Ja ongi jälle puhkus läbi
Otsustasin spontaanselt võtta augustis veel nädala puhkust. Kaaslane oli juba varasemalt selleks ajaks võtnud, vaatasin, et mul ükski kolleeg ei puhka, töökoormus lubas – seega võtsin ka. Ma pole ammu suvel nii palju puhata saanud.
Või nojah, puhata… Mitte tööl käia oleks vist õigem väljend. Puhata ei saanud ka nüüd praktiliselt üldse. Jah, kauem magada ja vahepeal pisut leboda ning käia mitmel üritusel. Ülejäänud aja koristasin. Aktiivne puhkus ühesõnaga 😀
Aga selle postituse pildid on tegelikult peamiselt puhkuse-eelsest ajast… Pole lihtsalt mõnda aega blogida jõudnud, katsun nüüd jälle järjele saada 😀
Poisi 10. sünnipäevast on enamik pilte parooli all, mõned üksikud saan siia ka panna. Sünnipäeva hommkiusöögist ja magnetitest, mida Poisile mitu komplekti kinkisime. Sellised pisikesed, ca 2mm läbimõõduga magnetid.
Pidu pidasime Poisi nõudmisel taaskord Musoonikus ja praktiliselt ainus pilt, mis ma seal tegin, oli kingituste lauast. Seda eelmine kord polnud. Iseenesest mitte midagi erilist, eks, aga konkreetne koht, kuhu poetada kõik need ümbrikud ja lilled… Igati vajalik 😀
Plika tahab endale arvutit osta ja otsustas, et võiks raha teenimiseks müüki panna oma legokomplektid, millega ta enam ei mängi. Need on aga ammu Poisi omadega läbisegi… Üks õhtu siis otsisime õpetuse järgi juppe kokku… Alustasime kõige suurema ja kallima komplektiga (mingi haldjate loss, mis maksis 80€) – ütleme nii, et me ei ole sellegagi veel lõpetanud, teisteni ammugi jõudnud 😀 Eks näis, mis sest projektist välja tuleb 😀
Poisi sünnipäevaõhtul jõudsime käia veel Haapsalus autot ostmas. See juhtus suht spontaalselt – olime otsustanud auto enne talve välja vahetada, tuttavate kaudu saime usaldusväärse pakkumise ja nii see läks. Nüüd on meil 1999. aasta VW Bora asemel asemel viis aastat noorem Audi A4, mis tahab pisut remonti (oli enne ostu teada), aga on muidu igati kobe ja tunduvalt väiksema kütusekuluga. Bora müüsime taas tänu tuttava abile üsna kiirelt üsna odava raha eest maha, sest seda oli aastate jooksul üksjagu retsitud 😀 Selle raha eest saab siis nüüd uut autot remontida.
Bora maksis 1600€, 3,5 aasta jooksul kulus remondile ligi 2200€, edasi müüsin 350€. See teeb kuu keskmiseks kuluks 81€ – sinna lisaks kütus ja autokindlustus. Ütleks, et esimese auto kohta üsna hea 😛 Ja mõnevõrra soodsam, kui uut autot liisida.
Tegin mälestuseks ka paar pilti kõige hullematest kohtadest 😀 Ei olnud kahju autot välja vahetada. Tänuga lasin tal minna.
Seda roostetanud kohta juba enne eelmist ülevaatust putitasime, aga noh, jah… 😛 Teada oli, et läheb edasi. Ilukilp lihtsalt millalgi kadus ära 😀
Stangega sõitsin üsna alguses kuskile äärekivi otsa – seda on ka nende aastate jooksul x korda remonditud. Alguses sai niisama paika, aga pikemaks pidama ei jäänud, hiljem läksid juba kruvid käiku, neist ka suurt tolku polnud 😀 Punane värv on mu eelmise (õigemini jah, rangelt võttes üle-eelmise) kodu väravapostist… 😀 Pisiasi, millest ma ei lasknud ennast suurt häirida 😀
Uut autot katsume paremini hoida. Ma muidugi noil päevil pea üldse ise ei sõida, sest Kaaslane ütleb, et tal on kõrvalistmel närviline olla. Nojah, ma pole just maailma parim juht ja pisut järskude manöövritega, aga siiski üsna adekvaatne, ütlen ma ise 😛 Uus on ikka automaat, et ma ka sõita saaks, aga seekord läks auto kaaslase nimele ja mina olen lihtsalt kasutaja. Ongi parem, mul vähem vastutust – ei pea remondi ega kindlustusega jantima 😛 Autoasjad jätan ma kohe suurima heameelega meespoole hooleks 🙂
Plika tekitas endale ventilaatorist ja tekikotist külmakambri. Mahtusid sinna Poisiga kahekesi kenasti sisse 😀
Õhku ja lapsi täis tekikott, mis näeb põhimõtteliselt välja nagu üks hiiglaslik padi 😀
Augusti lõpp kujunes üritusterohkeks – eelmisel nädalavahetusel Tiigifestival, sel laupäeval täpselt ühel ajal Sütevaka 30. sünnipäev ja vilistlaste kokkutulek ning Kaaslase venna 30. juubel. Kuna vilistlaste kokkutuleku pilet oli mul juba juunist saadik olemas ja õigel päeval käisin venda õnnitlemas ka, siis sain suht puhta südamega peole alles hilisõhtul ilmuda… Seltskond oli suur ja keegi must seal puudust ei tundnud 😀
Sütevaka kokkutulek oli vägev nagu alati. Nii tore oli klassikaaslasi näha, isegi klassijuhataja tuli ja saime temaga pilti teha… Endlas oli ka vägev programm ja üldse… Tore oli. Pidu kestis üheni, aga üheteistkümneks olid õnneks olulisemad asjad nähtud ja jutud aetud – nii et jalutasin läbi öise linna järgmisele peole. Magama sain öösel kell kaks… Ütleme nii, et mul oli plaanis täna asjalik olla, aga sellest ei tulnud mitte midagi välja 😀
Mis seal ikka… Jõuab ka homme asjalik olla 😛 Loodetavasti ei saa järgmine töönädal olema sama kurnav kui augusti esimene – pärast kahenädalast puhkust oli küll täitsa väsitav jälle nii vara tõusta. Ehk üks nädal ei olnud nii hävitava mõjuga 😀
