igapäevaelu

Passisin just mingi 15-20 minutit väljas külma käes, helistasin 20x järjest uksekella (ja kes on seda kuulnud, need teavad, et see ikka lärmab täiega), üritasin Mehele kuus korda helistada (tulemusteta) ja sain lõpuks sisse, kui keegi läks prügi välja viima (korteriukse võtmed on mul ÕNNEKS olemas).

Mees magas, hambad laiali. Kui ma tule põlema panin, ärkas ta korra üles ja pmst sõimas mul näo täis, et mis mul viga on (jaa, ma ei olnud pärast seda väljas külmetamist just kõige lahkemas tujus). Nüüd magab edasi, ühtegi mõistlikku sõna ma talt välja ei pigistanud.

Nagu… Nagu… Nagu… Ma olen nii kuradi tige, et ma tahaks kedagi lüüa. Kõvasti. VÄGA kõvasti.

Ja mu idioodist ülemus vahetas mu homse vahetuse ära kõige s*tema vastu, mis üldse veel võimalik on ja keeras järgmise nädala graafiku ka p*rse.

Ma loodan, et teil oli tore päev.

EDIT: Aga siis ma lugesin Vaska viimast sissekannet ja naersin. Ja siis tuli ülejäänud rahvas koju, sh verise pea ja muhuga Swamm, kes oli suutnud pargis mingi suvalise madala raudaia otsa komistada (peaga, khm. Klassikaline). Ja ma naersin. Ja ei olnudki enam tige.

aga nüüd on kell üks ja kui ma siiani sain teises toas juttu rääkida, siis kõik jäid järsku uniseks ja hakkasid ennast magama sättima, mis tähendab, et mina kui ainus unetu pean ennast nüüd ise lõbustama. eks mõni film või blog, mis muud.

EDIT 2: Ja üldse, kuidas on võimalik tema peale vihane olla, kui ta ennast niiviisi läbi une minu vastu magama kerib… 🙂