Tegelikult võiks öelda isegi, et 1,5 3-st. Ma vihjan siis nimelt kõigile meie korteriga seotud probleemidele, mille lahendamine seisab kohaliku bürokraatia taga.
Me saime endale uue boileri!
Selle nahka läks minu eilehommikune väljamagamine, sest punkt kell üheksa olid kaks meest ukse taga ja möllasid kella üheni välja. Aga boiler on uus ja äge ja töötab ja seda annab isegi päriselt reguleerida, nii et kui kuuma vee soojus miinimumi peale keerata, on see just nii paras, et duši all käia. Sestap ka 1,5 – pool muret seoses külma vee survega on kadunud.
Muidugi ei ole meil nüüd köögis sooja vett, sest miski hakkas remonditööde käigus kraanikausi all imelikku häält tegema ja töömehed võtsid torul tüki vahelt välja ning teatasid rõõmsalt, et torumees peab selle korda tegema (ja kui Mees ses asjus torumehele helistas, teatati sealt, et ei-ei, gaasimehed peavad oma jama ise likvideerima, nii et ma ei teagi, mis sellest siis lõpuks saab), aga kui mul on valida, kas ma pesen külma veega ennast või nõusid, siis võite ise arvata, kui palju ma ennast sellest häirida lasen.
Nüüd on siis vaja torumeest külma vee korda tegemiseks (sest noh, vetsus käia on ikka ka üsna tüütu, kui loputuskast olematu survega pool tundi vett täis jookseb) ning BT meest, et telefoniliini lõpuks kätte saaks ja siis püsiühenduse tellida. Sellest, mida Mees kõike BT-ga läbi elanud on, pole mul küll kannatust kirjutada, aga ütleme nii, et mul on ilge tahtmine kirjutada sõimu/palvekiri linnapeale/kohalikesse ajalehtedesse, et keegi selle idioodimonopolismiga midagi ette võtaks, sest praegune olukord pole ikka üldse normaalne.
*hingab sügavalt sisse*
Aga olgu, olmeprobleemidest selleks korraks küll.
Eraelust siis…
Laupäeval olid asjad nii hullusti, et ma tõsimeeli pakkisin juba oma asju kokku, et välja kolida. Ja oleks päriselt kolinud ka. Aga… Lõpuks rääkisime asjad ikka selgeks. Mis probleemid täpselt olid, pole ammugi mitte blogijutt – eks need, kes minuga personaalselt suhtlevad, teavad isegi.
Aga see üks ja kõige tõsisem asi, mis mind meie suhtes kõige rohkem närvi ajas, leidis lõpuks lahenduse. Jõudsime kompromissile, mis meid mõlemaid rahuldas. Muidugi, ära hõiska enne õhtut, nagu vanarahvatarkus ütleb, aga seni on kokkulepe suurepäraselt toiminud.
*sülitab kolm korda üle vasaku õla*
Laupäeva öösel ei saanud ma magada. Und lihtsalt ei tulnud, olin hommikul kella kuueni üleval. Ja ma ei oska leida sellele ühtegi muud põhjendust, kui et ma olin magamiseks liiga õnnelik.
Lesisin voodis, kuulasin muusikat, vaatasin fotosid, mida mu screensaver arvutiekraanile loopis ja mõtlesin elust. Mõtlesin igasugustele asjadele minevikus ja olevikus. Ja olin nii kohutavalt õnnelik.
Selline… Joovastus oli. Ma ei oska seda seletada, ausalt. Ma pole vist kunagi varem midagi sellist tundnud.
Ja asi pole järgmise viie päevaga eriti muutunud – ma käin ringi ja teen oma asju ja olen nii totralt õnnelik, et veidike isegi hirmutab. Mõtlen, et kaua võib, millal tuleb järgmine madalseis. Aga tunne, see õnnetunne, on kuidagi teistmoodi. Ongi täpselt selline tunne, et see võib igavesti kesta. Petlik, ma tean. Aga ma naudin, täiega.
Tegelikult tekkis mul tol ööl meeletult mõtteid, mida tahtsin siia ka kirja panna, aga nüüdseks on sellest nii palju aega möödas, et enam ei ole tuju. Aega ka mitte. Aga kui kunagi lõpuks koju neti saan, siis panen kõik mõnel unetul ööl kindlasti kirja, ma luban.
Kui nüüd veel veidike olmelisematest asjadest rääkida, siis… Oleks peaaegu unustanud – me sattusime laupäeval rolleriga päris ehtsasse liiklusõnnetusse. Ehk siis (seletab liiklusvõhik Tikker hirmtarga näoga) meie sõitsime peateel, aga kuna rolleri eeliseks on võimalus autode vahelt läbi sõeluda ning meie ees olev auto oli vasakult keeravale autole teed andnud, siis… Kelle süü oli, et me üksteist ei näinud ja see auto meile külje pealt sisse sõitis? Kuna meil oli palju riideid ja kiivrid, siis kannatada eriti ei saanud – mul olid jalad marraskil, eriti see, mis auto ja rolleri vahele jäi, aga verd otseselt ei jooksnud ja kõige rohkem kannatada sai roller. Mitte midagi eluohtlikku, lihtsalt veel paar kriimu ja mõlki. Õnnelik õnnetus ühesõnaga.
Pühapäeval käisime Ikeas voodit otsimas. Chillisime seal pool päeva ja leidsime igasuguseid huvitavaid asju, aga lõpuks tuli välja, et meie valitud voodist on pooled jupid otsas ja uus laadung pidi tulema selle nädala alguses. Seega sain endale esialgu ainult kummist südame- ja tähekesekujuliste jääkuubikute (noh, jah, need pole ju enam kuubikud) tegemise restid, laualambi ja eriti ägeda suure punast ja musta värvi kohvitassi. Tegin pilti ka, aga unustasin arvutisse tõmmata, nii et ehk kunagi hiljem.
Mis voodisse puutub, siis täna läheme uuele katsele. Sellega seoses peangi hakkama kodu poole liikuma, sest Mees ootab mind seal juba tund aega ja kuna metroo võtab oma aja, siis saab ta teise tunni veel otsa oodata.
*vasakule ära*
