igapäevaelu

Hommikul lähed tööle – veel hämar. Õhtul tuled töölt – juba hämar. Trennis käies – alati pime. Kui vihma sajab, siis kõik peegeldab, vastutulevate autode tuled pimestavad, jalakäijaid lihtsalt ei näe… 😀

Aga mis seal ikka, varsti harjub jälle ära. Loodetavasti 😛

Seniks aitab pidev meenutus, kui tänulik ma olen selle eest, et mul on load ja auto, seega üleüldse võimalus kiirelt ja mugavalt trennis käia – igal aastajal, iga ilmaga.

Kodus on õnneks igal ajal mõnus – saab olemise õdusaks teha, küünlaid põletada, kasse silitada, jõulumuusikat kuulata ja jõule oodata 😛

Tänasel kaunil laupäevahommikul on mulle teile küsimused täiesti erinevatel üksteisega mitte seotud teemadel 😀

Esiteks – kui teie saaksite valida, mis ajas aastaringselt elada, kas valiksite suveaja või standardaja? Mina olen ikka täielik suveaja fänn – hindan väga rohkem valget aega õhtuti. Hommikul mu arust ei ole suurt vahet nagunii – ja see on kommentaar inimeselt, kes ärkab tööpäeviti 6.40. 2018 ju kaaluti kella keeramise lõpetamist, aga EL ei suutnud otsusele jõuda, mis aeg jätta ja nii jäi kogu see värk katki.

Mind isiklikult kella keeramine väga ei mõjuta – tsipakene tüütu, aga pole väikeseid lapsi, kelle graafik oleks tuksis, ise kohanen ka pigem kiiresti. Samas ma ei näe selles mitte mingit kasu – milleks kaks korda aastas terve inimkonna bioloogilisi rütme häirida? Mis iganes kella keeramise põhjused kunagi olid (rohkem valget põllutöö aega vms?), need ju ilmselgelt enam ei päde. Minu arust võiks EL selle küll uuesti teemaks võtta, tehku igas riigis rahvahääletused ja jätku see aeg, mis saab rohkem hääli – või siis jätku lihtsalt standardaeg ja kõik. Sel juhul ei tuleks vähemalt pimedad õhtud oktoobri lõpus nii järsu šokina.

Teiseks – kuidas te suhtute sügisestesse “jooksupühadessse” – halloween, mardid, kadrid? Minu arust on kõik ühtviisi tüütud 😀 Ma oleks palju rõõmsam, kui ma ei peaks käima ukse peal kommi jagamas – oleme minevikus ka ignonud, aga see on pisut piinlik, kui aknad on tänava poole ja on näha, et inimesed on kodus.

Kaaslane eile kommenteeris, et ega lapsed ju vaeva näha ei viitsi, panevad lihtsalt maski ette ja kõik. Minu arust on see ikkagi paljuski meie kliima eripära – pidude jaoks viitsivad lapsed ennast kostümeerida küll ja veel, aga mida sa sellise ilmaga õues teed? Paned kostüümi jope peale? No andke andeks, välitingimustes ongi mask ainus mugav viis temaatiliselt riietuda 😀 Mina olen muidugi vale inimene targutama, ma ise olen väga laisk kostümeerija, seega ilmselt juba alateadlikult mugavuse poolt.

Palju on sotsiaalmeedias üleskutseid “halloweeni hirmutamise teemad on valed, ärgem mingem sellega kaasa” ja “Eestis olgu ikka mardid-kadrid” – no ausalt, ma annan selle kommi, kui ma pean, aga ma ei viitsi kuulata eeskavasid, laule, mõistatusi… 😀 Ma olen üldiselt patrioot, aga need tõesti ei paku mulle mitte midagi 😀 Ja ega neid “uusi kombeid” maha ei materda nagunii, seega ma ei näe mingit pointi halloweeni vastu võidelda. Mitte et ma seda kohalikele pühadele eelistaks, aga saan täielikult aru, miks halloweeni temaatika lastele põnevust pakub. Minul isiklikult on ka neid kõrvitsaid ja kolle tiba lõbusam vaadata, kui martide-kadride eeskavasid 😀 Kui me elaks eraldatud kohas, siis ühtki neist pühadest minu jaoks ei eksisteeriks. Kuna aga elame linnas ja meie välisuks on otse tänaval – tahtmata olla party pooper, siis olude sunnil mööduvatele koputavatele lastele kommi ikka jagame.

Ja viimaseks – kuidas valida poest ploome ja virsikuid (ning ilmselt veel mingeid puuvilju) nii, et et need koduse järelküpsemise ajal saaks valmis, maitsvaks ja mahlaseks, selle asemel et lihtsalt ära mädaneda? Nektariinidega läheb pisutki paremini – lihtsalt ostan kõvad ja ootan, kuni pehmeks saavad… Virsikute ja ploomide puhul on tõenäosus väga suur, et kui mõne ehk saan mõnusas küpsusastmes kätte, siis ülejäänu jääb kõvaks, kuni juba hallitab/mädaneb. Virsikud tõin praegu teemasse, sest the struggle is real, igal hooajal, aga küsimus oli muidugi inspireeritud sellest, et Kaaslane tõi nädal tagasi Lidlist ploome, mis olid kõvad ja jäid valmimise ootele. Eilseks olid osad neid mädad, enamik neist endiselt maitsetud ja äkki 2-3 tükki olid päriselt head – sellised, nagu üks ploom olema peab. Küll oleks tore elada kliimas, kus saad lihtsalt jalutada turule ja osta sealt küpseid mahlast nõretavaid vilju, mis on kohe söömisvalmis. Eesti poodidesse jõudmiseks peab aga kahjuks kõik need viljad pooltoorena ära noppima ja saatma pikale teekonnale… Ja no ma tõesti ei saa aru, kas ma olen eriliselt saamatu, et ma ei oska nende kõvade viljadega toimetada 😀

Issand, KOLMAS postitus, kes oleks osanud arvata! No aga äärmiselt olulised asjad jäid kirja panemata 😛

Näiteks see, et me avame sel nädalal hooaega – kolmapäeval tegin mulgi putru, mis on pigem talvetoit. Täna tegime esimest korda sel sügisel seapraadi, ikka ahjukartuli ja praekapsaga. Poisi kommentaar alla sööma tulles: insta jõulumeeleolu. Nii on 😀

Kaaslane jäi poole näosaate pealt nii uniseks, et läks ära magama. Mina hakkasin kulusid kirja panema – mitte poole nädala, vaid isegi terve nädala omad, tuleb välja 😀 Vahel ma viitsin mõni päev nädala keskel ka õhtul arvuti lahti teha, aga tundub, et sel nädalal seda ei juhtunud. Mõtlesin, et vaatan, kaugele jõuan – äkki jõuan valimistulemused ka ära oodata.

Valimistega seoses ju väga oluline verstapost – Plika on 16 ja sai esimest korda elus valida. Oli küll üllas plaan minna valimisjaoskonda kohale, et ta näeks, mismoodi see asi päriselt käib, aga nädal möödus kiirelt, reedel ta läks juba Tallinna, pühapäeva peale ka jätta ei viitsinud, seega ikkagi reede pärastlõunal hääletasime koos kodus. Ma ju kunagi kedagi valida ei oska, aga Ritsiku blogikommentaarides influentsiti mind ära naist valima ja kui ma kiirelt emale mõne erakonna/valimisliidu naiste esinumbrid ette lugesin ja ta mõned neist koheselt maha laitis (ema alati ütleb, et ei, te ei tohi valida minu soovituse järgi, peate ise valima – aga no jumal, mina ei tunne ühtki neist inimestest :D), siis jäi lõpuks nii, et valisime Plikaga mõlemad Kristel Voltenbergi. No selle mõttega, et ainus naissoost linnapeakandidaat 😀 Plikat ma üritasin ka innustada ise uurima ja lugema, aga no ta ka ei viitsinud 😀 😀 😀 Aga tore on see, et ta sai siiski “päris” valimiskogemuse ka kätte – nimelt käis ta Tallinnas sõbrannal külas ja tollega valimisjaoskonnas kaasas ning nägi, mis toimus.

Äkki riigikogu valimistel läheme siis koos paberhääli andma – Plika saab järgmisel aastal ju 18, nii et 2027 on ta täieõiguslik valija.

Ütlen ausalt – raske on valida, kui poliitikast ei huvitu ja uudiseid ei jälgi. Antagu mulle andeks, aga mul on oma ajaga toredamaid asju teha 😀 Samas olen 100% seda meelt, et valima ALATI peab. Nii ma siis enne valimisi konsulteerin endast targemate inimestega, kellega vaated klapivad ja keda muidu austan – ja üritan nii mingi valiku teha. KOV valimiste puhul on selleks ema 😀 Riigikogu valimistel töötab tavaliselt välistamistaktika – jättes välja konservatiivsed, venemeelsed, mõttetud (nii väikesed, et nagunii kohti ei saa) ja muidu vastumeelsed erakonnad, siis… Eee… No praeguse seisuga jääb järele täpselt üks, kes ei ole mulle üdini vastumeelne – parempoolsed 😀 Aga no kaks aastat on veel aega, vaatame. Ma olen üdini liberaal ja vasak-parem skaalal kuskil keskel, pigem paremale kaldu. Aga pärast välistamistaktikat selle teadmisega miskit suurt peale hakata pole… Võta üks ja viska teist 😀

Aga miks ma tegelikult siia praegu kirjutama tulin – tahtsin rõõmu jagada. Nimelt panime sel suvel müüki kõik Poisile aastate jooksul ostetud/kingitud koomiksikogud ja Miki Hiired, kuna enam ta neid ei loe. Mingi ports neist oli tasuta saadud – Kaaslase lapsepõlve omad (enda omad andsin ammu-ammu täditütardele ära). Mingi suurema portsu ostsin üsna soodsalt FB kaudu Poisile jõulukingiks. Koomiksikogusid olen hea portsu ostnud ca 3€/tk soodukaga raamatupoest, samuti Poisile jõulukingiks. Aga mitu aastat olen ka tellinud nii Miki Hiirt kui koomiksikogu täishinnaga. Kui müüma hakkasin, siis võtsin oma Excelitest kokku kõik summad, mis olen eri aegadel koomiksitele kulutanud ja sain kokku 417€ – kuna nüüd hiljuti sain kaubale ja korraga maha müüdud 250 Miki Hiirt ja viimased 10 koomiksikogu + paar Onu Robertit (tõenäoliselt mingile edasimüüjale, kes neid viitsib ükshaaval osta.ee-sse panna vms), siis panin viimase sissetuleku kirja ja arvutasin kokku, et täitsa uskumatu – kokku saime kõigi koomiksite eest tagasi 394€. Ehk 95%! Kokku läks müügiks 307 Miki Hiirt, 75 koomiksikogu ja 4 Onu Robertit. Koomiksikogudest läks suurem osa väga kiiresti kaubaks – ca 4-5 inimesele, saatsin ikka suuremaid koguseid korraga. Ega enam täpsemalt ei mäleta – osa müüsin juuli lõpus, osa augusti keskel. Miki Hiirte vastu oli leige huvi ja jabural kombel kolm esimest huvilist, kellele juba midagi kokku otsisin, kõik lihtsalt “kadusid” ära (mul on selliseid kadujaid muidu väga vähe olnud). Aga siis järsku septembris tekkis järjest kaks huvilist, kellele sain müüa kokku ca 100tk ja siis võttis viimane kõik, mis alles. Nii et üle ootuste hästi, olen väga rahul. Raha tegime Poisiga pooleks 😀 Sel kuul tekkiski veel üks ootamatu kulutus – Poisi klassireisi lennupiletete raha 150€ – nii et väga tore, koomiksid finantseerisid.

Olen sel aastal üldse palju asju maha müünud – koomikseid, raamatuid, jalatseid, puslesid, ühe laualambi jms. Riideid ma müüa ei viitsi, kui tegu pole just uuelt ostetud kallimat sorti asjaga, mis mingil põhjusel aktiivsesse kasutusse ei lähe – samas, noh, müüsin viieka eest Temust ostetud päevitusriided maha samamoodi viieka eest, sest olin neid vaid 1x kandnud ja järgmisel suvel leidnud, et pole siiski minu värv 😀 Aga arvutasin just kokku, et 536€ on mul sel aastal olnud isiklik sissetulek asjade eest, mida ma ei vaja. Päris hästi!

Mina müün ainult FB marketplace’is, mujal ei viitsi. Aga Plika näiteks, kes minu eeskujust vist innustust sai, pani mingeid rändom odavaid asju müügile yaga.ee-sse – poolikud lõhnad, päikeseprillid jms. Ja on ka edukalt müünud 😀 Yaga kaudu ostsme talle näiteks ka Converse’i ketsid (42€) ja lõpukleidi (60€ – täishind oli 155€)… Ah, ma peaks ikka parooli alla panema tema lõpetamise pilte, sest ta oli nii ilus… Toona ma blogimiseni ei jõudnud, jagasin muidugi FB-s…