Piilusin just aknast välja ja nägin, et sajab. Helistasin Mehele ja kurtsin, et ei taha üldse Camdenisse minna, sest üksi on paha ja väljas on kole. Jõudsime järeldusele, et EHK ma saan pühapäeval ka minna (uut graafikut näen alles homme) ja kui ei saa, siis võib ehk Mees üksi minna. Et mulle põhimõtteliselt anti luba koju jääda.
Aga nüüd ma hakkasin ise põdema, et võiks ju ikka ära käia ja asjaga ühele poole saada. Kaabu kaitseb prille vihma eest, võib ju oma käigud kiiresti ära käia ja siis kodusooja tagasi kiirustada. Sest TEGELIKULT pole mu kodus ka midagi eriti teha – pakkima ma küll veel hakata ei viitsi.
Ma ei teagi… Aga seniks, kuni otsustan, kirjutan teile veel ühest mõttest, millest eelmises postis kirjutada unustasin. Tööga seoses.
Eile ma kurtsin Andreeale, et meie kontor, mis on ühtlasi ka ladu, on ikka meeletult sassis. Seal on kõik külmad joogid, mida me müüme ja tavaliselt olen mina see, kes seal mingit korda ja süsteemi hoiab, aga nüüd on korraga nii palju tellimusi sisse tulnud ja suvalistesse kohtadesse topitud (sel ajal, kui mind tööl pole olnud, muidu ma oleks need nähtavasti ise ära pannud ja vast veidi organiseeritumalt), et pole ruumi ümbergi keerata, mingist süsteemi loomisest rääkimata.
Ja noh, siis me jõudsime jälle järeldusele, et keda huvitab. Et tuleb asjast lihtsalt mööda vaadata. See on suhtumine, mille kõik inimesed Tinderboxis mõne aja järel omandavad. Pole mõtet üritada midagi paremaks muuta või lasta ennast millestki häirida, sest meie manager on kasutu (inimesena väga tore, aga oma tööga EI SAA hakkama) ning kõrgemat ülemust huvitab ainult kasum, mitte töötajate heaolu. Ja siis ongi nii, et omaenese närvide huvides üritad endale võimalikult paksu naha kasvatada, ennast ümbritsevast mitte häirida lasta ning loodad, et leiad võimalikult varsti uue ja normaalsema töökoha.
Väikeste variatsioonidega oli täpselt sama asi Eestiski. Kõrgemat poolt huvitas eelkõige kasum. Niivõrd-kuivõrd töötajate heaks ju tehti, aga kaugeltki mitte piisavalt. Prioriteet oli ikkagi raha, raha, raha – kokkuhoid kõige arvelt, mis võimalik.
Ja paljud töökaaslased olid ka sellele vastavalt häälestatud ning tegid oma tööd kiiresti ja ülejala – et tehtud oleks ja palk tuleks. Kvaliteet selle arvelt otse loomulikult kannatas. Neil oli pohhui. Sest ülemustel oli neist pohhui.
Ma olen ka üritanud seda pohhuismi endas kasvatada, kohati edukalt. Olen mitmetel kordadel suutnud igasuguste segaduste ja vigade ja s*ta töö peale rahulikuks jääda ja mõelda – minu vihastamisest ei muutu mitte kui midagi, säästan parem oma närvirakke.
Aga häda on selles, et mulle selline suhtumine kohe üldse ei istu. Ma olen oma loomult perfektsionist ja mõtlen enamasti ikka selles suunas, kuidas kõike paremaks, mugavamaks ja ilusamaks teha.
Kui ma uuele tööle lähen, siis alguses on mul muidugi piisavalt tegemist sellega, et omandada vajalikud teadmised ja vilumus, sellega läheb töö keerukuse astmest ikka kuu-paar-kolm-neli aega… Aga niipea, kui töökohustused on nii selged, et neid täites enam iga minut mõtlema ei pea, kuidas õige on, hakkavad mu mõtted liikuma selles suunas, mida saaks paremaks teha.
Nuhtlus, ma ütlen.
Ma nii tahaksin töötada kohas, kus töötajaid väärtustatakse ning kus kõik tahavad anda endast maksimumi. Ma töötan hea meelega teiste inimestega koos, aga ainult siis, kui nemad ka tõesti TAHAVAD asja hästi teha. Kui nad tahavad lihtsalt kuidagi päeva õhtusse saada ja teevad oma tööd aeglaselt ja/või lohakalt, siis on mul kalduvus vihastada, sest ma ei kannata luuserdamist.
Ma olen täitsa nõus sellega, et on asju, mille pärast ei tasu vihastada. Et elu tuleks üldiselt rahulikumalt võtta.
Aga samas – sinu töö, koht kus sa veedad arvestatava osa oma elust, pikad tunnid viis päeva nädalas… Töö, mille eest sulle makstakse ja mille abil sa saad oma ülejäänud elu vähem või rohkem kvaliteetsemalt elada – igas mõttes oleks parem, kui sa saaksid seda tööd teha hästi ja kirega. Inimestega, kes teevad seda samasuguse kirega. Kohas, kus sind väärtustatakse.
Oeh. Tahan kutsumust. Ja kuniks seda pole, tahan lihtsalt töökohta, kus oleks see väärtustamine ja endast maksimumi andvad töökaaslased. Nii oleks ma igas ametis palju rohkem rahul. Ma võiks ju seda kohvigi teha, kui mulle korralikult makstaks, kui firmapoolne suhtumine oleks inimlikum ja kolleegid tahaks samamoodi oma tööd hästi teha.
Unistused, ilusad unistused…
Aga kunagi mul on ka täpselt selline töö, ma luban!
