliseks, kui ma seda teha ei saa.

Ja ma muutun oi kui palju rohkem närviliseks, kui MINU MAGAMISTOAS MINU VEEPUDELISSE KONI KUSTUTATAKSE.

Mul pole olnud juhust rääkida teile põhjalikumalt kommuunielust, mis meie korteris Swammi tagasijõudmisest saati aset leidnud on. Veidi mainisin selles postis, aga asjad on vahepeal edasi arenenud.

Meenutuseks siis nii palju, et Swamm jõudis tagasi mingil kolmapäeval septembri keskel ja sama nädala pühapäeval tuli talle külla Läti tšikk. Elab siiani siin.

Järgmise nädala lõpus tulid meie juurde ööbima kolm eestlast, kes olid ca kümneks päevaks Londonit külastamas. Olid 2-3 ööd, käisid vahepeal mujal ja olid siis järgmisel nädalavahetusel paar ööd jälle. Nüüd on ilmselt juba Eestis tagasi.

Vist umbes samal ajal, kui kolm eestlast esimest korda siit ära läksid, tulid kaks järgmist Eesti tšikki, nemad juba Londonisse elama, nagu Läti omagi. Ja nemad on ka sellest ajast saati siin elanud.

Ehk siis kolm päeva pärast Swammi tagasitulekut saime endale ühe elukaaslase ja nädal pärast seda kaks järgmist, rääkimata suvalistest öömajalistest piduliste näol – põhimõtteliselt elab siin korteris kaks viimast nädalat mitte kolm, vaid kuus inimest.

Ma ei taha üldse olla väiklane ja nagu ma mainisin, on mul suht suva, mitut inimest ja kui pikka aega Swamm oma toas magatab. aga on siiski teatud agad…

Näiteks see, kui mul on vaja enne tööle minekut vannitoas hambaid pesta ja vetsus käia, ning keegi on parajasti duši all. Et üldse on vannitoas pidevalt keegi ees, kui mul vaja sinna minna on (jah, meil on vannituba ja WC ühes ruumis). Näiteks see, et meil on üldkasutatavad ruumid nagu esik/koridor ja köök. Esikus on nüüd kogu aeg meeletu segadus jalanõude- ja riidehunnikute näol (millest mul tegelikult suht suva on) ning köögis… Noh, inimesed teevad süüa. enda järelt koristada eriti aga ei armasta. Mis puutub köögi koristamisse, siis ma ei taha üldse meie öömajalistele ülekohut teha, mulle tundub, et kõige suuremat läbu korraldab seal Swamm ise, kes vahel süüa teeb ja absoluutselt nõusid ei pese. Võib-olla läbustavad teised ka, ma ei tea, ma ei hoia silma peal.

Fakt on see, et mina ei tee köögis peaaegu kunagi mitte midagi ja pesen oma piimatassi-võileivataldriku alati enda järelt kohe ära. Mehega on suht sama lugu. Ja köök on enamik ajast nagu sõjatander, nii et ma ei taha sinna üldse sisse minna. Ja ma olen täiesti üllatunud, kui suur omandiinstinkt on mul tekkinud oma tassi suhtes (see kollane bad girl kirjaga tass, mille Pips mulle x aastat tagasi jõuludeks kinkis ja mille nõudest ainsana Londonisse kaasa vedasin) – ma muutun tigedaks absoluutselt iga kord, kui see ei ole puhas.

Ja prügi välja viimine. Meil on prügikast teisel pool maja – seal, kus mina kunagi ei käi. Mina käin eest õuest, kus on tavaline värav tänavale. Maja taga asuv õu on lukustatud, meil on kolme peale vaid üks värava võti, seal saab parkida ja seal on prügikastid ja… Minul pole sinna mingit asja, sest mul pole välisukse võtitki. Sinna on asja sellel, kes sõidab rolleriga – enne Mees, nüüd Swamm. Aga prügikotid seisavad ikka miskipärast päevi esikus.

Et mul on närvid täiega püsti.

Mul ei ole tegelikult midagi Swammi vastu, ausõna. Ta on lahe inimene ja mulle meeldib temaga suhelda ja kui saaks paika mingid üldised reeglid ühise elamise kasutamise osas, millest kõik ka kinni peaks, siis ei oleks meie vahel mitte mingisugust hõõrumist.

Mul ei ole tegelikult midagi selle vastu, kui Swamm tahab pakkuda oma toas määramatuks ajaks ulualust erinevatele inimestele, kes tahavad Londonis elu alustada, nagu ma ise seda kuus kuud tagasi tegin. Tol ajal hindasin ma väga kõigi nende eestlaste suhtumist, kellega ma noil esimestel nädalatel suhtlesin, kui mul polnud ei tööd ega praktiliselt mingit raha. Mul TÕESTI pole midagi selle vastu, kui ma saan (kaudselt) nüüd järgmisi inimesi samamoodi aidata. Kaudselt sellepärast, et minu toas nad ju ei maga ja mina nende tulemisi koordineerima ei pea (võtit pole endiselt mulgi, rääkimata siis külalistest).

Aga…

Mulle ei meeldi, et köök on kogu aeg sassis, kõik nõud kogu aeg pesemata, esikus pole ruumi ümbergi keerata, pool ajast on vannituba kinni siis, kui mul on vaja sinna minna. Mulle ei meeldi, et minu toast on saanud läbikäidav internetipunkt.

Mulle ei meeldi, kui Swamm kutsub siia määramata ajaks hunniku külalisi ja meie Mehega peame kõigi järelt koristama.

Ja üldiselt ma leian, et kui mingid inimesed siin juba teist või kolmandat nädalat elavad, võiks nad üüri ka maksta. Sest üür, ma tuletan meelde, on siin vaid £90 nädalas, mis tähendab, et hetkeseisuga peaks me maksma igaüks £15 või veidi enam, sest elektri ja gaasi peale läheb ikka ka tunduvalt rohkem, kui enne.

Ilmselt oleks ma võinud ise ka aktiivsemalt tegutseda ja kõik need inimesed ette võtta ja öelda, mis ma asjast arvan. Aga Swamm arvab niigi, et ma olen kogu aeg kuri ja/või vingun millegi üle ja mul polnud mingit tahtmist temaga järgmisel temal vinguma minna. Mehe ja Swammi vestluse ainus reaalne tulemus on mu meelest see, et kolmelt meie ajutiselt elukaaslaselt küsiti kokku £20 suurenenud kommunaalkulude katteks.

Oeh.

Ma ei taha olla bitch. Tegelikult on mul isegi sellest üüri maksmisest suhteliselt savi, £30 nädalas ei tapa mind. Elektri ja gaasi eest maksmisest on vast küll. Ehkki, viisakas oleks ikkagi üüri ka maksta, nad pole NII vaesed, et ei leiaks £20 nädalas. Aga suva.

Ma tahan, et köök oleks kogu aeg korras. Piisaks sellest, kui kõik enda järelt kohe nõud ära peseks ja muud asjad ära paneks, kui süüa teevad. Pole just eriti raske, või mis?

Ja ma tahan, et meie tuba oleks minu ja Mehe tuba ning et teised inimesed seal ei käiks. See oligi nii kuni neti saamiseni ja loodetavasti saab varsti jälle samamoodi olema.

Mis enda järelt koristamisse puutub, siis ju ma pean lõpuks ikka ise Swammi juurde “vinguma” minema või meie külalised ette võtma, mida ma eriti teha ei taha, sest mul üldiselt pole nende vastu midagi ja üldiselt on nad ikkagi Swammi külalised.

Aga hetkel on küll pahapahapaha.

Ja oma töö kapivõtme olen vist ka jälle ära kaotanud – neljapäeval keerasin kapi veel lukku ja panin enda arust võtme koti väiksesse sahtlisse nagu tavaliselt, aga eile asju ühest kotist teise tõstes seda seal enam polnud. Väike lootus on, et unustasin kapi ette, olen seda ikka paar korda teinud, aga kardan, et tõmbasin teiste asjadega välja ja kaotasin jälle. Eelmine kapp tuli mul sellepärast lahti puurida ja sellel kapil pole ka teist võtit, ma tean. Masendus. Aga äkki ikka on töö juures.

Tegelikult ma tunnen, et kogu see kirjutamine ja enda välja elamine juba natukene aitas ka. Ma ei ole enam nii närvis kui enne. Loodame, et asjad lähevad paremaks 😉

Ja Pariisis oli tõeliselt äge, täna õhtul või homme hommikul kirjutan sellest ka.

Head ööd!

05/10/2007 / film, igapäevaelu, rõõm / 4 Comments

Rahu on jälle maa peal. Praeguseks vähemalt 😉

Käisime kinos. Waitress on ajaviiteks täitsa okei film, aga võib vabalt arvutist/telekast vaadata, suure ekraani peale pole mõtet raha raisata. Suht tavaline romantiline komöödia, ei midagi erilist.

Homme läheme Pariisi.

PS. Ja seda pähklit pole ma siiani katki hammustanud, miks Brixtoni metroojaamas kogu aeg klassikalist muusikat mängitakse.

Pildipuru

03/10/2007 / igapäevaelu, rõõm / 5 Comments

Kõige nunnum tulemasin, mida ma kunagi näinud olen (see oli ühe Swammi külalise oma ja tema leidis selle kuskilt maast, nii et pole ka võimalust tuvastada, kust endale saaks):

Ühel ööl pildistasin varje:

Hiljuti ostsin Tescost piparkoogi (jah, jõulud algavad siinmaal vara, nagu ka selle pildi peal näha võisite):

Kaart, mille Vaska mulle saatis (meie oleme ka kunagi täpselt sellised… Või tegelikult veidi kõbusamad, et oleks jaksu käia Egiptuses noori tõmmusid poisse tagumikust näpistamas):

Two of a kind – the photographers great aunts at their home in Canada. Sisters Rose and Florence have lived together since they were both widowed in their 40’s.

WOOHOOOO!

03/10/2007 / igapäevaelu, rõõm, virtuaalelu / Leave a Comment

Ma istun praegu oma kodus. Oma voodis. Oma läpakas süles.

MUL ON KODUS INTERNET!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Virgin, vastupidiselt BT-le, näitas ennast parimast küljest. Eelmisel kolmapäeval, kui landline‘i sisse saime, tellis Mees neti kohe ära, selleks kolmapäevaks lubati, eile tuli modem postiga koju ja täna hommikul enne üheksat oli kinnitussõnum olemas.

Kõik töötab laitmatult.

Tsiteerides Kristat: NETISÕLTLANE ON TAGASI!

Muidugi pole meil veel wifit. Ja kuna tegemist on USB-modemiga, siis minu ruuterit vist kasutada ei saa… Aga küll me midagi välja mõtleme (loe: poisid mõtlevad). See kõik on ainult aja küsimus!

Muuseas, torumees peaks tulema täna 9-13 vahel köögi soojaveekraani korda tegema.

EDIT: Ei tulnud kusjuures. On sitapead 😛

Ekstaas.

Loen nüüd kõik laupäevast kogunenud blogid läbi.

Endiselt elus

24/09/2007 / edevuse laat, igapäevaelu, london/UK, raamatud, töö / 2 Comments

Eelmise sissekande viimase lõigu kohta mainiks tõe huvides nii palju, et külmunult, näljaselt ja maailma suurima pissihädaga (raamatukogu naiste WC oli vandalized, hah) McDonaldsini jõudes ostsin sealt Big Tasty eine ja pugesin kodus raamatuga teki alla. Nii palju siis minu õilsatest ideedest kokakunsti vallas. Tüüpiline.

Neljapäevast saati on muidugi üksjagu vett merre voolanud, aga mis teha, kui töö- ja raamatukogu lahtiolekuajad ei klapi ja/või äsja ostetud raamatud on liiga huvitavad, et peale lugemise midagi muud teha 😉

Mul oli nimelt terve eelmine nädal täielik pankrot, mis on siin Londonis pärast töö saamist väga ebatavaline nähtus. Enamasti on mul raha ülearu, kuna panen meeleheitlikult igasuguste asjade jaoks kõrvale. Nüüd sai aga emale augusti lõpus kõik ära makstud, mis kokku kraabitud sai (pool on ikka veel maksmata) ning pärast seda on kõik raha joonelt ära kulunud – voodi ja muud värgid. Ja nii juhtuski, et pärast üüri ja travel cardi jäi mul järele paarkümmend naela, mida nagu viimset varandust hoidsin ja ainult kõige hädavajalikumale kulutasin (nagu nt see ülalmainitud mäki eine, IRW).

Reede hommikuks tuli aga uus palk ning pärast tööd läksin ma kohe rõõmsalt ja kergendustundega seda kulutama. Õigemini, ega ma suurt midagi ei ostnud, ainult mobiili laadisin, et saaks jälle muud moodi välja helistada, kui õnnetutele sihtmärkidele vastamata kõnesid teha, ning siis muidugi… Raamatud 🙂

Mitte et ma iga päev raamatukogus netis ei käiks, eks. Aga ma pole ikka viitsinud endale kaarti teha või uurida, mida selleks vaja või kus miski asub jne jne jne. Marise külaskäigust saati oli lugemist kohe varuga, ta vedas mu ühte odavasse raamatupoodi, kust ma £8 eest neli raamatut ostsin.

Aga nüüd avastasin, et viimane on läbi saamas ning mul PEAB kogu aeg raamat kotis olema, ma lähen hulluks muidu. Metroo ja nii. Mida muud seal teha?

Esimese hooga läksin muidugi Bordersisse, mis on mul töökohale väga lähedal, väga suure valikuga ja üldse mõnus – ma olen seni kõik oma raamatud sealt ostnud (peale nende siis, mis koos Marisega ostetud sai). Mõtlesin, et ostan endale veel mõne Louise Bagshawe’i romaani, sest nood viimased neli olid ka tema omad ja julgesin osta just sellepärast, et tema esikromaan “Karjääritüdrukud” meeldis mulle kohe nii väga, et olen seda eesti keeles vähemalt neli korda lugenud. Ei pidanud pettuma ka teistes, seega tahtsin veel, sest “Anne of the Green Gables” sari, mida enne pikemat aega lugesin, on nüüdseks viimase raamatuni jõudnud.

Bordersis oli üks Bagshawe’i raamat küll, mida ma veel lugenud ei olnud – kampaanias osta üks, saad teise poole hinnaga. Häda oli aga selles, et ma ei leidnud selle kampaania raamatute hulgast rohkem ühtki, mis oleks tundunud ostmist väärt olevat… Ja £7 ma ühe õnnetu raamatu eest maksta ei tahtnud.

Seega suundusin uljalt Tottenham Court Roadile, eesmärgiks otsida üles toosama pood, kus ma Marisega käisin – lootuses, et leian sealt ehk seekordki miskit huvitavat. Poe nime ma ei teadnud ja täpset asukohta ka mitte, aga tänavast piisas ja üles ma ta leidsin. Ja £2.50 eest ühe Bagshawe’i raamatu ka skoorisin.

Seejärel kiikasin sisse ka sealsesse Bordersisse ning avastasin sealt veel Bagshawe’i – 2 in 1, £7. Ühte raamatut polnud lugenud ja teine oli seesama “Karjääritüdrukud”.Oostsin sellegi ära ja olin endaga üliväga rahul.

Hakkasin metroos üht neist kohe lugema ka ja raamat, mis alguses kuigivõrd köitev ei tundunud, läks järsku nii põnevaks, et ma ei suutnud seda enne käest panna, kui olin lõpetanud… Õigemini, lugesin poole ööni ja lõppu ei jõudnudki, uni sai must enne jagu.

Nojah, seda muidugi, et meil oli reede õhtul pidu, mida ma siis kenasti ignoreerisin. Põhimõtteliselt on Swammi tagasi jõudmisest saati kogu aeg üks pidu ja korter öömajalisi täis. Üldiselt ei lase ma ennast sellest häirida, sest esimest korda elus on mul oma tuba, kuhu teised ei tule ja kuhu ma saan seltskonnast väsinuna alati põgeneda. Ja mul on täiesti pohhui, mitut inimest Swamm oma toas magatab.

Nojah, muidugi lasen ma ennast vägagi häirida sellest, kui inimesed ei saa aru, et ma ei aktsepteeri toas tubaka suitsetamist. Swammi väitel olevat ma peaaegu kogu aeg kuri, aga no mis krt teha, kui inimene mu jutust aru ei saa. Me elame esimesel korrusel, mitte viiendal, eks. Aga see probleem on nüüdseks vist lahenenud.

Ja siis ma lasen ennast veel häirida sellest, kui mulle antud lubadusi murtakse, see teeb mind kohe ka väga kurjaks ja tigedaks ja paneb vinguma rohkem, kui vaja. Aga optimistina ma loodan, et asjad paranevad.

Igatahes – eelmisest pühapäevast saati on meie juures ööbinud üks Läti tšikk ning reede õhtust alates veel kolm eestlast (ja laupäeva öösel oli veel üks eestlane ajutiselt) – täielik kommuun! 😀 Kui ma reede õhtul igasugust joomingut ignoreerisin ja vaikselt voodis raamatut lugesin, siis laupäeval sai see läbi, nii et miski ei takistanud mind õhtul ülejäänud seltskonnaga viina joomast. Jah, viina. Puhast Eesti viina. Viru Valget toodi 😀 (või siis nojah, mina puhast viina otse loomulikult ei joo, ikka kokteili – viisakas noor neiu nagu ma olen)

Läti tšikile andsin jube vana ja elukogenuna nõu, kus pangas arvet teha ja kuidas tööd otsida ja rääkisin talle national insurance numberist ja mida kõike veel. Ta sai omadega igatahes kiiremini hakkama kui mina, teisel või kolmandal päeval oli pangaarve olemas ja töö ka (ka kohvikus, muide). Muljetavaldav! Töö on alamakstud, aga alustuseks hea küll, mingi raha tuleb sisse ja palju kergem on järgmist kohta otsida, kui üks kogemus juba olemas.

Sellised lood siis.

Täna hommikul nägin üle pika aja tõelist tormi. Läksin seitsmeks tööle ja veidi enne kaheksat hakkas väljas vihma kallama ning tuul marutses täiega. See oli tõesti TORM. Küll lühike, aga väga võimas vaatepilt. Soojast kohvikust oli väga mõnus välja kiigata. Hommik oli vaikne ja üldse, kuidas ma armastan neid hommikusi vahetusi. Kõige õdusam ja kodusem tunne on just noil esimestel tundidel.

Muidu tegi ülemus selle vea, et küsis mult sügavmõtteliselt, kuidas mul läheb (as in mitte viisakusest ja möödaminnes, nagu iga päev ja kõigiga, vaid päriselt oli vaikne moment ja ta tahtis mu vastust kuulda) ning ma purtsatasin talle taas üle kuu aja välja kõik oma tigedad mõtted seoses nädalavahetustel töötamisega. See lihtsalt ei muutu mitte kunagi – ma ootan vaikselt ja eeldan, et ehk ta annab mulle ise nädalavahetusel vabu päevi, sest aeg-ajalt peaksime me neid kõik saama – loogiline, eks – aga seda ei juhtu MITTE KUNAGI ja siis, kui ma olen lõpuks viimse piirini viidud ja ta juhtub küsima, kuidas minuga lood on, siis ma kas nutan/karjun/vingun või… Ja siis ta annab mulle ühe või kaks vaba päeva. Viimati oli see pärast Notting Hilli karnevali nädalavahetust, mille jooksul ma tööl ikka väga s*tas tujus olin, nii et järgmine nädalavahetus anti mul tervenisti vabaks – esimene nädalavahetus, mis mul üldse seal töötamise aja jooksul päris vaba oli, kuupäevaliselt 1-2. september – ning pärast seda olen jälle kõik nädalavahetused järjest töötanud. Noh, tänasest oli kasu siis nii palju, et ta andis mulle laupäeva vabaks ja järgmisest nädalast küsisin juba ammu R-P vabaks, sest läheme Mehega Pariisi Marisele külla… Ja pärast seda kavatsen ma Tõsiselt tarasele pähe taguda, et ma tahan iga nädalavahetus üht vaba päeva (rohkem ei saa ta ka parima tahtmise juures anda) ja et see on tema enda huvides, sest kui ma kõik nädalavahetused järjest tööl käin, siis ma olen tige ja see talle ka ei meeldi. Kui ma saavutan sellegi, et kolmel nädalavahetusel kuus ühe vaba päeva saan, siis on see progress – siiani olen nädalavahetustel vaba olnud täpselt nii palju kui kaks päeva mais, kaks juulis, üks augustis (noh, pluss veel mu puhkus, aga see ei loe, eks) ja kaks septembris. Aprillis ja juunis mitte miskit. Võrratu, kas pole. Irooniline on muidugi see, et mind absoluutselt ei kotiks, mis päeviti ma töötan, kui Mehel oleks teistsugune graafik. Aga on nii, nagu on.

Tegelikult sai mul eile jälle nii siiber, et mõtlesin hakata ikka kohe uut tööd otsima, mis siis, et selle saamine on mu detsembrikuise Eesti reisi tõttu väga ebatõenäoline on. Proovida tuleb, eks!

Homme on vaba päev ning ma kavatsen shoppama minna, tõenäoliselt Croydonisse (kui just Iirisel mingi ime läbi ka vaba päev ei juhtu olema ning ühtlasi viitsimist minuga tegeleda – sellisel puhul läheks tema juurde Hammersmithi hoopis). Sügis on käes ja koos sellega on minus kasvanud vastupandamatu vajadus tarbida, tarbida ja tarbida. Soojemaid riideid osta ja kinniseid kingi… Ja pesu oleks vaja ja… Ehteid, sest hunniku uute kõrvarõngaste juurde pole midagi sobivat kaela panna. Oeh. Raha, kusjuures, on veidi üles £100, nii et ega mul suurt kulutada pole. Tegelikult peaks sellegi võlgade jaoks kõrvale panema… Aga noh, riideid on vaja, päriselt ka.

Ja ülehomme peaks meile BT landline pandama, misjärel saab neti ära tellida, mille saamine ka ilmselt 2-3 nädalat võtab. Et kuu aja pärast peaks ehk isegi koju neti saama.

*irvitab irooniliselt*

Tegelikult ma võtan seda kõike juba äärmiselt külma kõhuga – raamatukogus on okei ja kui näiteks kolm päeva vahele jääb, nagu viimati, siis ei tee teist nägugi ega vaevle võõrutusnähtudes… Kõigega harjub – nii masendav, kui see ka pole.

Ja siis veel nii palju, et beebipille saavat siinmaal tasuta ja läätsed on isegi veidi odavamad (1269 vs 1069 kr/3 kuud) kui Eestis. Ma olen ennast pooleks rabelenud, et Eestist endale vajalikke varusid saada ning nüüd, kus ma lõpuks viitsin ennast kohalike oludega kurssi viia, saan aru, et täiesti ilmaasjata. Veidi tigedaks teeb, aga süüdistada pole kedagi teist peale iseenda.

Noh, nüüd olen teid jälle surnuks rääkinud ja raamatukogu pannakse poole tunni pärast kinni ka, nii et ma hakkan ennast vist vaikselt kodu poole sättima. Homme pärast shoppamist vast jälle.