igapäevaelu

Vaikelu

Ma olen enam või vähem oma raha kokkuhoidmise ja kodus istumise režiimi sisse elanud. DVD-tellimused jõuvad järjest kohale, netist olen teise hunniku filme juurde tõmmanud, America’s Next Top Modeli ja Gossip Girli selle sügise hooajad sinna lisaks. Muud ma siin kodus eriti ei teegi, kui vahin filme ja sarju.

Laupäeva veetsime näiteks voodis – vaatasime ära kolm filmi, käisime vahepeal Vera Cruzis söömas, üritasime õhtul Mehele riideid ostmas käia, aga ei leidnud midagi ja lõpetasime ikka pizzarestoranis… (mh, see on see mööndustega raha kokku hoidmine, mina ei maksnud eks… Aga ma üritan endiselt Meest veenda, et kodus makarone süüa on ka tore, muidu mul tulevad varsti süümepiinad)

Ja nii ongi.

Sellepärast pole mul teile absoluutselt mitte midagi huvitavat kirjutada, peale oma filmi- ja sarjamuljete… Ja need ei huvita suurt kedagi, ma ju tean küll.

Aga ma pean siiski tunnistama, et modellide 9. hooaeg on igav… Kuivõrd eelmine oli suht sama igav, siis kardetavasti on viga minus – mida rohkem sa seda sama jama vaatad, seda etteaimatavamaks asi muutub. Lõpuks ei viitsi enam isegi kuulata, mis nad räägivad, vaatad ainult pilte. Aga peab ikka vaatama, eks, ega siis sellepärast pooleli ei jäta 🙂

Ahjaa, ja laupäeva õhtul vallatlesime siis purjus M-iga Ann Summersi kodulehel (vt eelmist posti) ning arutlesime erinevate küülikute headuse üle. Jõudsime järeldusele, et kõik on ilmselt päris head. Lõbu oli laialt.

Viie nädala ja kahe päeva pärast olen Eestis.

Hoirassaa ja pudel rummi

Kell pole veel kaksteistki, aga minu päev on juba üliväga meeldiva suuna võtnud.

Kuna ootasin seda pakki, mis teisipäeval tagasi saadeti (ei mahtunud postipilust sisse, mina ja Mees olime tööl, Swamm magas), siis panin kella igaks juhuks 9.45 helisema – ma polnud kindel, kas postiljon, kel on välisukse võti olemas, ikka helistaks väljast meie uksekella või koputaks juba trepikojas sees olles lihtsalt uksele, mida ma poleks läbi une kohe kindlasti kuulnud.

Ja mul oli õigus. Ta ainult koputas. Muide – kell oli TÄPSELT sama palju, kui teisipäeval (see paber, mille ta tookord maha jättis, seal oli kellaaeg peal) – pool üksteist. Peen värk.

Ja viis minutit pärast postiljoni külastust (sain kõik oma tantsufilmid ja Las Vegase kätte :P) helistati mulle sellest agentuurist. Vaatasin hiljem järele – oligi too esimene kord mulle ka sealt helistatud, number oli peaegu sama, vaid viimane nr erinev. Vot siis.

Küsiti, kas ma vaatasin nende kodulehte ja kas olen endiselt huvitatud. Ütlesin jah. Siis küsiti, kas olen midagi sellist varem teinud ning pikkust ja vanust. Öeldi, et nad annavad mu pildi nüüd mingitele järgmistele tegelastele edasi ja kui nemad on huvitatud, siis helistatakse mulle järgmisel nädalal tagasi.

Põnev, põnev. Ma nii loodan, et nad on – see oleks kindlasti väga äge kogemus ja raha on praegu hullult vaja.

Nüüd ma kavatsen duši all käia ja ennast ilusaks teha ja natuke koristada ja oma DVD-hunnikus mingi süsteemi ja korra luua…

Ja peale kõigi kohale jõudnud DVD-de on mul veel ootamas kuus esimest osa America’s Next Top Modeli uuest hooajast ja EuroTrip.

Juhhei!

Hirmsasti tahaks teile midagi kirjutada…

…ainult et mitte midagi erilist pole vahepeal juhtunud.

Või nojah. Eile õhtul avastasin, et mu mobiil millegipärast keeldub laadimast. Sain teada, et Swammil on oma mobiiliga sama jama ja läpakas suri tal ka välja. Müstilised asjad juhtuvad… Mina käisin täna oma moblaga poes ja tegin kurba nägu – onu võttis aku tagant ära paariks minutiks ja nüüd laeb nigu miška. Olen ikka lammas, selle peale oleks võinud ju isegi tulla. Kui läpakas kokku jookseb, siis teen talle ikka enne restardi, kui sellega parandusse torman, eks. Aga nojah, see selleks. Hea, et nii kergesti lahenes.

Lõpetasin täna kell kolm, aga unustasin Mehelt võtme võtta. Mees oma telefonile ei vastanud, Swammi oma oli surnud, kodutelefoni ei võtnud ka keegi. Otse loomulikult polnud Swammi kodus (kusjuures tavaliselt ta sellisel ajal on) ja ma pidin ukse taga istuma. Õnneks mitte kaua – maja on suur ja inimesed ikka käivad, korteri võtmed on mul olemas.

Siis sain just ühe huvitava kõne kodutelefonile. Mingi tüüp küsis Swammi. Mina vastasin, et pole, kas saan midagi edasi öelda. Tema teatas, et Swamm lubas tal enda juures ööbida, ta on nüüd lennujaamas ja istub kohe rongi peale, kuhu ta sõitma peab. Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et Victoriasse ning sealt bussi või metrooga Brixtonisse. Lubas Victoriast uuesti helistada.

Ma vist ei pea mainima, et kuulsin uuest öömajalisest esimest korda 😉 Tõenäoliselt ongi nii, et Swamm on kuskil ära (kus, ei tea, sest ta mobiil on ju surnud) ja mina jagan tema külalisele telefoni teel seletusi kohale jõudmiseks ja lõpuks pakun veel kohvi ka 😀 Tegelikult on jumala pohhui, ma pean tunnistama. Üks inimene teises toas ei liiguta mind kõige vähematki… Veel mitte. Ehk ta kuuks ajaks ei jää.

EDIT: sain just Mehelt MSNis teada, et tegu on ca 50-aastase mehega. Kauaks jääb, ei tea. IRW.

Mul on nüüd kaks vaba päeva. Õnnistus, ma ütlen. Kuna raha pole, siis kavatsen lõputult magada, voodis chillida, blogisid lugeda, filme vaadata ja makarone süüa. Seksida ka, kui hästi läheb 😛

Ülejärgmisel nädalal läheb kaks inimest puhkusele, mis tähendab, et ma saan vist paar kuuepäevast töönädalat teha – raha kulub marjaks ära.

Sain täna Amazonist suure kasti, mille sees oli peamiselt mullikile ja siis paar õhukest… Asja. Mida täpselt, ei saa öelda, sest see on seotud üllatusega ühele inimesele. Umbes viis DVD-d on ka juba erinevatest kohtadest kohale jõudnud ja homme peaks veel mingi suuremas mõõdus pakk tulema, mis teisipäeval postipilust sisse ei mahtunud ja tagasi postkontorisse saadeti… Õnneks on Royal Mailil sellisteks puhkudeks väga mugav online-ankeet, millega saab paki uuesti sulle sobival ajal koju tellida. UK võlud.

Kui Mees koju jõuab, siis saab poodi minna… Makarone ostma 😀

Kokkuhoid, alga nüüd!

Kui ma veel nädal-paar tagasi arvutasin oma kulusid-tulusid ja tundus, et ei ole nagu hullu midagi, siis vahepealse aja jooksul veidike üle kulutades ja täna uuesti reaalsemate numbritega arvutades (sest tegelikult ma vist ikka nädalas nii palju palka saama ei hakka, kui lootsin, ehkki palgatõusu sain kätte) on olukord tunduvalt nukram.

Lubasin endale pühalikult, et ei vaata enam mingite DVD-lehekülgede poolegi, igasugustest (riide)poodidest hoian eemale ja väljas (joomas) ei käi. Ja veel üks lubadus, mis just praegu pähe kargas – registreerin ennast raamatukogu lugejaks. Sest raamatute ostmiseks pole ka enam raha.

Kuna november on kõige vastikum kuu aastas (sellele järgneb pingereas kohe tihedalt veebruar… Ja need on juhtumisi kuud, mil mu emal ja õel sünnipäevad on – ei midagi isiklikku, ausalt :D), siis ei tohiks soojas kodus püsimine eriti raske olla. Ülejäänud DVD-dega võin vabalt järgmise aastani oodata, selleks ajaks lähevad need ainult odavamaks. Riideid on mul ka, olgem ausad, küllalt, et hakkama saada. Ehkki tahaks veel ja veel. Kuni poodidest hoiduda, ei tohiks suurt kiusatust olla. Kõige raskem saabki olema ilmselt kõikvõimalike väljas (söömas, joomas ja niisama lõbutsemas) käimistega, aga siinkohal loodan ma eelkõige Mehe toetusele, kes on praeguseks läheneva Eesti reisi tõttu suht samal säästurežiimil.

Te ju teate mu ainsat ja kõige pühamat uue aasta lubadust – seda tuleb alustada võlgadeta. Aasta lõpp on lähedal, enam pole nende eest kuskile põgeneda.

Ja ma usun, et ma saan hakkama!

PS. New York Minute oli esimene noist filmidest, mida ma tõesti täiega nautisin (isegi rohkem, kui Raise Your Voice‘i) – see oli lihtsalt nii naljakas… Ja ilusad peategelased. Mehele meeldis ka 😛 Ja First Daughterit olin kunagi Eestis telekast näinud, ehkki väga ähmaselt oli meeles. See oli täitsa okei, aga ei midagi erilist.

Scroll to Top