igapäevaelu

Kokkuhoid, alga nüüd!

Kui ma veel nädal-paar tagasi arvutasin oma kulusid-tulusid ja tundus, et ei ole nagu hullu midagi, siis vahepealse aja jooksul veidike üle kulutades ja täna uuesti reaalsemate numbritega arvutades (sest tegelikult ma vist ikka nädalas nii palju palka saama ei hakka, kui lootsin, ehkki palgatõusu sain kätte) on olukord tunduvalt nukram.

Lubasin endale pühalikult, et ei vaata enam mingite DVD-lehekülgede poolegi, igasugustest (riide)poodidest hoian eemale ja väljas (joomas) ei käi. Ja veel üks lubadus, mis just praegu pähe kargas – registreerin ennast raamatukogu lugejaks. Sest raamatute ostmiseks pole ka enam raha.

Kuna november on kõige vastikum kuu aastas (sellele järgneb pingereas kohe tihedalt veebruar… Ja need on juhtumisi kuud, mil mu emal ja õel sünnipäevad on – ei midagi isiklikku, ausalt :D), siis ei tohiks soojas kodus püsimine eriti raske olla. Ülejäänud DVD-dega võin vabalt järgmise aastani oodata, selleks ajaks lähevad need ainult odavamaks. Riideid on mul ka, olgem ausad, küllalt, et hakkama saada. Ehkki tahaks veel ja veel. Kuni poodidest hoiduda, ei tohiks suurt kiusatust olla. Kõige raskem saabki olema ilmselt kõikvõimalike väljas (söömas, joomas ja niisama lõbutsemas) käimistega, aga siinkohal loodan ma eelkõige Mehe toetusele, kes on praeguseks läheneva Eesti reisi tõttu suht samal säästurežiimil.

Te ju teate mu ainsat ja kõige pühamat uue aasta lubadust – seda tuleb alustada võlgadeta. Aasta lõpp on lähedal, enam pole nende eest kuskile põgeneda.

Ja ma usun, et ma saan hakkama!

PS. New York Minute oli esimene noist filmidest, mida ma tõesti täiega nautisin (isegi rohkem, kui Raise Your Voice‘i) – see oli lihtsalt nii naljakas… Ja ilusad peategelased. Mehele meeldis ka 😛 Ja First Daughterit olin kunagi Eestis telekast näinud, ehkki väga ähmaselt oli meeles. See oli täitsa okei, aga ei midagi erilist.

Kella keeramisega tuli sügis

Täna veidi enne tööpäeva lõppu aknast välja vaadates imestasin, kuidas nii kiiresti nii pimedaks läks. Siis tuli meelde – keerasime ju kella. Juba enne viit oli täitsa hämar.

Praegu on kell veerand üksteist, aga tunne on umbes nagu pool kaks öösel.

Tegelikult ei ole mul sügise vastu midagi. Selles on oma romantika. Tuleb ainult häid külgi otsida 🙂

Kui ma saaks lõigata välja kõik laulu- ja tantsuosad (ja kõik muu kunstilise etlemise) filmidest Step Up ja Raise Your Voice, siis saaks neist lõikudest kokku suurepärase meelelahutuse, mida võiksin vaadata kümneid ja kümneid kordi. Filmid ise on tüüpilised Ameerika noortekomöödiad, täiesti ettearvatava teemaarenduse ja lõpuga… Mis on oma naiivselt viisil küll nunnud, aga mitu korda järjest vaadata ei viitsi. Kogu see tants, laul ja möll seevastu – see on viimase peal.

Step Up on juba vana lemmik, Raise Your Voice’i vaatamise siis just lõpetasin 😉 Seal oli kaks nii kuradi tuttavat näitlejat – Lauren C. Mayheni kohta ma ei suutnudki selgust saada, pole tema osalusega filme nagu rohkem näinud, aga John Corbett oli indeed Seksi ja linna Aidan, ainult vanema väljanägemisega ja tunduvalt karvasem.

Ajudeta noortekomöödiad on ikka palju võimsamad, kui nende sisu keerleb kunsti ümber. Loodetavasti leian veel mõne taolise.

Ühte ja teist

…mis eile kirjutamata ununes.

Tuletades meelde selle postituse lõpus kirjutatut – kolm ja pool kuud tagasi taheti mind extraks värvata ja jäi jutt, et nad helistavad mulle ise. Suht varsti pärast seda mingi tundmatu numbri pealt helistati ka, aga kuna olin tööl, ei saanud vastu võtta. Ise tagasi ka ei helistanud (ma ju polnud kindel, kas see oli see firma ja krediit vist oli ka hetkel otsas). Nii see jäigi – liiga palju muid asju oli mõttes ja kogu teema ununes täiesti.

Tol esimesel korral selle tüübiga rääkides oli mul palavik ja sellest tulenevalt s*tt olla. Eile, kui ma lippasin töölt korraks Sainsbury’sse saia ostma (käib supi juurde, ostame seda kogu aeg sealt), pidas sama tüüp mu taas kinni ja rääkis sama juttu. Seekord nägin ma lihtsalt suhteliselt ebakaubanduslik välja – jakk töö T-särgile peale tõmmatud ja…

Igatahes – mu nimi pandi uuesti kirja ja tehti uus pilt ja ma jään siis nüüd jälle kõnet ootama. See eelmine number on mul salvestatud, nii et kui peaks jälle vastamata kõne tulema, siis ma vähemalt TEAN, et tegemist on nendega ja võin tagasi helistada. Ja ma üldiselt eriti ei saa võõrastelt numbritelt kõnesid.

Huvitav tähelepanek on see, et ma suutsin oma telefoninumbri alles väga hiljuti pähe õppida ja seekord polnud mul mobiili kaasas – poleks number peas olnud, ei oleks saanud järele ka vaadata.

Mis juhtuma peab, juhtub varem või hiljem nagunii? Ma usun sellesse. Eks näis. Kui see asi on mulle mõeldud, siis see saab ükskord ka reaalsuseks.

Veel DVD-hullusest rääkides – ma tahan endale kindlasti muretseda Sex and the City, Gilmore Girlsi ja Las Vegase DVD-d. Gilmore Girlsi enam uuena täies ulatuses üldse ei müüda, Las Vegast saab igalt poolt ja eBays on kõige odavam (kasutamata ja õiged väljalasked ka), aga SATC… Shoebox on kõige odavam Virginis – £49.99 – aga ma üldse ei taha nii palju maksta. Rõõmustasin, et eBayst saab odavamalt, nii £35-40-ga, kui hästi läheb, aga avastasin täna, et see on mingi Aasia eriväljalase, millel muidu poleks ju absoluutselt midagi viga (inglise keeles jne)… Aga karbi peal on kirjas special editiong. Ja sellest trükiveast mulle piisab, et mitte osta. Tahan shoeboxi, aga need on eBays sama kallid. Noh, ma hoian silma peal, äkki saab millalgi kuskilt odavamalt. Näis.

Ly kolib täna välja – nad leidsid Nelega endale lõpuks elamise. Nii naljakas, kui see ka pole, aga nüüd on mul juba täitsa kahju. Läti tšikiga ma nii palju ei suhelnud ja Nele-Lyga alguses ka mitte. Varem olid nad kõik minu jaoks vaid inimesed, kes ebasobival ajal WC-d ummistasid või nõud pesemata jätsid, aga nüüd, kus siin elab ainult Ly ning ma olen nii tema kui Nelega palju rohkem suhelnud, on selline… Kurb tunne. Meil oli päris lõbus. Aga noh, küll Ladybird meid jälle kokku viib ja soolaleivapidu ootame ka 😀

Poisid said eile lõpuks normaalse modemi, mis tähendab, et meil on nüüd kodus korralik kiire jagatud internet – enne kasutasime selle jagamiseks mingit väärakat poolkatkist modemit, mis neti nii aeglaseks tegi, et kahe arvutiga aktiivselt surfates jooksis juba kokku, millegi tõmbamisest rääkimata. Nüüd on kõik lill. Shaun the Sheepi teise hooaja esimesed osad jõudsid just kohale 😛

Nälg tapab

Millegipärast pole meil kodus kunagi süüa. Poes pole me kunagi tihti käia viitsinud, 1-2 korda nädalas ehk. Arve läheb siis küll alati vähemalt £20 ja paariks päevaks on kõike head-paremat küllalt, aga… Viimased… Nädalad? Kuu? Pole me näiteks üldse koju saia ega muud võileivamaterjali ostnud. sest kui sa juba saia ostad, siis peab ju sinna midagi peale ka ostma, aga kes seda valida viitsib…

Me ju sööme mõlemad töö juures – mina töötan 5-6 päeva nädalas ja reeglina on päevas kaks söögipausi. Kui mul on hommikused vahetused, siis ma ei tahagi enne süüa, kui õhtused, siis näksin midagi, mis kodus olemas (tavaliselt pole küll midagi, kui eelmisel päeval just kokatud pole ja sellest midagi alles) või siis ostan teele miskit kaasa – tavaliselt kaks juustuburgerit mäkist, sest need on alati valmis ja saab kiiresti kätte. Mees sööb töö juures lõunat ja… Nii see läheb. Sooja toitu teeme (loe: Mees teeb) kodus ehk kord-kaks nädalas.

Ja kui õhtuti süüa vaja ning ise kokata ei viitsi, siis on alati olemas rämpstoit. Mehe põhiline koht on vist meie tänava nurga peal asuv rämpsuputka, mina lähen sageli töö juures asuvast hiinakast läbi. Ja siis on veel muidugi McDonalds… Ja Vera Cruz (mis pannakse küll juba kuuest kinni, nii et see on rohkem nädalavahetuste luksus, mina saan muidugi nädala sees ka käia).

Sellega võin teid lohutada, et puuvilju ostame ikka tihemini – Mees toob tavaliselt töölt tulles midagi või satume mõnele puuviljaturule või…

Aga jah. Praegu näiteks on kole nälg, sest viimati sõin kella nelja paiku Vera Cruzis pastat. Kodus pole mitte midagi peale apelsinide. Riisi ja aedvilju võiksin ka kokata, aga kell kaksteist öösel üldse ei viitsi (rääkimata sellest, et muul ajal ka ei viitsi). Aga samas nälg on kole. Apelsinid seda vist ei kustuta… Und ka pole.

Raske juhus. Sojakastet peaks ka olema ja see on ometi hea. Aga kogu see mässamine? Ma kohe ei teagi, mis ma teen 😛

EDIT: Vedasin ennast läpakaga kööki ja poole tunniga oli söök valmis. Riisi keetsin küll kogemata poole rohkem kui vaja (koguselises, mitte liiga pehmeks keemise mõttes, eks) ja soolasin räigelt üle ning välimus polnud ka kõige kaubanduslikum, aga võttes arvesse fakti, et ma pole juba kuid kokanud, võib tulemusega siiski rahule jääda. Apelsin sai magustoiduks ja nüüd on jälle küllalt jaksu poole ööni üleval olla, et blogi kirjutada 😉

Tige tikker

Naljakas, kuidas kõik info ühe asja kohta tuleb alati ühel ajal ja täiesti erinevatelt inimestelt. Augusti alguses kuulsin esimest korda Tartus avatavast uuest restoranist Tige tikker – kõigepealt anti mulle sellest teada selle posti kommentaaris, päev hiljem rääkisin samal teemal Nadjaga ja mul on tunne, et samal ajal arutasin seda veel kellegagi, aga nii põhjalikult oma msni chat loge läbi otsida ei viitsi.

Täna hommikul arvutit kaant lahti tehes hüppas mulle esimese asjana ette Daki offline message:

[11:11:24] birxi laborijänku: ma ei tea, mis see on, aga naturally tulid kohe sina meelde: http://www.tigetikker.com

Ja meile kontrollides avastasin, et keegi oli varahommikul seda posti kommenteerinud.

Ei, väga äge – ma tahtsingi teada, kus see restoran asub. Ja Kaubahall on väga hea asukoht! Kui keegi seal käinud on, siis võib minuga oma muljeid jagada, olen uudishimulik 😉

(peaks ennast neile maskotiks pakkuma)

Aga nüüd kähku riidesse, Murakas peaks kohe Victoriasse jõudma 😀

PS. Mu läpaka aku peab alla veerand tunni!!! *palju koledat ja ebaviisakat sõimu*

Scroll to Top