Mul oli täiesti aus kavatsus koju tulla, magada, üles ärgata, blogi kirjutada ja tööle minna.
Nüüd ma olen seda kõike teinud ka. Aga ei saa öelda, et just selline sissekanne mõttes oli. Pidi olema Pariisi-reisi kokkuvõte, pealkirigi välja mõeldud ja puha. Aga pilte on nii palju, et ei viitsi otsast valima hakata ja juttu on kolme päeva peale ikka ka piisavalt palju.
Täielik tapetud kana tunne on. Öösel ei saanud tänu arvututele passi- ja pagasikontrollidele üldse korralikult magada ning hommikul koju jõudes avanes korteris nii masendav vaatepilt, et…
Õues nägime, et kõik elutoa aknad olid pärani lahti. Järeldasime, et on ilmselt mingi hull pidu olnud, kus toas suitsetati. Sest mina olen ainus, kes siin kogu aeg karjub igasuguse suitsuhaisu peale toas ja tundub, et olen viimaks juba mingi pointi suutnud pähe taguda neile, aga ma olin ju kolm päeva ära…
Ma ei tea, kas suitsetati või mitte, suitsuhaisu ÕNNEKS ei tundnud, aga pidu oli kahtlemata olnud. Esimene asi, mida esikus nägin, oli mingi mahaläinud vedelik elutoa ukse juures põrandal. Selle lähedal vedeles (tühi?) Smirnoffi pudel (igatahes mingi kange alkohol, täpselt ei mäleta). Pilk tuppa näitas õllepurke, nõusid ja muud taolist. Ühesõnaga pidu oli indeed olnud.
Ma olen endale teises toas toimuva koha pealt juba suhteliselt paksu naha kasvatanud. Mind eriti ei koti, mida Swamm seal teeb või mitut külalist ta seal kui pikka aega järjest magatab. Sest mul on oma tuba, kuhu ma saan ära tulla ja ukse kinni panna ja üksi olla (või koos Mehega, eks, see on sama).
Vähemalt mul oli oma tuba ja see võimalus… Kuni me saime neti.
Netiga on nimelt nii, et poisid pole suutnud USB-modemist siiani mingit wifit välja võluda. Idee on olemas ja jubina saab VIST täna kätte, niisiis on lootust olukorra lahenemiseks. Aga seni jagame ühte kaablit. Ja asja konks on selles, et elutoas telefon (st ka nett) miskipärast ei tööta ning netti saab seega kasutada vaid MEIE TOAS. Mis tähendab, et kolmapäeval õhtul kell üksteist töölt koju jõudes avastasin oma voodist Swammi… Neljapäeval kell viis töölt koju jõudes täpselt sama… Ja täna hommikul koju jõudes pidin lihtsalt tõdema, et tänu kellegi hoolimatule käitumisele on mu riided põrandal hunnikus (mul on ainult kaks riidepuud, mis ripuvad lambilüliti küljes ja see pole üldse hea koht ning nad vahel kukuvadki põrandale, aga mina tõstan nad KOHE üles, teistest oleks seda ilmselgelt liiga palju loota) ning minu öölaual seisvasse Eviani pudelisse oli koni kustutatud (raudselt Swamm, kellelgi teisel poleks jultumust seda teha). Nojah, sellest rääkimata, et meie toa uks, mis peaks meie kodust ära olles alati kinni olema, oli lahti ja toas oli üleüldine läbu, mis oli tekkinud juba meie kodusoleku aja jooksul, sest ma lihtsalt ei viitsinud koristada, kui nagunii kõik sama kiiresti jälle segamini aeti.
Voodi oli täna hommikul isegi tühi, sest Mees tuletas eile telefonis meelde, et me oleme varahommikul koju tulemas.
Ühesõnaga minu pühapaigast ja närvide laadimise kohast on saanud läbikäidav internetipunkt. Ma ei oleks osanud arvatagi, et mul on oma toa suhtes selline kaitseseisund. Pole kunagi varem sellist oma ruumi olnud, alati olen mina läbikäidavas (elu)toas elanud, kus kõik külalised on ja peod toimuvad. Aga nüüd ei taha ma oma toas mitte mingeid võõraid näha (minu külalised vahel harva on iseasi, eks).
Kui ma tulen töölt koju (eriti pärast õhtust vahetust ja surmväsinuna), siis tahan minna esimese asjana oma tuppa, panna ukse kinni, kiskuda kõik riided seljast ära, vedeleda natuke voodis vaikuses ja rahus ning alles siis mõelda, mida edasi teha. Ja ma muutun oi kui närviliseks, kui ma seda teha ei saa.
Ja ma muutun oi kui palju rohkem närviliseks, kui MINU MAGAMISTOAS MINU VEEPUDELISSE KONI KUSTUTATAKSE.
Mul pole olnud juhust rääkida teile põhjalikumalt kommuunielust, mis meie korteris Swammi tagasijõudmisest saati aset leidnud on. Veidi mainisin selles postis, aga asjad on vahepeal edasi arenenud.
Meenutuseks siis nii palju, et Swamm jõudis tagasi mingil kolmapäeval septembri keskel ja sama nädala pühapäeval tuli talle külla Läti tšikk. Elab siiani siin.
Järgmise nädala lõpus tulid meie juurde ööbima kolm eestlast, kes olid ca kümneks päevaks Londonit külastamas. Olid 2-3 ööd, käisid vahepeal mujal ja olid siis järgmisel nädalavahetusel paar ööd jälle. Nüüd on ilmselt juba Eestis tagasi.
Vist umbes samal ajal, kui kolm eestlast esimest korda siit ära läksid, tulid kaks järgmist Eesti tšikki, nemad juba Londonisse elama, nagu Läti omagi. Ja nemad on ka sellest ajast saati siin elanud.
Ehk siis kolm päeva pärast Swammi tagasitulekut saime endale ühe elukaaslase ja nädal pärast seda kaks järgmist, rääkimata suvalistest öömajalistest piduliste näol – põhimõtteliselt elab siin korteris kaks viimast nädalat mitte kolm, vaid kuus inimest.
Ma ei taha üldse olla väiklane ja nagu ma mainisin, on mul suht suva, mitut inimest ja kui pikka aega Swamm oma toas magatab. aga on siiski teatud agad…
Näiteks see, kui mul on vaja enne tööle minekut vannitoas hambaid pesta ja vetsus käia, ning keegi on parajasti duši all. Et üldse on vannitoas pidevalt keegi ees, kui mul vaja sinna minna on (jah, meil on vannituba ja WC ühes ruumis). Näiteks see, et meil on üldkasutatavad ruumid nagu esik/koridor ja köök. Esikus on nüüd kogu aeg meeletu segadus jalanõude- ja riidehunnikute näol (millest mul tegelikult suht suva on) ning köögis… Noh, inimesed teevad süüa. enda järelt koristada eriti aga ei armasta. Mis puutub köögi koristamisse, siis ma ei taha üldse meie öömajalistele ülekohut teha, mulle tundub, et kõige suuremat läbu korraldab seal Swamm ise, kes vahel süüa teeb ja absoluutselt nõusid ei pese. Võib-olla läbustavad teised ka, ma ei tea, ma ei hoia silma peal.
Fakt on see, et mina ei tee köögis peaaegu kunagi mitte midagi ja pesen oma piimatassi-võileivataldriku alati enda järelt kohe ära. Mehega on suht sama lugu. Ja köök on enamik ajast nagu sõjatander, nii et ma ei taha sinna üldse sisse minna. Ja ma olen täiesti üllatunud, kui suur omandiinstinkt on mul tekkinud oma tassi suhtes (see kollane bad girl kirjaga tass, mille Pips mulle x aastat tagasi jõuludeks kinkis ja mille nõudest ainsana Londonisse kaasa vedasin) – ma muutun tigedaks absoluutselt iga kord, kui see ei ole puhas.
Ja prügi välja viimine. Meil on prügikast teisel pool maja – seal, kus mina kunagi ei käi. Mina käin eest õuest, kus on tavaline värav tänavale. Maja taga asuv õu on lukustatud, meil on kolme peale vaid üks värava võti, seal saab parkida ja seal on prügikastid ja… Minul pole sinna mingit asja, sest mul pole välisukse võtitki. Sinna on asja sellel, kes sõidab rolleriga – enne Mees, nüüd Swamm. Aga prügikotid seisavad ikka miskipärast päevi esikus.
Et mul on närvid täiega püsti.
Mul ei ole tegelikult midagi Swammi vastu, ausõna. Ta on lahe inimene ja mulle meeldib temaga suhelda ja kui saaks paika mingid üldised reeglid ühise elamise kasutamise osas, millest kõik ka kinni peaks, siis ei oleks meie vahel mitte mingisugust hõõrumist.
Mul ei ole tegelikult midagi selle vastu, kui Swamm tahab pakkuda oma toas määramatuks ajaks ulualust erinevatele inimestele, kes tahavad Londonis elu alustada, nagu ma ise seda kuus kuud tagasi tegin. Tol ajal hindasin ma väga kõigi nende eestlaste suhtumist, kellega ma noil esimestel nädalatel suhtlesin, kui mul polnud ei tööd ega praktiliselt mingit raha. Mul TÕESTI pole midagi selle vastu, kui ma saan (kaudselt) nüüd järgmisi inimesi samamoodi aidata. Kaudselt sellepärast, et minu toas nad ju ei maga ja mina nende tulemisi koordineerima ei pea (võtit pole endiselt mulgi, rääkimata siis külalistest).
Aga…
Aga…
Aga…
Mulle ei meeldi, et köök on kogu aeg sassis, kõik nõud kogu aeg pesemata, esikus pole ruumi ümbergi keerata, pool ajast on vannituba kinni siis, kui mul on vaja sinna minna. Mulle ei meeldi, et minu toast on saanud läbikäidav internetipunkt.
Mulle ei meeldi, kui Swamm kutsub siia määramata ajaks hunniku külalisi ja meie Mehega peame kõigi järelt koristama.
Ja üldiselt ma leian, et kui mingid inimesed siin juba teist või kolmandat nädalat elavad, võiks nad üüri ka maksta. Sest üür, ma tuletan meelde, on siin vaid £90 nädalas, mis tähendab, et hetkeseisuga peaks me maksma igaüks £15 või veidi enam, sest elektri ja gaasi peale läheb ikka ka tunduvalt rohkem, kui enne.
Ilmselt oleks ma võinud ise ka aktiivsemalt tegutseda ja kõik need inimesed ette võtta ja öelda, mis ma asjast arvan. Aga Swamm arvab niigi, et ma olen kogu aeg kuri ja/või vingun millegi üle ja mul polnud mingit tahtmist temaga järgmisel temal vinguma minna. Mehe ja Swammi vestluse ainus reaalne tulemus on mu meelest see, et kolmelt meie ajutiselt elukaaslaselt küsiti kokku £20 suurenenud kommunaalkulude katteks.
Oeh.
Ma ei taha olla bitch. Tegelikult on mul isegi sellest üüri maksmisest suhteliselt savi, £30 nädalas ei tapa mind. Elektri ja gaasi eest maksmisest on vast küll. Ehkki, viisakas oleks ikkagi üüri ka maksta, nad pole NII vaesed, et ei leiaks £20 nädalas. Aga suva.
Ma tahan, et köök oleks kogu aeg korras. Piisaks sellest, kui kõik enda järelt kohe nõud ära peseks ja muud asjad ära paneks, kui süüa teevad. Pole just eriti raske, või mis?
Ja ma tahan, et meie tuba oleks minu ja Mehe tuba ning et teised inimesed seal ei käiks. See oligi nii kuni neti saamiseni ja loodetavasti saab varsti jälle samamoodi olema.
Mis enda järelt koristamisse puutub, siis ju ma pean lõpuks ikka ise Swammi juurde “vinguma” minema või meie külalised ette võtma, mida ma eriti teha ei taha, sest mul üldiselt pole nende vastu midagi ja üldiselt on nad ikkagi Swammi külalised.
Aga hetkel on küll pahapahapaha.
Ja oma töö kapivõtme olen vist ka jälle ära kaotanud – neljapäeval keerasin kapi veel lukku ja panin enda arust võtme koti väiksesse sahtlisse nagu tavaliselt, aga eile asju ühest kotist teise tõstes seda seal enam polnud. Väike lootus on, et unustasin kapi ette, olen seda ikka paar korda teinud, aga kardan, et tõmbasin teiste asjadega välja ja kaotasin jälle. Eelmine kapp tuli mul sellepärast lahti puurida ja sellel kapil pole ka teist võtit, ma tean. Masendus. Aga äkki ikka on töö juures.
Tegelikult ma tunnen, et kogu see kirjutamine ja enda välja elamine juba natukene aitas ka. Ma ei ole enam nii närvis kui enne. Loodame, et asjad lähevad paremaks 😉
Ja Pariisis oli tõeliselt äge, täna õhtul või homme hommikul kirjutan sellest ka.