igapäevaelu

2020 pidi olema stressivaba lugemisaasta, mäletate? Koroonat selles kokkuleppes polnud ja viimase nädala sündmuseid ammugi mitte.

Eelmise nädala teisipäeva hommikul läks pisut väsinud ja näost ära, aga enda teada täiesti terve Kaaslane perearstile, et uurida, miks tal sinikad ära ei kao. Vereanalüüsi tulemus oli nii kehv, et ta saadeti sealt otseteed EMOsse, kust suunati edasi Tallinna haiglasse. Öeldi, et nemad saaks transportida kolmapäeval, aga parem oleks teha vereülekanne kohe samal päeval, nii et oleks hea, kui keegi saaks ära viia.

Niisiis sõidutasin ta Tallinna ja sõitsin üksi sama targalt Pärnusse tagasi. Kolmapäeval võeti luuüdi proov, tehti kompuutertomograafia, veel vereanalüüse.

Neljapäeva hommikul saime diagnoosi: aplaasia ehk aplastiline aneemia.

Kas teie teate, mis see on? Mina ka ei teadnud.

Luuüdi puudulikkus. Ehk et luuüdi ei tooda immuunsüsteemi jaoks vajalikke rakke.

Põhjus? Seda pole siiani leitud. “Noortel vahel lihtsalt juhtuvat”, midagi sellist ütles arst. Üheks trigerdajaks oli ilmselt stress. Kas mingi füüsiline põhjus üldse leitakse – pole kindel.

Ravi? Luuüdi siirdamine. Õigemini – kõigepealt proovitakse immunosuppressantidega immuunsus nulli tõmmata, sest on väike lootus, et luuüdi selle peale restardi teeb ja uuesti vajalikke rakke tootma hakkab. Aga see on ebatõenäoline. Nii et ilmselt siiski luuüdi siirdamine. Selleks on vaja sobivat doonorit. Pere on juba kahjuks välistatud. Seega otsitakse doonorit üle-Euroopalisest andmebaasist. See võib võtta kuid.

Kas varem siis tõesti mitte midagi viga polnud? Kaaslane on aastaid regulaarselt verd andmas käinud, mina viimased 1,5 aastat koos temaga. Viimati käisime mai alguses, siis oli tal hemoglobiin kõrge ja kõik korras. Ta ise oskab tagantjärele välja tuua vaid seda, et kuskil augusti alguses tekkis väsimus, mis tasapisi suurenes – aga nii aeglaselt, et ei tundunud kuidagi suure ohu märgina. Ainsaks füüsiliseks sümptomiks olid juba varem mainitud sinikad – esimest korda märkasime neid augusti keskel, kui terve Kaaslase keha pärast vihtlemist ulmeliselt jube välja nägi. Sealt edasi sinikaid muudkui tekkis. Aga me arvasime, et lihtsalt mingi aine puudus – seda Kaaslane perearsti juurde tuvastama läkski. Arsti sõnul – kui punaste vereliblede arv oleks korraga nii palju langenud, poleks ta suutnud voodistki tõusta, aga kuna see toimus pikkamisi, oli kehal võimalik olukorraga harjuda. Ja kohe alguses küsiti, kas tal pole hingamisraskusi, mis olevat sellises seisus tavalised… Neid ei olnud üldse.

Kuna kõik sümptomid vihjasid leukeemiale, siis see diagnoos on tegelikult juba isegi hea uudis. Ja pärast siirdamist saab päris suur osa täitsa terveks. Kaaslane on noor ja tugev, tervislike eluviisidega sportlane… Seega kõik räägib tema kasuks.

Lihtsalt. Tuleb oodata. Ja uskuda. Ja positiivselt mõelda.

Kuna laenukindlustust LHV tol hetkel ei pakkunud, oli meil plaanis kohe pärast laenu võtmist teha mõlemale korralik elukindlustus. Ja õnnetusjuhtumikindlustus. Võtsime kevadel pakkumised, aga ei jõudnud nende võrdlemiseni, sest tuli koroona ja eriolukord. Kodukontor ja distantsõpe võtsid nii läbi, et lükkasime seda muudkui edasi. Siis tuli suvi ja puhkused ja… Nii lükkus võrdlemine veel edasi. Ehk et… Jäi tegemata. Kaaslasel on küll rattavõistlustel osalemiseks kohustuslik õnnetusjuhtumikindlustus, aga sellest pole antud hetkel tolku.

Sõbrad, kindlustage ennast. Kunagi ei tea.

Meil on õnneks hästi. Oleks lihtsam ja muretum, kui oleks olnud kindlustus, aga saame hakkama ka ilma selleta. Esialgu on pool aastat töövõimetushüvitis, lisaks saab taotleda töövõime toetust. Selle ajaga on juba täitsa tõenäosus terveks saada 🙂 Aga säästame nüüd igaks juhuks nii palju kui võimalik. Kui läheb kauem, siis on abiks.

Olen läbi mõelnud ka kõige kehvemad stsenaariumid ja vastus on õnneks sama: saame hakkama.

Nii et Kaaslane on PERHis, madala immuunsuse tõttu üksikpalatis. Nädalavahetusel sain teda veel vaatamas käia – lasti koguni palatisse ja puha. Küll maski, kitli ja kinnastega ning väga lähedale minna ei tohtinud. Sellest nädalast on koroona tõttu jälle külastuskeeld. Õnneks on tal suur telekas, saab vaadata nt Eurosporti, Tour de France just käib 🙂 Läpakas, luger, raamatud, ajakirjad – kõik on olemas. Suhelda saab ka chatis ja telefonis.

Esialgu on vaja palavik alla saada, nii et raviks on hetkel antibiootikumid ja suht regulaarsed vereülekanded. Tundub, et mõjub – palaviku number on väiksem ja Kaaslase hääl reipam. Sealt edasi, täpselt ei teagi. Tartus on vaja mingeid uuringud teha, võib-olla proovitakse neid immunosuppressante… Kumb enne, ei tea. Elame üks päev korraga.

Arst on öelnud nii seda, et tuleb valmistuda väga pikaks haiglas olemiseks, kui ka seda, et tervise paranemisel on lootust saada koju ravimite peale. Tööle muidugi minna ei tohi, aga kui saaks haigla asemel kodus doonori leidmist oodata, oleks juba tohutult palju parem. Kuidas aga sobivad madala immuunsusega kokku tööl käiv naine, koolis käivad lapsed ja kolm kassi (arvestades, et Kaaslasel on kerge kassiallergia)? Mina võiks kodukontorisse ka jääda, aga lapsi ju koolist koju ei jäta ja kasse ka asumisele ei saada… Nii et jah. Selles suhtes ei julge hetkel midagi loota ega arvata.

Sellegipoolest andsin Kaaslasele korralduse, et kui ta Plika sünnipäevaks koju ei jõua, siis 23. november oleks hea (meil siis aastapäev). Ja et jõuludeks olgu kindlasti kodus 😛

Ehkki diagnoos on olemas, on küsimusi ikka rohkem kui vastuseid. Eks kõik selgub. Vaja on lihtsalt oodata. Ja positiivselt mõelda. Ja uskuda. Kõik saab korda.

Esimeste päevade teadmatus oli kahtlemata kõige raskem. Siis ei suutnud küll kogu aeg positiivne olla. Vahepeal käisid ikka väga mustad mõtted peast läbi.

Aga praeguseks on möödas nädal ja oleme saanud olukorraga pisut kohaneda.

Nüüd olen ma jälle positiivne. Ma päriselt SUUDAN olla positiivne! Ma päriselt USUN, et kõik saab korda.

Ja on NII PALJU asju, mille eest ma olen piiritult tänulik.

Ma olen tänulik selle eest, et Kaaslane läks perearsti juurde nüüd ja mitte hiljem, mil olukord oleks võinud olla juba palju hullem.

Ma olen tänulik selle eest, et meie ümber on nii palju toetavaid inimesi. Kaaslasel on toetav perekond, minul samamoodi. On töökaaslased, sõbrad… Toetust ja häid soove tuleb igalt poolt kuhjade kaupa.

Ma olen tänulik selle eest, et ma olen nii pikki aastaid positiivsust praktiseerinud, et ma suuda seda rakendada ka praegu.

Ma olen tänulik selle eest, et meil on väga hea tööandja. Tervis on kõige olulisem. Ei pea muretsema, et haiguse ajal koondatakse.

Ma olen tänulik selle eest, et me saame rahaliselt hakkama. Pool aastat saame säästa. Minu sissetulek pole ka kõige väiksem. Ja ma olen vajadusel väga osav majandaja.

Ma olen tänulik selle eest, et me jõudsime osta mõnusa kodu, ennast seal sisse sättida ja kõik olulisemad asjad tehtud.

Ma olen tänulik selle eest, et meil on olemas talvepuud.

Ma olen tänulik selle eest, et me jõudsime välja vahetada auto, nii et saan praegu muretult sõita ka pikki maid – ei pea kartma, et tee peale jään, kütust kulub samuti võrreldes varasemaga imeliselt vähe.

Ma olen tänulik selle eest, et tänu kõigele eelnevale saan ma suurepäraselt koduse majapidamisega üksinda hakkama.

Ma olen tänulik selle eest, et ma oskan üksindust nautida. Või noh, nautimine on siinkohal vist pisut liialdamine, igatahes suudan olla rahulik ja rõõmus.

Ma olen tänulik selle iseseisvuse crash course‘i eest, mis elu mu teele lükkas. On nii palju (pisi)asju, mida ma polnud meie uues kodus teinud, sest ülesanded olid nii jagunenud, et neid tegi kogu aeg Kaaslane.

Ma olen viimase nädala jooksul teinud väga palju uusi asju. St, ma olen muidugi neid kõiki ka varem teinud, lihtsalt mitte praeguses kodus.

Ma olen sõitnud paduvihmaga maanteel ja Tallinna tipptunni liikluses ning jäänud ellu 😛

Ma olen saanud kõrvalistujaks olemise asemel nädal aega ise autot juhtida, nii et uus auto on nüüd mugav ja “oma”. Mul on olnud pidevalt ise sõites lõpuks võimalus mõelda välja enda jaoks kõige mugavamad teekonnad kõigist vajalikest kohtadest uude koju. Pärnu on väike ja siin pole ju midagi keerulist, asi pole kunagi olnud selles, et ma ei jõuaks punktist A punkti B. Aga just need kõige efektiivsemad marsruudid, võttes arvesse ühesuunalisi tänavaid, parkimise suunda, uusi ringteid 🙂 Enne lihtsalt sõitsime enamiku ajast koos, Kaaslane eelistas juhtida ja ega ma ju ei keelanud, mul oli kõrval mugav 😀 Aga iseseisvus on hea.

Ma olen vaadanud kapoti alla ja lasknud endale õpetada, kuhu mida valada tuleb. Valas küll seekord veel Kaaslase vend. Aknapesuvedelikku 😀 Aga ma nüüd tean, kuhu see käib ja oskan seda järgmine kord ise teha 😀

Ma ostsin autole uued kojamehed. See tähendab, ma parkisin Fixuse akna alla, läksin leti juurde, näitasin näpuga parkla poole ja ütlesin: palun mu Audi A4-le uued kojamehed, palun pange külge ka 😛 Kümme minutit ja tehtud. Vanad kojamehed olid õudus kuubis, tegid KOHUTAVAT häält.

Ma õppisin oma nutikellal ise äratust panema. Ja magamistoa fancyl päikesetõusu imiteerival linnulauluga ärataval kellal äratust sisse-välja lülitama.

Ma olen tutvunud meie magamistoa robottolmuimeja töö- ja tühjendamispõhimõtetega ning oskan seda nüüd kasutada.

Ma olen kütnud pliiti, tühjendanud postkasti, viinud välja bioprügi, lohistanud prügikasti pärast tühjendamist tänavalt hoovi tagasi.

Paljud neist on täiesti lihtsad ja tähtsusetud pisiasjad. Lihtsalt. Seda kõike tegi varem Kaaslane 🙂

Kuna poes käimine ei mahu hetkel mu huviorbiiti ja nagunii on eesmärk maksimaalselt säästa, on vahelduseks ääretult tore majandada ja kappe tühjemaks süüa. Imelikult vähe süüa kulub, kui Kaaslast pole 🙂

Ma olen alati eelistanud töötada kontoris – pärast koroonat, sunniviisilist kodukontorit ja distantsõpet tundus kontor suisa puhkus 😀 Üldises plaanis oli lihtsalt tore Kaaslasega koos tööl käia. Nüüd, kus Kaaslane ei tööta ja lapsed käivad koolis, olen aga avastanud, et mu praeguse olemisega sobib kodukontor paremini. Õnneks on meil koroona tõttu endiselt täiesti vaba valik, kas töötame kontoris või kodus. Olen küll positiivne, heatujuline ja rahulik, aga samas ka ääretult rahutu. Just selles mõttes, et ma ei kannata pikalt paigal istuda. Kui on parasjagu vaba hetk ning rahutus, saan vahepeal püsti karata ja kodus midagi kasulikku teha – mõned nõud pesta, pesu kokku lappida, mis iganes. Ühesõnaga, funktsioneerin nii efektiivsemalt. Vaatame, kaua läheb, enne kui ma hakkan töökaaslaste ja suhtlemise järele nii suurt puudust tundma, et jälle kontori ust kraabin 😛 Ega ma 100% ajast nagunii kodus ei ole ka, vahel tuleb ikka nägu näidata. Aga jällegi asi, mille eest olen väga tänulik – et mul on töö, mis võimaldab kodus töötamist, et mu tööandja võimaldab valimist.

Nii et – positiivselt edasi. Kõik saab korda.

Ja sõbrad, kes te olete mõelnud mulle Pärnusse külla tulla, aga pole veel tegudeni jõudnud – seltskond on oodatud 🙂