igapäevaelu

Vaatasin just üle – pole teile eelmisest reedest saati ühtki üldisemat eluolulist sissekannet kirjutanud, lihtsalt niisama mõttekatkeid konkreetsetel teemadel. Eks ma üritan selle tühiku siis nüüd täita.

Peamine põhjus, miks ma pole eriti kirjutanud, on see, et ma olen… Elanud 🙂 Ei midagi tapvalt põnevat, lihtsalt selline mõnus rutiin. Teine põhjus on see, et olen Mehega rohkem ühel ajal kodus olnud, kui tavaliselt – ja kui tema on kodus, siis ma reeglina ei kirjuta. Või noh, vahel kirjutan ka, aga hästi lühidalt või siis pärast tema magama jäämist.

Terve eelmise nädalavahetuse ja kuni kolmapäevani välja oli kõik suhteliselt ühesugune – töö, kodu, nett (blogid + mailid + MSN), söök, film, uni. Aga nii HEA oli olla. Hea oli kodus normaalselt süüa (Mees viitsis päris palju kokata) ja õhtuti voodis mõnuleda ja koos filmi vaadata ja… Siis koos magama jääda. Iga päev oli nii hea, et kuidagi ei raatsinud Bloggerit nii kauaks lahti teha, et kõik see hea kirja panna, uni tuli enne.

Kolmapäeval käisime Maarja baaris/klubis (seal on kaks korrust – üleval baar, all klubi) joomas. Red Bull topeltviinaga oli indeed £2.50. Koht iseenesest oli täitsa okei, ehkki ma KÕIGE rohkem armastan siiski Levika taolisi urkaid ja Krahli tüüpi klubisid.

Nojah, muidu oli tore, aga esiteks suutis Mees mu üle pika aja välja vihastada, teiseks ei jäänud ma eriti purju, aga järgmisel päeval oli tavalisest raskem olek sellegipoolest ning kolmandaks oli klubis ja õues jahe, mistõttu mu põiepõletik (mis pärast enese ilmutamist sama targalt kahe päevaga ära kadus) peaaegu tagasi tuli (jaa, alkohol ei ole ka hea). ÕNNEKS päriselt ei tulnud. Nüüd üritan ennast veel rohkem hoida.

Aga Maarja baari peab veel minema, suurema seltskonnaga ja paremas tujus 🙂 Või noh, jah, tuju oli mul päris hea kuni… See selleks.

Ahjaa, veel üks asi tuli meelde, mis ma kolmapäeval ära tegin – asi, mida oleks pidanud tegema juba nii umbes pool aastat tagasi. Ma viisin oma kolm lemmiklipsu keemilisse puhastusse ja pesin ära oma valge triiksärgi ja seeliku – need kõik olid kuid meie pesukoti põhjas minu tubliks hakkamist oodanud. Tegelikult oli kogu ettevõtmine muidugi lihtsam, kui olin arvanud – leidsin kodu lähedalt ühe keemilise, kokku läks kõik maksma £3.60. Ja valge pluus ning musta-valgekirju seelik ja musta-valgetriibuline sviiter läksid 30 kraadi juures kõik kenasti puhtaks, värvi ei andnud miski. Lipsudega läks paraku küll nii, et musta-valgetriibuliselt kõik plekid välja ei tulnudki – on muidugi palju parem kui enne, aga osa jäi siiski näha. Mingi puuder vms, igatahes seda värvi – oranžikas. Noh, omad vitsad peksavad – kui ma oleks selle pärast mustaks saamist kohe keemilisse viinud, oleks tulemus kindlasti parem olnud. Aga onu arvas, et järgmise korraga tuleb ehk rohkem välja, nii et loodame parimat.

Neljapäeval olin kolmapäeva õhtu nirust lõpust tulenevalt suhteliselt kaheldava väärtusega meeleolus – tuju oli enamik ajast päris hea, aga sellised väikesed pisiasjad, mis tavaliselt (päris hea tujuga) absoluutselt ei häiri, viisid seekord tuju hästi kiiresti alla. Aga noh, saime sellest ka üle.

Reede-laupäev olid mul siis vabad. Reedel ei jõudnud midagi asjalikku teha peale välja magamise ja netis passimise, aga eile… Oi, eile oli tore päev.

Käisime Mehega Camdenis jõulukinke ostmas. Mul olid eelarvelised piirid väga kindlalt paigas – olingi tegelikult ainult ühe asja peal väljas, Mehel oli rohkem vaja. Aga käisime seal ringi ja vaatasime ja sattusime hasarti ja… Seal on lihtsalt kuradi head müügiinimesed 😉 Päeva lõpuks olime kahepeale ära kulutanud £360 ja arvestatava osa sellest ka enda peale.

Mina ostsin endale näiteks täiesti eelarveväliselt mantli. Lihtsalt jäin kusagil Meest oodates ühte nunnut musta-valgeruudulist mantlit vaatama ja müüja tuli küsima, kas meeldib ja kas tahan selga proovida. Ma siis ajaviiteks proovisin, sest enamasti ükski mantel mulle ei istu – käised lühikesed, vöökoht liiga kõrgel jne. Aga see, oh imede imet, oli nagu selga valatud.

Kuna väljas oli jahe, uus mantel oli soojem kui seljas olev ning müüja rääkis mulle mesijuttu sellest, kuidas ta annab mulle selle £10 odavamalt, kuna täna on vaikne päev ja tal on vaja õhtul üüri maksta (ma olen TÄIESTI kindel, et ta räägib seda iga päev kõigile), siis selga see mulle jäigi. Ja kurat, rahul olen. £45 ehk umbes 1000 kr – 70% polüester, 30% vill. Siinsele kliimale väga sobilik, Eesti talvele jääks muidugi külmaks. Eks ma kunagi panen teile pildi ka.

Kui täna kõik kulud kokku lõin, siis võttis natuke õhku ahmima küll. Aga siis leidsin, et tegelikult pole hullu – kulutasin ära lihtsalt ühe nädala palga. Et kui mul oli alguses õilis plaan Eestisse minekuks nii palju kõrvale panna, et puhkuseraha ja viimase nädala palka, mis alles Eestis olemise ajal arvele jõuavad, puutuma ei pea, siis nüüd olen sellest mõttest loobunud – peaasi, et kõik võlad makstud saaks ja aasta lõpus väikeses plussis oleks. Uuest aastast hakkab siis uuesti säästma kõige muu jaoks.

Sest vahepeal peab elama ka. Ma olen viimased poolteist kuud sellisel säästurežiimil olnud, et üle pika aja terve päeva ringi käia ja kulutada tundus tõeline õndsus. Ma olin ära unustanud, kui palju ma ikka Camdenit armastan. Eks sellepärast ma olingi sealt nii pikka aega end eemale hoidnud, et teadsin – kui lähen, siis ka kulutan. Mhh 🙂

(Kusjuures seda ainsat asja, mida ma Camdenisse ostma läksin, ma lõpuks ei ostnudki, sest raha sai enne otsa – sularaha saab päevas välja võtta max £200 ja Camdenis eriti kaarte ei aktsepteerita (nii palju, kui sain, maksin niigi). Pean veel järgmisel nädalal tagasi minema)

Õhtul saime kokku veel Riinaga – tegemist oli Lontu tuttavaga, kes esimesi päevi Londonis ning töö- ja elukohta otsimas. See õhtu jääb talle tõenäoliselt kauaks meelde – vedasime ta kohe tutvumiseks suhteliselt… Värvikatesse kohtadesse. Ma ei saa praegu lähemalt rääkida, sest see seostub ühe mu kingitusega, aga kui vähegi meeles on, siis kirjeldan juhtunut pärast kingi omanikuni jõudmist lähemalt.

Aga Riina on äge (mulle need kunstiinimesed ikke meeldivad) ja võib-olla tuleb ta mingiks ajaks meie juurde elama… Kui Swamm eestis on. Eks me näe, kuidas kujuneb.

Täna olin üle väga pika aja nädalavahetusel hommikuses vahetuses – jube veider oli, tavaliselt ma ju sulgen. Hommikuti on nii vaikne!

Ühtlasi hakkasid tänasest jooksma kümme päeva enne konsultatsiooni silmalaseris, mis tähendab, et ma pean kogu aeg prillidega olema. Jube! Nina valutab, silmad valutavad… Ei suuda Eestit ära oodata, et saaks läätsed silma tagasi panna.

Oh, ja siis on mu Eesti plaanid tegelikult konkreetsema suuna võtnud, aga sellest kirjutan mõni teine kord täitsa eraldi postituse – et millal ja kus mind kohata võib. Praeguseks vast küll. Homme vaja viiest tõusta, oleks vist kohane magama minna 😉

Ärkasime täna hommikul ilma äratuskellata suhteliselt vara – nii seitsme paiku. Küünlad, mida öösel magama jäädes ära ei viitsinud kustutada, põlesid ikka veel.

Oli aega niisama kallistada… Ja, khm, mitte ainult niisama. Ja siis veel niisama.

Ja lõpuks oli aega isegi Vera Cruzis üks kohvi ja hommikusöök võtta – polegi seal kunagi päris HOMMIKUL käinud (õnneks on neil all day breakfast).

Ja nüüd on mul veel tund aega tööle minekuni, mille ma võin õndsalt arvutis maha molutada. Kõht on täis, meel hea ja elu lill.

Mmm… 🙂

(ja RSSi kasutajad – ärge laske taaskord ennast vanadest postitustest häirida, ma ainult korrigeerin natuke kirjavigu)