Võõrandumine
Mul on tunne, nagu ma poleks juba väga pikka aega oma blogi selliselt pidanud, nagu mulle viimase aasta jooksul harjumuseks saanud on. Ilmselt sai pidevast blogimisest võõrandumise alguseks Eesti reis, sest seal polnud aega ja hiljem olin kogu reisist ikka veel nii väsinud, et esiteks ei viitsinud, teiseks polnud enam nii tugevat harjumust/vajadust. Ja uue tööga alustamine on ka suhteliselt enegiakulukas tegevus.
Võtsin nädal-paar tagasi üle kuude ette Epu blogi, millega omal ajal järjestikku lugedes jõudsin suvesse 2006 ning jätsin siis miskipärast pooleli. Sattusin jälle vaimustusse, nagu esimesel korral ja täna jõudsingi läbi. Nüüd saan ta siis oma linkidesse ka lisada (no see on mu kiiks, et kui avastan uue ja huvitava blogi, siis pean selle kõigepealt järjest kronoloogilises järjekorras läbi lugema, alles siis panen oma RSS-lugejasse ja linkidesse).
Ja kõigepealt tahakski jagada üht mõtet, mis mul mingist tema blogisissekandest meelde jäi – ausõna ei mäleta, mis sissekanne täpselt, seega linkida ei saa, aga ta vist rääkis lendamise kahjulikkusest keskkonnale. Inimesed maksavad kallist raha puhkusereiside eest, aga kohale jõudes ei tahagi seal tegelikult olla – neil on ajavahe tõttu väsimus ja pahurus ja ei viitsi üldse midagi teha. Hmm, ma võisin seda mõtet nüüd natuke väänata või oma kogemuse järgi mugandada, aga umbes selline ta oli.
Ma olen lihtsalt sedasama asja isegi tundnud.
Näiteks Egiptuse reis kevadel 2006, ma meenutan seda siiani väga suure soojusega… See oli äge, tõsiselt. aga ma mäletan ka seda, kuidas ma oleksin seal aeg-ajalt tahtnud pigem hotellitoas istuda ja läpakast Gilmore Girlsi vaadata, kui välja möllama minna. Või siis lihtsalt magada (selline tamp oli peal kogu aeg).
Mõtlen, et mulle sobib vist pigem ikka selline reisimine, kus pole turismigruppi ega giidi – et lähen omal käel ja vaatan täpselt seda, mida tahan. Küsimus on selles, mida ma siis üldse vaataks, ma pole ju üldse ajaloohuviline…
Ja teisest küljest jällegi – ma läheks iga kell Marisega uuesti reisile. Niisama suvalise grupi ja giidiga ilmselt ei lähegi enam (never say never, aga ma tõesti ei tunne, et tahaks, siis ikka pigem omal käel), aga kui Maris giid on, siis lisandub kohe selline isiklik äge kogemus. Ja no ta on hea giid ka muidugi 😉
Aga pöördudes tagasi reisiväsimuse ja-tüdimuse juurde, siis viimati tundsin seda meie Eesti reisi ajal. See oli ka tõsiselt äge, mul oli nii hea meel perekonda ja kõiki sõpru näha. Aga ma olin seal enamik ajast väsinud ja pinges, et jõuaks ikka kõik ära näha ja kõik rahule jääks… Ja ikkagi ei läinud kõik nii, nagu plaanitud – alustades minu ja Mehe tülist jõululaupäeval, mis päädis sellega, et ma olin õhtul nii masenduses, et keeldusin ema ja tema mehe jõuluõhtusöögile ilmumast ning varjusin teise tuppa, lõpetades sellega, et ma ei saanud Lepaga rääkida rohkem, kui paar lauset vana töökohta külastades, sest minu plaan teda tunnikeseks kõrvalasuvasse kohvikusse vedada luhtus tänu jõulueelsele tarbimishullusele ning selleks päevaks, kui ma oleks võinud temaga ideeliselt kokku saada ja pikemalt aega veeta, olin ma juba ise omadega liiga läbi, lihtsalt ei jõudnud…
Sinna vahele jäid kõik muud pinged, pidev väsimus ja ahastus – et tahaks ainult olla, rahus ja kahekesi, kohustustevabalt puhata… Oli puhkus, kus puhata ei saanud – oli puhkus, millest tuli hiljem tagasi Londonis olles töö kõrvalt puhata.
Ja kui Mehel ei olnud mingeid suuri plaane sõprade jaoks, tema läks lihtsalt nädalaks Tartusse (mina olin samal ajal Tallinnas), vooluga kaasa… Siis tema oli seal enamik ajast haige – sai küll sõpru näha ja väljas käia, aga haigena oli ikka tunduvalt s*tem.
Mh, esimesed Eesti reisist kirja pandud muljed on siis nii negatiivsed 🙂 Tegelikult oli ikka toredat palju rohkem, lihtsalt selle reisiväsimuse teema pärast sai kõik negatiivne kõigepealt jäädvustatud.
Ja mul on endiselt plaan reisist pik(em)alt kirjutada, pildidki on välja valitud (ehkki neid pole eriti palju) – lihtsalt aega pole olnud ja nüüdseks on mälestused mingil määral tuhmunud… Aga ma teen seda, ma luban, võimalikult ruttu.
Siis tahate te kindlasti kuulda minu uuest töökohast – see on ka pikem jutt. Paarile inimesele olen MSNis juba natuke rääkinud ka, aga blogisse sihilikult alguses ei kirjutanud, lasin asjadel väheke settida. Praeguseks on juba nii palju settinud küll, et võiks, nüüd on veel vaid viitsimist vaja – vast tuleb see post enne, kui Eesti-post. Tegelikult mõtlesingi sellest praegu kirjutada, aga leidsin, et oleks enne ühte sellist üleminekupostitust vaja, millega viimase kuu vaikimist seletada…
Ma tegelikult tundsin natukene puudust küll sellest blogimisest, et kui mingi tore/väike/kummaline mõte pähe kargab, siis kribid kohe hetkeemotsiooni ajel üles, aga nii palju, kui neid mu praeguse kaootilise elu käigus tulebki, tuleb kohe meelde ka see, et TEGELIKULT tuleks kõigepealt kirjutada kaks pikka ja kohustuslikku postitust, mis on nagu täitmata ülesannetena kaelas – kodutööd, mille tähtajad on ammu möödas 😉 Ma tean küll, et see on minu blogi ja ma ise otsustan, mida siia kirjutan – et ma võiksin üldse kirjutamata jätta, kui sellist tunnet pole… Aga ma tunnen siiski teatud kohustust nii oma lugejate kui iseenda ees – teie tahate ju teada, kuidas mul läheb ja ma ise tahan ka nii olulised ajad ajalukku talletada, et ma neid ka aastate pärast mäletaks.
No ja siis muidugi veel see teema, et meil on nüüd Mehega suhteliselt üks tööaeg. Mina küll lõpetan poolteist tundi varem, aga see aeg kulub kodus niisama luuserdamisele ja teiste blogide lugemisele – ning kui me koos kodus oleme, siis ma eriti ei raatsi blogi kirjutada. Selline väike süütunne on, kui oma aega mehe asemel arvutile kulutan. Jaa, tegelikult ma kulutan seda tema kodus olles nagunii – siis, kui ta süüa teeb näiteks, aga blogi kirjutamiseni miskipärast ikka ei jõua.
Need süümekad oleks väiksemad, kui temal oleks oma arvuti, aga tal pole… Õigemini, kuni Swammi tagasitulekuni on ju teises toas lauaarvuti, mida ta aktiivselt Kiyosaki Cashflow mängimiseks kasutab, aga mulle üldse ei meeldi see, kui me oleme küll ühel ajal kodus, aga eraldi tubades ja mõlemad ninapidi oma arvutis… Kui tal läpakas oleks, siis saaks vähemalt koos voodis vedeleda, natuke kaisus olla, vahepeal kalli ja musi teha ja niisama olla, aga eraldi tubades… On selline kurb ja mõttetu tunne. Minu jaoks. Seega ma üritan vähem arvutis omi asju teha ja rohkem temaga olla.
Ja nüüd lõpuks tuli mulle meelde, et ma ei tahtnudki mitte oma tööst kirjutada seda postitust alustades, vaid hoopis oma riietumisstiilist, õigemini selle muutumisest läbi aja ja muid mõtteid samal teemal.
Äh. Ja vaat mis lohepikk kaootiline post hoopis valmis sai! Täna on mul sellepärast aega kirjutada, et Mees läks pärast tööd kolleegidega pubisse ja mina saan süütundevabalt arvutis istuda. Enne veel muidugi (mõttes) mossitasin, et minu esimene “ametlik” vaba nädalavahetus just algas ja tema valib just selle aja ilma minuta välja minemiseks, nii et mina pean üksi kodus olema. Ehkki tegelikult mulle oli seda oma aega täitsa vaja ja mul on siin üksi mõnus.
Või nojah, nüüdseks olen ma küll juba närviline, näljane ja veidike masenduses, pea tuikab ja silmad on viietunnisest arvutis istumisest väsinud, süda on natuke paha ja üldse on nii… Raske olla. Aga Mees just helistas ka ja lubas hakata varsti kodu poole liikuma, nii et on lootust mõne aja pärast süüa saada – ega ma ju ise ometi ei tee. Vaatasin täna üle nädalate külmkappi, kohe huvitavaid avastusi tegin. Jaah, ära hellitatud, seda ma olen.
Okei, lõpp mölale. Ma luban teile pühalikult, et riietumisstiili- ja tööteemalised postitused te selle nädalavahetuse jooksul saate… Või susi mind söögu 🙂 Ja ehk, EHK on aega ja tahtmist ka Eestist kirjutada.
Jah, mis ma ütlesingi… Lõpp mölale!
