igapäevaelu

Sügis hiilib ligi

/ igapäevaelu, pusled, rõõm, trenn / 2 Comments

Ilm ei suutnud sel nädalal kuidagi ära otsustada, kas tahab olla suvine või sügisene – hommikul sügiseselt jahe, päeval läks tihti üsna suviselt soojaks. Alles nädalavahetusel on nüüd tõepoolest pisut sügisesem olnud. Minule isiklikult meeldivad neli aastaaega kõigis oma olekutes. Kui kogu aeg oleks suviselt soe, saaks mul sellest kopp ette. Ma ootan alati igat algavat aastaaega rõõmuga. Sügisel on nii mõnus lõhn, saab jälle pisut soojemad riided välja otsida, siis tulevad võrratud värvilised lehed, seejärel mõnus pime november, kus saab hakata küünlaid põletama ja jõule ootama, siis ongi juba detsember ja paremal juhul lumi, igal juhul jõulud ja puhkus… Jaanuaris-veebruars hakkab juba tasapisi valgemaks minema, aga on ikka see mõnus õhtune küünalde põletamise aeg… Märts-aprill on kevade ootus, kevade lõhn, kuni see mais lõplikult kohale jõuab… Ja siis ongi juba jälle suvi ja puhkus. Kõik on tore, kõik on hea. Haide rääkis, et tegelikult olevat Eestis valget aega rohkem kui paljudes teistes riikides. Lihtsalt nii paljudele on oluline see, et kogu aeg päike paistaks ja SEDA meil ilmselgelt pole. Ühesõnaga, mida edasi, seda suurem Eesti kliima fänn ma olen. Mulle väga meeldib kodus olla ja pime külm aeg on selleks suurepärane põhjus 😀

Pidin neljapäeval minema Poisi klassi vanemate õhtule ja ei saanud seega minna tavapärasesse hammocki trenni. Terje pakkus välja, et võin tulla teisipäeval laste trenni. Olen seal sarnastel põhjustel varemgi paar korda käinud, sobis suurepäraselt. See aga tähendas, et käisin nii esmaspäeval kui teisipäeval järjest kahes trennis. Kolmapäeval olid lihased ikka täitsa valusad 😀 Jaa, ma nüüd käingi jälle regulaarselt selles teisipäevases postitrennis, mis on mulle hetkel ajaliselt kõige sobivam ja mida ma vahepeal pikalt vältisin, sest mul oli seal koba tunne – enam ei ole, juhhei! Aga hammocki trennis on mul kahtlemata kõige rohkem eduelamusi, postis ja rõngas olen küll arenenud, aga tunne on endiselt üsna algaja. Hammocki tunne on selline… Adekvaatne 😀 Hästi suurt rahulolu pakub kõrgele lae alla ronimine ja eriti see, kui julgen sealt alla tulles vahepeal käed lahti lasta.

Kuna tööl tõsteti viimane koosolek neljapäevalt ära, tegin ka selle ametlikult kodukontoripäevaks. Tähendab siis, ametlikult enda peas, meil muidu on tööl lihtsalt kokkulepe, et kui pole takistavaid asjaolusid kontoris käimiseks, siis kolm päeva nädalas võiks kohal olla. Ja no loogiline on käia siis, kui on koosolekud, sest ehkki neis saab Teamsist osaleda, on koha peal silmast silma suhtlemine ikkagi mõnusam ja mugavam. Kontoris on tore, kolleegid on toredad, suure ekraani peal tööd teha on mugavam. Aga kodukontor on ka NII mõnus – ma võiks siia ju ka suurema ekraani tekitada, aga mulle meeldib teha kodukontorit köögilaua taga ja sinna monitori küll tõstma ei hakka 😀 Mõtlesin ka välja, miks mulle meeldib just köögis – seast sealsest aknast on kõige rohelisem vaade. Hing ihkab loodust!

Minu unistuste kodu on selline, kus igast aknast paistab rohelus. Eriti tore oleks, kui sellega kaasneks linnulaul. Eriti tore oleks, kui saaks kodust olematu vaevaga loodusesse jalutama. Aga hästi mugav olen ma ka ning rõõmustan siiralt iga kord, kui sõidan oma keset linna asuvast kodust rattaga sips ja sips kiirelt igasse vajalikku kohta. Kodukontoripäevadel saan kiirelt lõuna ajal ära käia, kui on vaja – no näiteks arstil (15 minutit), kosmeetikus (pool tundi), juuksuris (tund). Sinna juurde 2×5 minutit rattasõitu. Kiire ja efektiivne!

Laupäeval käisin õekesega kiigujoogas, pärast seda põikasin sisse samas majas asuvasse Jenny Kruse heategevuspoodi. Seal ringi tuulates sain spontaanse minikontserdi osaliseks – keegi mängis klaveril Celine Dioni “My Heart Will Go on” ja Linkin Parki “Numb” – vapustavalt ilus oli, sain ka komplimendi teha mängijale, kes just siis lõpetas, kui ma poest väljusin.

Koju jõudes ja ust lahti tehes tervitasid mind kaks ülientusiastilikku last mõlemalt poolt kallistades. “Emme, ma nii igatsesin su järele”. “Ma just viis sekundit tagasi küsisin, kus emme on ja siis sa tulidki”. Üks neist minu ära minnes magas, teine mängis arvutis 😛 Aga no nii nunnu ju, kui oodatakse ja igatsetakse!

Mul on praegu jälle mingi tervislikkuse ihalus. Täpsemini – tervisliku magusa ihalus, sest mulle maitsevad eelkõige küpsised ja koogid ja muud pagaritooted. Ja no küpsetada saab ju ise ka… Tegin üle pika aja kaerahelbepätse – suhkru asemel panin datleid, lisaks kreeka pähkleid (need lihtsalt olid olemas ja ootasid kasutamist). Said head, aga pisut igavad. Pean mõtlema, mida veel lisada, et põnevamaks muuta. Rosinaid (need Plikale ei maitse, aga talle need küpsised üldse ei maitsenud, nii et pole vahet) või tükeldatud kuivatatud ploome (terve pere lemmik kuivatatud puuvili)… Kas õuna võiks ka sisse riivida? 😀 Peab katsetama. Kaerahelbeid on veel ootel 🙂 Spetsiaalselt küpsiste jaoks ostsin, muidu me siin putru üldse ei söö, nii et mul pole ilmselt mitu aastat kodus kaerahelbeid olnud.

Täna õnnestus üle mõningase aja üks puslevahetus teha, rõõm! Eriti see, et minu pusledest valiti välja just need, mis olid kõige kauemaks nö “seisma jäänud” ja mul oli kohe hea meel, et just need isendid uue kodu leidsid. Olen sel aastal puslesid vähem vahetanud ja rohkem müünud, sest mul ei mahtunud enam ära ja oli vaja arvuliselt vähemaks saada. Aga nüüd on arv jälle selline optimaalne (loe: mahuvad kapi otsa ja kappi ära) – seega võib vahetada. Kokku panemist ootavaid puslesid on 46 ja kohe tuleb viis juurde… 😀 Vahetust ootavad hetkel vist 12… Pikas perspektiivis sooviks majapidamises leiduvate puslede arvu siiski vähendada, nii et mingi hetk panen ilmselt jälle osad müüki. Aga üldiselt ostetakse pigem 1000+tk ja ma ise samamoodi väiksemaid ei osta, lihtsalt vahetustega on neid siia jõudnud omajagu.

Oivalisi raamatuid olen samuti sel nädalal lugenud. Esiteks Craveni Washington Poe sarja värske osa “Viimne vanne” – suurepärane, nagu alati. Teiseks Kiti Põld “Pärisõppepäevik. Koolivõõrutuse lugu” – koduõpe on üks teemadest, mis on mind alati väga köitnud ja olen selleteemalisi blogisid aastate jooksul jälginud mitmeid. Väga äge ja mõtlemapanev lugemine, kirjutasin pika arvustuse lugemise väljakutse gruppi.

Nädalavahetused saavad ainult liiga ruttu läbi. Ei jõudnud jälle suuremat koristada ega sättida, ehkki üht-teist tegin ikka ära. Lihtsalt toredaid asju oli ka vaja teha ja nii see aeg käest kuluski…

Lohutan ennast sellega, et oktoobri alguses tuleb Plika kooli kooriprojekti raames pooleks nädalaks üks soomlane meile elama ja enne tema tulekut tunnen kindlasti sotsiaalset survet kodu korralikult korda teha. Külalised motiveerivad! Eriti võõrad, kes siia elama jäävad! 😀

Kaks nädalat. Või kaks päeva.

/ elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, pusled, rõõm / Leave a Comment

Septembri algus on vist küll kõigi lasteaia- ja koolilaste vanemate jaoks kiire aeg – nii lihtsalt on, tuleb üle elada. Kaks nädalat on möödunud linnutiivul. Mul oli plaan tulla küll ainult nädalavahetusest kirjutama, aga mõtlesin, et võiks ju paari sõnaga üldisemalt septembrist ka.

Plika esimesed nädalad Sütevakas on olnud meeleolukad. Neid meeleolusid on olnud seinast seina ja igat masti – ehk siis ka muud, kui ülevoolavalt positiivset. Kui oled käinud üheksa aastat samas koolis ja samas klassis ning siis järsku on kõik täiesti uus – omajagu harjumist! Uued õpetajad, uued klassikaaslased, uus koolimaja, uus tempo. Nagu Plika ütles – selline tunne, nagu oleks laagris ja varsti saab tagasi “koju” ehk oma vanasse kooli. Aga positiivset on muidugi palju ja ega polegi muud, kui vaja lihtsalt harjuda. Sest õpetajad on toredad, klassikaaslased on toredad ning eriti tore on see, et ta läks koori ja osaleb ka klassibändide konkursil. Küll läheb see laagri tunne üle – ja vähemalt saab igal õhtul laagrist koju tulla 😀

Poisil on veel viimane aasta vana ja tuttavat, aga esimene aasta ametlike hinnetega, mis loevad… Ja hakkavad ka pihta need teiste koolidega tutvumised – ootan põnevusega tema muljeid.

Eelmisel nädalavahetusel, nagu eelmises postituses mainisin, oli absoluutselt oivaline suveilm, nii et saime üle mõningase aja jälle terrassil hommikusööki nautida:

…pärast sööki kolisin raamatuga kiike ümber…

Pilti tegin kassidest, aga vaadake ka mu upgrade‘i puslemajanduses – puslelaud on nüüd kaetud pleksiklaasiga!

Esmaspäeval töölt koju jõudes oli mul ainult üks eesmärk – jõuda enne trenni läbi Robert Galbraithi Strike’i seeria kaheksas raamat “The Hallmarked Man”. Olin seda lugenud juba nädal aega ja mida edasi, seda põnevamaks läks. Napilt jõudsingi läbi, kihutasin trenni, tagasi tulles lugesin epiloogi lõpu veel teist korda, aeglasemalt ja nautides. Nüüd pole muud, kui kaht viimast osa oodata. Nagu näete, siis isegi pärast tööpäeva lõppu oli nii soe, et lugesin kiiges:

Teisipäeval käisin juuksuris ja põikasin pärast seda üle pika aja Humanasse – oli 2€ päev, ma veetsin seal peaaegu kaks tundi ja ostsin üheksa asja, millest kolm sätendasid 😀 Mõtlesin küll mitu korda, et võiks ju blogi jaoks midagi natukenegi sellest saagist üles pildistada, aga no ei jõudnud tegudeni… Peamiselt lisandub mu garderoobi noil päevil halli ja tumesinist, seda on lihtsalt kõige rohkem saada 😀 Õiget tumerohelist ja sinakasrohelist liigub tunduvalt vähem, külma punast samamoodi.

Teisipäevaõhtust alates on mul olnud regulaarsed kõhuvaluhood. Kuna need on nõrgad ja ei sega oluliselt elamist, ei võtnud ma isegi valuvaigistit. Lihtsalt jälgisin, mingid päevad panin kellaaegu kirja. Üks “hoog” kestab max 10 sekundit – algab väga vähese valuga, läheb pisut tugevamaks, siis vaibub jälle. Tugevus – algus ja lõpp 1/10, keskel ehk 3/10? Tihedus – enamasti iga 10-15 minuti tagant, ehkki vahel on ka vaid 5 minutit ja teinekord pool tundi. Kui ma olen millessegi süvenenud, ei pruugi ma seda tähelegi panna, ööund kuidagi ei sega… Samas normaalne ka pole. Kaalusin perearstile kirjutamist, pole seni tegudeni jõudnud. Panin naistearsti aja, sest iga-aastasesse kontrolli on vaja nagunii minna – aga oma arstile sain oktoobri algusesse. Kas on võimalik, et 2023. aasta lõpus pandud hormoonspiraal, mis pole mulle kunagi varem olulisi vaevusi tekitanud, on nüüd järsku streikima hakanud? Need valud võiks lihtsalt ära kaduda, ma absoluutselt ei viitsi selle teemaga tegeleda. Kujutan juba ette, kuidas jooksen mööda arste ja uuringuid ja maksan 20€ visiiditasusid ainult selleks, et keegi lõpuks mingit põhjust ei leia ja lõpuks öeldakse, et “no võta spiraal välja ja vaata, kas läheb üle” – seda viimast ka üldse ei tahaks, mulle on see siiani igati meeldinud ja sobinud 😀

Neljapäeval oli tööl terve päeva imelik olla, nii et tulin kella kolmest kodukontorisse – ja selgus, et mul on 37.9 palavik. Sinna läks mu hammocki trenn. Palavik jäigi õnneks ühe päeva teemaks, reedeks oli kõik jälle korras, nii et laupäeval sain ikkagi plaanitult hooaja esimesse kiigujoogasse minna.

Otse loomulikul sadas sel ajal, kui ma oleks rattaga pidanud trenni sõitma, täielikku padukat. Autoga minna ka ei tahtnud, igal pool kesklinnas on tasuline parkimine (või ma ei teagi, sügisest ju muudeti, kas äkki on nüüd laupäevad linnatänaval jälle tasuta? peaks uurima, aga ei viitsi :D). Ootasin ja lootsin, et äkki jääb vihm viimasel minutil järele. Lõpuks vaatasin, et ei tundu jäävat, väntasin vihmakindla mantli ja kummikutega läbi paduka kohale – aga sellele ei mõelnud, et retuusid saavad ju ikka märjaks 😀 Anneliisil olid õnneks stuudios varuriided, nii et ta laenas mulle oma retuusid ja sain ikkagi kuivalt trenni teha 😀

Lisaks jagas Anneliis joogateemalisi kleepse ja ma sain selle ühe, mil kiigujooga vaib, ehkki siin on kaks lina, mitte üks… Ja avastasin, kui suurepäraselt see sobib mu trenni veepudelile 😛

Tahtsin näidata ka oma ratta upgrade‘i, millega ma väga rahul olen. Neid on tegelikult isegi kaks.

Esiteks sain ma lisaks esimesele korvile ka taha pakiraamile suurema korvi. Ma olen seda juba nii palju kasutanud, et pole aimugi, kuidas enne ilma hakkama sain. Nii ülimugav on!

Sinna mahuvad palju suuremad asjad, näiteks läpakakott, suurem poekott, suured Temu pakid, isegi pappkast viie puslega 😀

Teiseks tellisin Temust väikese kotikese lenksu külge – katsetasin enne ka suuremat, aga otsustasin, et see  minu jaoks ei toimi. Siis tellisin prooviks väiksema, mis täidab mu vajadused ideaalselt. Vajadus on nimelt, et ei jääks ette (sestap panin selle korvi poolele, ehkki algselt on mõeldud “näoga” minu poole), et ma saaksin sinna soovi korral panna veepudeli, nii et see sõites ringi ei koliseks ja kui mul ei ole parasjagu ühtki kotti ega taskut, siis ka telefoni – et see samamoodi sõites korvis ringi ei loksuks. Pudelit ma väga tihti kaasa ei võta, aga nüüd trennis käies just oli vaja (enamasti käin trennis kotiga, aga vahel mitte). Muul ajal hoian seal kotikeses rattalukku – see oli siiani niisama korvis ja ei häirinud, aga kotis meeldib rohkem 🙂 Rattaluku kõrvale mahub telefon kenasti ära – kui pudelit vaja transportida, siis lukk on lihtsalt korvis nagu vanasti.

Laupäev algas muidu väga usinalt. Ärkasin enne üheksat, panin esimese masinatäie pesu kuivatisse (panin õhtul pesumasina taimeriga tööle, nii et see oli hommikuks juba lõpetanud) ja teise laari pesema, koristasin kööki, vahetasin kassiliiva, käisin duši all, lappisin esimese kuivatitäie pesu kokku, panin teise kuivatisse – seda kõike enne trenni.

Ülejäänud päevaks oli mul täpselt kaks eesmärki – lõpetada ära üks raamat ja üks pusle, mis mõlemad hirmus pikalt pooleli olid – täpsemini, tundub fotosid ja Goodreadsi vaadates, et mõlemaga alustasin 27.08 😀 Kaks ja pool nädalat on ikka hirmus pikk aeg selliste asjade jaoks – normaalne oleks 2-3 päeva, kiirel ajal max nädal. Muidugi lugesin selle 2,5 nädala jooksul läbi ka teise 900-leheküljelise raamatu… 😛 Igal juhul, raamat sai läbi õhtul kell kuus… Puslega lõpetasin mõned minutid peale keskööd (sellega aitas ka õeke, kes mul pool ajast külas oli).

Nagu näete, siis mu puslealus on pisut katki… 😀 Mis teha, korktahvel pole just ideaalne lahendus, lihtsalt pole paremat ka leidnud – ma ausõna parandan varsti ära! Kuni 2000tk pusled mahuks mul ju tegelikult lauale ka ära (see tahvel on ostetud 3000tk mahutamiseks ja on üle laua ääre) – aga mulle meeldib, kui puslel on ümber kõrgemad ääred, siis on hea pleksiklaasiga katta, nii et see paigast ei liigu ja kassid ei saa kogemata üle pusle söösta ega tükke maha ajada.

Täna hommikul olin laisk. Tegelesin natuke oma puslemajandusega, toimetasin arvutis. Mingil hetkel tundsin, et kehv on olla – pea ka natuke valutas ja üldse oli kuidagi nõme. Hommikusöögi söömine ei aidanud, nii et võtsin lõpuks valuvaigisti (mis minu arust ei mõjunud oluliselt ei pea- ega kõhuvalule), vedelesin kinnisilmi diivanil ja kuulasin Katerina möödunud nädala vlogisid. Aga siis tuli päike välja ja tundus, et väske õhk teeks head, nii et tegin Kaaslasele ettepaneku jalutama minna ja tegimegi paaritunnise tiiru. Hakkas parem küll.

Kella neljaks olime õekese ja lastega emale külla oodatud – vanavanemate päev. Kaaslane ei viitsinud kaasa tulla ja plaanis selle asemel trenni minna. Boonusena aga astus läbi Eksabikaasa – no ta tuli tegelikult ainult lapsi peale võtma, et järgmiste (vana)vanavanemate juurde sõita, aga kutsusime ta korra sisse keeksi sööma – ja nii nägime ka jälle Põnnut, oleme kõik suured fännid. No ei ole enam tutvusringkonnas nii väikeseid lapsi ja need 1+ aastased on lihtsalt niiiii nunnud 😀

Hiljem jalutasin koju (kuhu on ema juurest mäletatavasti ainult 350 meetrit) ja õhkasin suurest rõõmust. See on nii oivaline, et me kõik nii lähestikku elame ja eriti toredad on minu jaoks just need segasumma suvila üritused ning hetked, kus saavad kokku nii vanad kui uued pered – olen piiritult tänulik, et mu lastel on imeline isa, et temal on äge kaaslane ja tänu neile on lastel imenunnu väikevend, kelle arengule lapsed kaasa elada saavad (ja olgem ausad, ma ise samamoodi).

(Laiendatud) perekond, kassid, kodu, tervis, trenn, töö, sõbrad – olen tõesti nende kõigi üle iga päev nii tänulik. Probleeme ja raskemaid hetki tuleb muidugi ka ette, see on normaalne osa elust – aga nii üldises plaanis on mul õnnestunud ümbritseda ennast imeliste inimestega, kellega koos aja veetmine on puhas rõõm. Hea suhe perega, emaga, eksiga, lastega, kolleegidega – see on luksus, mida pole paljudel. Me kõik oleme ümbritsetud erinevate inimestega, kellest kõigiga maailmavaated ilmselgelt nii hästi ei klapi, aga mul ei ole ei töö- ega eraelus pidevat sunniviisilist kokkupuudet ühegi tõeliselt ebameeldiva, mürgise ega negatiivse inimesega. Inimesed minu ümber on ilusad ja head. Mul on täiega vedanud.

Mida vanemaks ma saan, seda vähem iseenesestmõistetavalt ma asju võtan. Ja see omakorda tähendab, et ma olengi iga päev tänulik VÄGA paljude asjade üle, mis mu elus olemas on.

Selle aasta esimene

/ elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, plika, raamatud, rõõm, trenn / 7 Comments

Kui meil detsembris väike blogijate kokkusaamine oli, siis Ritsik küsis, kas ma ei blogi sellepärast, et elu on liiga hea või sellepärast, et elu on liiga s*tt (täpset sõnastust ei mäleta, aga mõtte andsin edasi). Ütlesin, et ju see magamistoa remondi venimine ikka süüdi on. Ma olen nii palju hetkes elaja küll, et ma iga ärkvel oldud hetke sellest mõjutada ei lasknud, aga selline… Underlying frustration. Or something. Igatahes tegelikult olen elanud need möödunud kuud kena vaikset elukest ja sellest ka arvestatavalt rõõmu tundnud. Kui parasjagu remondi venimise pärast ei ahastanud 😀 Remont on nüüd õnneks peaaegu tehtud – saaks täitsa valmis, siis ehk kirjutaks pikemalt ja paneks pilte kah. Aga selleks tahaks tegelikult uut kardinat ja voodipesu ja… Neid leida selles toonis, mis tahan – keeruline. Nii et seda remondipostitust saate veel oodata.

Kirjutan siia postitusse täpselt nii palju täiesti eri teemadel suvalisi mõttekatkeid, kui pähe tuleb, et ennast natukenegi blogimisega harjutada. Võib-olla tuleb järgmine postitus nelja kuu pärast, võib-olla hakkavad mingid mahlad voolama. Time will tell.

Millalgi eelmise aasta lõpus mainisin Plikale mingit kohta Burnetti “Väikese printsessi” raamatust ja tuli välja, et ta ei mäletanud sellest mitte midagi, ehkki ma olen raudselt kõik need raamatud neile väiksemana unejutuks lugenud. Nii ju ei saa! 😀 Täielik auk harituses! Ei muud, kui hakkasin oma 16-aastasele tütrele uuesti unejuttu lugema 😀 Praeguseks on läbi “Väike printsess”, “Väike lord Fauntleroy”, “100 dalmaatsia koera ja veel üks” ning just paar päeva tagasi alustasime Burnetti vähetuntuma loominguga “Kadunud prints” – kui nüüd keegi lugemise väljakutse grupi Goodreadsi raamatukoguhoidjatest selle eestikeelse versiooni ka lisaks… Igatahes on ülitore jälle unejuttu lugeda, klassikalisi lapsepõlve lemmikuid. Kui Burnettile ringi peale saan, siis mõtlen, et vahva oleks äkki Pollyanna ette võtta, ja roheliste viilkatuste Anne või mis ta eesti keeles ongi – mul on kõik osad inglise keeles olemas, aga raamatukogust vast saan eestikeelsed, unejutuks inglise keelt küll lugeda ei viitsi 😀

Olen sel aastal võtnud sihiks teadlikult õigel ajal magama minna, et igal öösel 7-8 tundi und täis saada. Kui jõulupuhkuse ajal paar ööd alla seitsme tunni jäi, olin järgmisel päeval täielik zombie. Seega juba puhkuse ajal, mil magamaminekuajad alati väga käest ära lähevad, hakkasin ennast lõpupoole teadlikult harjutama, läksin järjest varem magama – motiveeris eelkõige see, et ma olin esmaspäeva õhtuks kaks trenni kirja pannud ja kui ma oleks olnud zombie, poleks jaksanud trenni teha 😀 Olen väga uhke, sest õnnestuski, ei olnud tavapärast esimese tööpäeva väsimust. Tegin endale reegli, et õhtul kell kümme lähen Plikale lugema ja pärast seda voodisse, kus saan veel ise soovi korral enne magamaminekut lugeda. Reede ja laupäeva õhtuti võin kauem üleval olla, siis saab järgmisel päeval kauem magada. Tean, et kõige parem oleks kogu aeg ühel ajal ärgata, aga no seda aega, mil ma ka puhkepäevadel vabatahtlikult 6.40 tõusen… Ei, aitäh 😀 Igatahes üldiselt see kümnest lugema minek töötab ja mulle täitsa meeldib, et ma sellest sihipäraselt kinni pean. Muidugi võib juhtuda ka nii, nagu meil paar õhtut tagasi, et kell kümme läksin Plikale lugema, raamatu lõpuni oli viis peatükki (tavaliselt loen igal õhtul ühe) – poolteist tundi hiljem oli raamat läbi ja minul 7 tundi und ilmselt täis ei tulnud… Aga no nii põnevaks läks, et ei saanud pooleli jätta 😀

Mõtlesin teha sel aastal ühe ülevaatliku statistikafaili, kuhu kirja panna muuhulgas kõik trennid, raamatud, pusled, vaadatud videod/sarjad/filmid, joodud alkohol jne. Sest et statistika! No ja siis ma täna mõtlesin, et peaks nüüd minema vaatama, ega mul alkoholiprobleemi pole 😛 Suutsin juba alkoinfo lehel närvi minna, sest ma pidin seal valima punase veini all klaasi suurust ja kust krt mina teadma peaks, mis nende klaaside maht on. Seda tean, et pudel on 750ml, aga mina joon mõni õhtu nädalas ca 150ml, mitte pudeli 😀 Õnneks ikka taipasin suvaliselt proovida ja kui juba olin ära valinud, siis näitas küll, et väike klaas on 120ml, keskmine 175ml ja suur 250ml. Siis ma muidugi avastasin, et kangust ju peaks ka vaatama. No issanda püss, kust mina tean, kui kanget veini ma joon. Läksin vaatasin kapis kolme eri pudelit: 13, 14, 14,5. Heakene küll, oma faili arvutused teen siis keskmisega 14. Ja teile siis väga oluliseks infoks, et selle aasta peaaegu möödunud nelja nädala jooksul olen joonud 1,45 liitrit ehk ca 2 pudelit veini, mis on ca 16 ühikut ja naistele on nädalas ohutu kuni seitse ühikut, nii et alkohoolikut minust ilmselgelt ei saa 😀

Igaks juhuks arvutasin välja ka äärmiselt olulise teabe, et üks topelt gintonic annab 1,5 ühikut, nii et neid võiks nädalas juua 4,6 – tavalisi suisa 9. Kui ma nii palju jooks, siis oleks küll juba alkohooliku tunne ja see veel on ohutu kogus? 😀 Ühesõnaga alkoholiga on siin lood kontrolli all.

Trenniajad loksusid sel aastal nii kenasti paika, olen ülirahul. Eelmisel aastal ma olin pisut hädas, et Terje postitrenn, mis mu lemmik, oli täitsa valel ajal (samal ajal, kui teises saalis nädala ainus õhurõngas, kus ma ka käin) või siis jäi pidevalt ära, sest hilisemas trennis olime enamasti kirjas kahekesi ja kui eelmine (ehk siis õhurõngaga samal ajal) täis ei tulnud, tõsteti need kokku ja… Ikaldus. Ma üritasin ka mingil muul päeval käia alg/kesktase trennis, aga seal olid enamasti kõik nii edasijõudnud, et ma tundsin ennast lihtsalt saamatuna. Mulle küll anti alati lihtsam versioon, aga ma ei saanud tihti sellegagi hakkama ja kõik mu ümber olid nii osavad… Ma tean küll, et saamatuse tunne tuleneb 100% mu spordiga seotud lapsepõlvetraumadest, aga kuniks ma ei ole suutnud oma alateadvust selles osas ümber programmeerida, seni pean lihtsalt lihtsamaid trenne väisama 😀 Sel aastal tehti tunniplaan veits ümber, nii et nüüd on esmaspäeval pärast õhurõngast jõutrenn postiga + venitus, mida ma olin tahtnud pikalt proovida, aga mis varem mulle aegade poolest jällegi ei sobinud. Nüüd ma saan nii esmaspäeval kui neljapäeval kaks trenni järjest teha – neljapäeva õhtule tuli pärast hammockit Terje algajate postiakrobaatika. Olen seal nüüd paar korda käinud, seal on tõesti ainult algajad, saan nendega lihtsaid asju harjutada, mis mul isegi mitte peale aastat trennis käimist kõik sugugi perfektselt välja ei tule – aga enamik tuleb ja ülejäänuga saan mõnuga pusida. Rõõm, puhas rõõm! Pean ainult 2x nädalas sõitma ja saan neli trenni tehtud 😀 Mulle ikka NII VÄGA meeldivad kõik need trennid.

Ma peaaegu kunagi muidu trennis pilte ega videosid ei tee – sest noh, trenni teen 😀 Aga aasta lõpu trennikokkuvõtteks oli vaja, siis tegin. Ma videosid siia panema ei hakka, peate piltidega leppima, seega mu kõige suuremast lemmikust hammockist polegi miskit ette näidata.

Ma muidugi suutsin selga kohe aasta alguses vigastada täpselt samast kohast kui möödunud aasta augustis. Toona tegin hammocki trennis soojenduse ajal miskit valesti ja kuskil vasakul, umbes abaluust selgroo poole, hakkas midagi valutama. Ma mäletan, et see võttis toona ikka omajagu aega, et täitsa korda saada. Muudkui määrisin, trennides käisin edasi, vähemaks ta jäi, kuni lõpuks oli täitsa ok. Seekord siis kukkusin õhurõnga tunnis. Ja ma ei mõtle õnnetut kukkumist, vaid täitsa sihipärast vähe kiiremat liigutust rõngal, mis oli täitsa planeeritud… Ja tõmbasin sama koha ära. Esmaspäeval tõmbasin, neljapäeval veel käisin trennides, siis otsustasin, et kuna kuukaart sai just läbi, teen väikese pausi ja annan seljale puhkust. Lasin veel selja ära teipida, et kiiremini paraneks. No see nädal puhkust teibiga seljale kuidagi ei mõjunud – andis ennast täpselt samamoodi tunda iga päev, ei läinud paremaks ega halvemaks. Aga kui nädala pärast teibi maha võtsin, siis läks valu vähemaks. Nüüd sel nädalal sain esmaspäeval jälle trennid kenasti kaasa teha, neljapäeval küll posti soojenduses tegin pisut liiga (ise olin loll – tundsin, et pole hea, aga mõtlesin, et teen pisut teise nurga alt ja on ok, oleks võinud lihtsalt tegemata jätta) – loodan, et määrimisega ja puhkusega on esmaspäevaks jälle piisavalt ok. No ma ausalt ei oska enam kodus istuda, see nädal ilma trennita oli jube imelik.

Eelmisel sügisel olid meil Kaaslasega reality-reeded. Alguse sai see vist sellest, et tahtsin Mallukat näha. Pärast ühte gintonicut kannatas juba BSHd ka vaadata (aga seda üle osa ei jaksanud, sest ikkagi liiga piinarikas). Ja pärast seda, kui oli tunne, et vaataks veel midagi, siis Kaaslane sihitult ringi klõpsides leidis täiesti juhuslikult USA osalejatega Itaalias toimuva CIAO house’i nimelise kokkamise reality – kuna kokandussaated pole mind kunagi huvitanud, siis olin kindel, et mina seda vaadata ei viitsi, aga… Üllatusin, et oli põnev. No ja kui see läbi sai, siis avastasime Eesti Masterchefi, mida oli tol hetkel väljas kaks hooaega ja kolmandast paar osa. Vot ja Masterchefiga läks asi ikka päris käest ära. Oli vaja vaadata palju ja järjest, sest NII PÕNEV oli ja tahtsime teada, kes võidab 😀 Nii me vaatasimegi mõõdutundetult mitu nädalat järjest igal vabal hetkel, kuni jõudsime kolmandasse hooaega ja seda sai siis valge inimese kombel vaadatud, osa kaupa nädalas. Nii palju kannatas, et pool tundi pärast algusaega hakkasime pihta, siis sai reklaamid edasi kerida. Praegu mõtlen, et kas Inspira+ oleks saanud ka kohe samal õhtul vaadata, seal ju reklaame pole…? Ma ei tea telekast no mitte midagi, aga avastasime just, et hetkel näitab Inspira Soome Masterchefi ja kui tavalises sai vaadata alates viiendast osast, sest varasemad olid aegunud, siis sealt plussist näeb kõiki, me nüüd vaatame seda 😀 Seal on kirjas 6. hooaeg – Plika uuris välja, et tegelikult on see hoopis teine hooaeg ja Soomes ainult kaks neid ongi olnud – esimene 2013 vist, teine, mida me just vaatama hakkasime (Inspira meelest siis kuues), 2022, ja kolmas, Inspira arust seitsmes, vist alles Soomeski käib… Või ma ka ei tea. Igatahes see on täiega sõltuvusttekitav! Meil Eesti Masterchefiga läks ülihästi: lemmikud said finaali ja lemmikud võitsid ka. Soome oma päris nii äge ei ole kui Eesti oma, aga ikka põnev, seal küll oleme ainult 2,5 osa ära vaadanud, seega peale toidublogija pole lemmikuid tekkinud ja kõik näod meeles pole. Kes läbi vaadanud ja teab võitjat, ärge palun spoilige 😀

Lugemisega on jaanuaris kehvasti – neljast seni loetud raamatust on kaks Plika unejutu omad 😀 Nii all diivanil kui üleval lugeris on pooleli raamatud, mis pigem alguses ja kumbki veel ei kõneta, nii ma otsin pigem õhtuti muud tegevust. Aga ma sain just Läckbergi Fjällbacka sarja viimase osa raamatukogust ja ma vist loen selle vahepeal läbi, et lugemislainele tagasi saada, sellest vähemalt tean 100%, et köidab…

Pusledega on tunduvalt paremini läinud, sel aastal juba viis koos – aga neli neist on 500tk, mis on 2-3 tunni panemine, nii et need ei lähe väga arvessegi 😛 Üks 1000tk siiski ka:

Elu viie kassiga on absoluutselt oivaline, see pilt näiteks on tehtud Teedu koju jõudmise aastapäeval, 22. detsembril 🙂

Aga nüüd ma olen siin lobisenud piisavalt ja kell on hirmus palju, on aeg unejuttu lugema minna!

Järjekordne puhkus läbi

/ igapäevaelu, puhkus, raamatud, rõõm / 1 Comment

Möödunud kolme nädala jooksul jooksin igal hommikul 2km…

…lugesin võrkkiiges…

…käisin õekesega Paides enesearengufestivalil…

…aitasime õekese ja Kaaslasega emal ja tema mehel kolida Mai 5. korruselt, kus ema elas 33 aastat, mina 11 aastat ja õeke 5 aastat, meie praegusesse kodukanti ehk peaaegu kesklinna – üsna täpselt minu ja õekese vahele (elame õekesega üksteisest 600m kaugusel, ema juurde on meil mõlemal nüüd 350m), esimesele korrusele…

…lugesin rannas…

…puhastasin ja pesin ära kõik talveriided ja jalatsid ning panin need lõpuks ometi esikust ära…

…käisin üle poole aasta kiigujoogas – sel suvel on see vaid neljapäeva hommikuti rannas, nii et sain käia vaid puhkuse ajal…

…panin kahe päevaga kokku kolmveerand elu esimesest 3000tk puslest… (aga see tüütu ühevärviline taevas pole ennast järgmise üheksa päevaga ikka veel kokku pannud :D)

…käisin Kaaslasega rannas hommikust söömas…

…käisin õekesega Tartus ja nägin tee peal vikerkaart…

…käisin külas Kessul ja sain näppida tema tütre tuhatjalgset…

…ning süüa tema tütre Kihnust toodud hülgelihakonservi… 😀

…aga eelkõige jäävad seda puhkust meenutama mõnusad laisad hommikud terrassil hommikust süües ja lugedes – praktiliselt iga päev kolm nädalat järjest…

Puhkust läbivaks võtmesõnaks on aga hoopis magamistoa remont. Sellega tegeleb Kaaslane, mina olen toetav taustajõud. Millal valmis saab, pole aimugi. Ühtki pilti, avastasin, mul kah pole. Eesmärk on teha magamistuba võimalikult helikindlaks, sest Kaaslane on helide suhtes ülitundlik ja vajab magama jäämiseks täielikku vaikust – üritame tekitada olukorra, kus teismelised saavad elada ja meie samal ajal magada. Kõik lahti, igale poole rohkem villa ja muud, seinad paksemaks, massiivuks… Eks ole näha, palju see kõik lõpuks aitab.

Tänu remondile on kõik see aeg valitsenud kodus segadus, mille tõttu pole olnud motivatsiooni koristada ka seda, mida saaks… Alles nüüd viimasel päeval võtsin ennast kokku ja tegin alumise korruse enam-vähem korda.

Lugesin 23 päevaga läbi 15 raamatut – ca 220lk päevas, kokku pisut enam kui 5000lk. Olen krimi lainel – sain lõpuks ühele poole Jørn Lier Horsti kõigi William Wistingu seni tõlgitud raamatutega, lugesin läbi M.W. Craveni kõik kuus Poe ja Tilly raamatut (geniaalne! soovitan soojalt!), alustasin Camilla Läckbergi Fjällbacka sarja (meeldib, praegu pooleli neljas osa, natuke tobe on ainult see, et kõigis seni loetutes aimasin mingi osa lõpplahendusest ära üsna kiirelt).

All in all – võib rahule jääda. Aga kaalun tõsiselt veel nädala puhkuse võtmist, kui magamistuba valmis saab – lihtsalt selleks, et saaks kohustustevabalt korras kodus mõnuleda.

Tahaks veel kirjutada pikemalt trennist ja aiast ja kassidest, aga puhkus sai läbi, nii et ma ei tea, millal tegudeni jõuan 😀

Mmmmõnus 1. mai

/ elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Oh, mul on kõigest jälle blogimata. Mitte et miskit suurt ja olulist oleks toimunud, aga no ma tegelikult tahtsin jagada kaks viimast nädalavahetust, kui mõnus oli. Lihtsalt… Ei jõudnud tegudeni. Elu ise oli selleks liiga nauditav, ei jõudnud arvuti taha.

Üks nädalavahetus ma olin hirmus usin. Pesin ära aknad ja kardinad, puhastasin ja korrastasin külmkapi ja tegin veel köögis üht-teist, mida tavaliselt nii põhjalikult ei tee. Rõõm.

Teine nädalavahetus jälle nautisin vaikset laupäevahommikut. Mingi laps oli öösel kuskil ära, teine magas kaua, Kaaslane põõnas ka peaaegu lõunani. Lugesin raamatut, kass süles. Sõin hommikust. Panin nädala ostud kirja. Sorteerisin fotosid. Üleüldse ei teinud tol nädalavahetusel suurt midagi asjalikku, lihtsalt kulgesin ja mõnulesin. Panin puslet. No ja ok, blogisin tegelikult ka, terve rea postitusi tootsin pärast piltide ära sorteerimist. Aga need olidki rohkem pildipostitused, emotsioonide jagamiseni ei jõudnud, väsisin enne ära 🙂

Lugemise väljakutse gruppi raamatuarvustuste kirjutamisega olen lootusetult maas. Märts oli kuidagi hektiline, sünnipäevaplaanid ja pärast seda pidustustest taastumine – ei jõudnud eriti lugeda, veel vähem neist raamatutest kirjutada. Nüüd sai aprill ka märkamatult läbi. Ma ei tea, kas tagantjärele enam viitsin… Mida rohkem neid raamatuid koguneb, seda vähem viitsin 😀 Samas mul ON läbi loetud krimi väljakutse märtsi ja aprilli raamatud ja veel posu raamatuid, mis saab erinevatesse teemadesse paigutada… Võiks ju ennast ikkagi kokku võtta… Mõni päev… Neli märtsi, kuus aprilli ja esimene mai raamat ootavad muljetamist. Lihtsalt seda muljetamist tuleks teha kohe ja jooksvalt, kui ma aga loen, siis sageli arvutit see õhtu üldse lahti ei teegi, tööpäeva õhtutel kipub ka väsimus kiiremini tulema ja nii need “võlad” kogunevad.

Täna ärkasin küll esimest korda varakult ning hiljem veel mitu korda, aga siiski õnnestus sügavalt magama jääda, üles tõusin alles pisut enne kümmet. Siis käisime jõusaalis. Rattaga, sest ilm oli nii imeline – ja tänasest on ju Pärnus uus laiendatud tasuline parkimine, kuna meil aga jõusaali kuukaart homme läbi saab ja uut enne sügist ei tee, siis ei hakanud veel ostma seda kiipi, millega kuukaardi omanikud saavad auto iseteeninduskioskis tasuta parkimiseks registreerida. Pärast jõusaali käisime poes. Kodus kell kaks sõime hommikust. Sõitsime rattaga randa, lugesime raamatut – me kõik neljakesi, no Poiss küll ei lugenud, lugesime meie Kaaslase ja Plikaga.

Kui pingi peal kangeks jäime, tulime koju tagasi… Ja ülejäänud õhtu lugesin diivanil, kass(id) süles. Idüll!

Ma tõesti nii väga naudin lihtsalt Elu. Üldse ei pea miskit suurt toimuma, ei pea kuskil käima ega midagi tegema. Käimised ja tegemised on ka toredad, neid on vahelduse mõttes vaja… Aga ma ikkagi olen ogaralt õnnelik diivanil raamatu ja kassiga… Või puslega. Lihtsalt… Olla puhanud, oma kodus, oma kallitega. Nii et ma siis rohkem olen… Ja vähem blogin 🙂

Scroll to Top