igapäevaelu

Update

/ edevuse laat, igapäevaelu / Leave a Comment

Viimase kolme tunni jooksul olen ma:

  • saanud sõnumi sisuga: hi it’s VM (no nemad kirjutasid nime välja, aga mina veel ei taha enda blogi nii konkreetselt seostada, Google’i otsingud jne) here just wanting 2 confirm your appointment at the lounge studio tomorrow, if u could please text or call back so we can secure this for u. speak to u soon
  • saatnud neile vastuseks sõnumi, et see olen tõepoolest mina
  • oodanud, et nad mulle tagasi helistaksid
  • võtnud koos Swammiga vastu Austria tüübi kutse hommikusöögile (kell pool kaks päeval) Vera Cruzi
  • istunud poolteist tundi rasvahaisu sees, mistõttu ma haisen veel praegugi (tavaliselt ma seal nii kaua ei jõua olla, et haisema hakata ja noh, nagunii peab varsti duši alla minema, et ma väga ei kurda)
  • mõtisklenud teemal, kas ma sain mulle saadetud sõnumist kuidagi valesti aru ning kuna kell on juba kolm läbi, kas ma peaksin neile ikkagi ise helistama (ma ei teinud seda, kuna krediit on peaaegu otsas, sõnum oli odavam), sest ma endiselt ei tea, kus kuradi kohas see Lounge Studio asub…
  • lugenud Vaska blogi (hakkasin eile õhtul algusest peale lugema ja olen praegu veebruaris)
  • mõelnud, et peab hakkama homseks riideid valima
  • mitte viitsinud riideid valida ega koristada ega midagi muud asjalikku teha
Aga muidu on kõik lill.

Iga päev on jõulud

/ igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Seda pähklit pole ma küll siiani katki hammustanud, miks postiljon kunagi uksele ei KOPUTA, vaid lihtsalt veidike postipilu kaanega kolistab – koputamisest oleks igatahes rohkem kuulda. Täna näiteks panin äratuse igaks juhuks poole üheteistkümneks, käisin korra ukse juures vaatamas, ega miskit tulnud pole, lesisin siis mõtliku näoga voodis ja järsku kuulen korra sellist häält, nagu oleks mingi post pilust sisse pandud – st see kaas KORRA kolksatas.

Lähen siis esikusse, vaatan – põrandal pole miskit. Seisan veidike aega totra näoga, kuulen, et trepikojas miskine liikumine nagu veel toimub. Uuesti ei koputa/kolista keegi. Saan oma kõhklustest tobe välja paista üle, teen hommikumantlis ukse lahti… Ja otse loomulikult seisab seal postiljon, kellel käes korralik hunnik pakke – kõik mulle. No on topski, ma ütlen, endast tuleb ikka kõvemini märku anda. Ma oleks ÄÄREPEALT ta sama targalt tagasi saatnud.

Igatahes olen nüüd jälle kaheksa filmi võrra rikkam. Kaks peaks veel teel olema, kolm ootavad lattu jõudmist ja ülejäänud kõik kohal

Oi, kui mõnus on pakke lahti kiskuda… Nagu jõulud, ma ütlen! Ainult et jõulude ajal mulle viimastel aastatel küll nii palju kinke pole tehtud (mitte et ma kurdaks, ma ju ise ka ei tee).

Ja homme-ülehomme on vabad 😀

Vaikelu

/ igapäevaelu / Leave a Comment

Ma olen enam või vähem oma raha kokkuhoidmise ja kodus istumise režiimi sisse elanud. DVD-tellimused jõuvad järjest kohale, netist olen teise hunniku filme juurde tõmmanud, America’s Next Top Modeli ja Gossip Girli selle sügise hooajad sinna lisaks. Muud ma siin kodus eriti ei teegi, kui vahin filme ja sarju.

Laupäeva veetsime näiteks voodis – vaatasime ära kolm filmi, käisime vahepeal Vera Cruzis söömas, üritasime õhtul Mehele riideid ostmas käia, aga ei leidnud midagi ja lõpetasime ikka pizzarestoranis… (mh, see on see mööndustega raha kokku hoidmine, mina ei maksnud eks… Aga ma üritan endiselt Meest veenda, et kodus makarone süüa on ka tore, muidu mul tulevad varsti süümepiinad)

Ja nii ongi.

Sellepärast pole mul teile absoluutselt mitte midagi huvitavat kirjutada, peale oma filmi- ja sarjamuljete… Ja need ei huvita suurt kedagi, ma ju tean küll.

Aga ma pean siiski tunnistama, et modellide 9. hooaeg on igav… Kuivõrd eelmine oli suht sama igav, siis kardetavasti on viga minus – mida rohkem sa seda sama jama vaatad, seda etteaimatavamaks asi muutub. Lõpuks ei viitsi enam isegi kuulata, mis nad räägivad, vaatad ainult pilte. Aga peab ikka vaatama, eks, ega siis sellepärast pooleli ei jäta 🙂

Ahjaa, ja laupäeva õhtul vallatlesime siis purjus M-iga Ann Summersi kodulehel (vt eelmist posti) ning arutlesime erinevate küülikute headuse üle. Jõudsime järeldusele, et kõik on ilmselt päris head. Lõbu oli laialt.

Viie nädala ja kahe päeva pärast olen Eestis.

Hoirassaa ja pudel rummi

/ edevuse laat, igapäevaelu, rõõm / 1 Comment

Kell pole veel kaksteistki, aga minu päev on juba üliväga meeldiva suuna võtnud.

Kuna ootasin seda pakki, mis teisipäeval tagasi saadeti (ei mahtunud postipilust sisse, mina ja Mees olime tööl, Swamm magas), siis panin kella igaks juhuks 9.45 helisema – ma polnud kindel, kas postiljon, kel on välisukse võti olemas, ikka helistaks väljast meie uksekella või koputaks juba trepikojas sees olles lihtsalt uksele, mida ma poleks läbi une kohe kindlasti kuulnud.

Ja mul oli õigus. Ta ainult koputas. Muide – kell oli TÄPSELT sama palju, kui teisipäeval (see paber, mille ta tookord maha jättis, seal oli kellaaeg peal) – pool üksteist. Peen värk.

Ja viis minutit pärast postiljoni külastust (sain kõik oma tantsufilmid ja Las Vegase kätte :P) helistati mulle sellest agentuurist. Vaatasin hiljem järele – oligi too esimene kord mulle ka sealt helistatud, number oli peaegu sama, vaid viimane nr erinev. Vot siis.

Küsiti, kas ma vaatasin nende kodulehte ja kas olen endiselt huvitatud. Ütlesin jah. Siis küsiti, kas olen midagi sellist varem teinud ning pikkust ja vanust. Öeldi, et nad annavad mu pildi nüüd mingitele järgmistele tegelastele edasi ja kui nemad on huvitatud, siis helistatakse mulle järgmisel nädalal tagasi.

Põnev, põnev. Ma nii loodan, et nad on – see oleks kindlasti väga äge kogemus ja raha on praegu hullult vaja.

Nüüd ma kavatsen duši all käia ja ennast ilusaks teha ja natuke koristada ja oma DVD-hunnikus mingi süsteemi ja korra luua…

Ja peale kõigi kohale jõudnud DVD-de on mul veel ootamas kuus esimest osa America’s Next Top Modeli uuest hooajast ja EuroTrip.

Juhhei!

Scroll to Top