Nipet-näpet pildikesi, mis märtsist-aprillist kogunenud on.
Kaaslane on väga praktiline, temale pole asjade välimus absoluutselt oluline. Selleks, et põletamist ootavat kraami hoiustada (ma ei mõtle siin muidugi puid ega briketti, vaid pigem väiksemat sodi – saepuru, puukoor, klotsid, põletatav paber jne), sobivad tema jaoks suurepäraselt igasugused suvalised pappkastid. Minu jaoks aga… No ütleme nii, et ma olen õppinud aastatega silma kinni pigistama, küll aga olen kustutanud näiteks päris palju köögis tehtud kassipilte sellepärast, et taust on nii jube 😀 Olin talle tegelikult pikalt rääkinud, et tuleks osta mingid sobivad esteetilise välimusega kastid, aga ega me ei olnud jõudnud selleni, et neid päriselt otsima minna. Enne sünnipäeva, külaliste ootuses, tekkis mul lõpuks vajalik motivatsioon, et see asi ära teha. Surfasime pisut ehituspoodide kodulehtedel, käisime Decoras koha peal näppimas ja lõpuks tellis Kaaslane kuskilt e-poest ära. Plastik võiks muidugi tugevam olla, aga ajavad asja ära ja visuaalselt on hulka parem kui enne. Mitte küll ideaalne, aga kordan endale, et “piisavalt hea” on parem kui mitte midagi 😛
Ametlikke “enne” pilte mul muidugi ei tulnud meelde teha, õnneks leidsin ühe Kaaslase tehtud pildi kassidest, kus kogu see jube kastimajandus üsna hästi näha on.
Ja nüüd siis nii:
Siin ahjupuude hoidiku peal olid ka varem kuhjas pappkastid ja nüüd siis selle asemel plastikust:
Juba linnukesed…
Kevadised temperatuurikõikumised on harilikud, aga ma ei mäleta, et varasematel aastatel oleks need NII suured olnud. Kui ikka ühel 3-kraadisel päeval käid veel talveparkaga ja kaks päeva hiljem 18-kraadisel päeval baleriinade ja tagiga jalutamas… Ajab juhtme kokku küll 😀 …
Ma olen nii harjunud kogu aeg positiivne ja tänulik olema, et kui vahele satub mõni selline päev, kus ma… Ei ole 😀 Siis on kohe nii imelik ja häiriv, et ei oskagi kohe kuidagi olla.
Nagu kõigil inimestel, on ka mul aeg-ajalt millegipärast kehv tuju, aga tavaliselt suudan ma ära analüüsida, mis selle põhjustas – väsimus, nälg, segadus, mõni erimeelsus kellegagi, tööjama vms. Ja kui on põhjus, siis on ju täiesti loogiline pahur olla, mistõttu on mul siis ka seda tunnet lihtsam aktsepteerida.
Eile hommikul aga ärkasin üles ja lihtsalt… Oli meh. Ok, võib-olla hall ilm natukene mõjutas, aga samas ma ei lase ennast üldiselt ilmast mõjutada – rõõmustan selle üle, mis on. Magada sain normaalselt, ärkasin pahuralt. Sõin kõhu täis – ei läinud tuju paremaks. Ükski asi, mis mind tavaliselt rõõmustab (pusle, raamat), ei pakkunud pinget. Sundisin ennast koristama, sest tean, et segadus trigerdab, kord rahustab. Kodu polnud küll megalt sassis, aga noh, igal pool oli natuke midagi. Ja see natuke midagi käis räigelt närvidele 😀 Koristamine ka ei aidanud – pigem tekitas masendust, et igal pool on NII PALJU KASSIKARVU. Ja mõtlesin, et ma olen ikka tõsine räpakoll. Sest ausalt, enamasti ma ei lase ennast neist üldse häirida 😀 Nunnude kasside vaatamine ja silitamine KA ei aidanud.
Lõpuks, kui ma olin enda meelest juba piisavalt palju koristanud, läksin duši alla ja katsusin ette kujutada, kuidas ma pesen kõik paha tuju maha 😀 No ja ma ei tea. Kas oli siis asi lõpuks selles, et kodu oli pisut rohkem korras või selles, et paha tuju voolas koos veega ära või hoopis selles, et hakkasime õekesega puslet panema… Aga õhtuks oli tuju enam-vähem okei.
Siiski, ülimalt veider oli terve päeva nii kehvas tujus olla, tavaliselt ma kulgen nädalavahetusel ringi, toimetan siin ja seal, lebotan niisama – ja olen selle kõige juures äärmiselt rahulolev, sageli ogaralt õnnelik. No ma kohe ei oska olla teistmoodi. Kehv tuju on ok, kuni sel on põhjus – ilma põhjuseta teeb täitsa nõutuks.
Ainus võimalik põhjus, samas mu arust üsna kehv – olen siin õige pisut tõbine olnud. Mitte midagi tõsist, sellepärast ei pädegi hea põhjusena. Aga nädala sees tuli mingi totakas kuiv köha, mitte hullud köhahood, aga iga natukese aja tagant natuke… Häiriv. Reedel jäin kodukontorisse ja jõin päeva jooksul ära neli kannu köhateed. Nina tilkus. Kolleeg, kellega päeval kõne tegin, kommenteeris, et hääl olla imelik. No ja huul oli paistes – alguses arvasin, et olen hammustanud, hiljem hakkasin juurdlema, et äkki hoopis ohatis – siiani ei tea, mul pole kunagi ohatist olnud ja külma ilmaga ma närin huuli kogu aeg… Ühesõnaga jah. Äkki siis sellepärast?
Aga köhatee vist mõjus, nüüd on köha juba üsna lahtine, nina enam nii palju ei tilgu, täna hommikul päike paistis ja ärkasin parema tujuga. Käisime jõusaalis ja poes ja… Kuna ilm oli nii ilus, läksime jälle randa jalutama. Nädal tagasi käisin Kaaslasega kahekesi, seekord jäi tema koju autot putitama, käisime õekese ja lastega.
Laste mänguväljakul sai päris pikalt oldud… Ma üritasin ka rippudes edasi liikuda, aga üldse ei jaksanud jalgu üleval hoida, ikka läksid maha 😀
Meil jäi mitmenädalane jõusaalipaus – ütleme nii, et jõudlus ei olnud täna just päris see, mis tavaliselt 😛 Kohe väga väsinud on olla. Ja pisut juurdlen selle üle, kui palju ma homses postitrennis teha jaksan 😀
Õeke käis Juustukuningates ja kuna seal oli muljetavaldavalt hea müüja, lahkus ta sealt 54€ võrra vaesemana ning viie juustu võrra rikkamana. Tuli meile õhtul juustuga külla, panime pusle kokku (pilti teen homme loomulikus valguses) ja jõime, khm, ühed gintonicud 😀
Nüüd on hirmus väsimus ja uni, milline üllatus, eks. Siiski mõtlesin, et kuna kassipilte on nii palju, võiks ikka miskit üles lükata.
Mul oli plaanis tavapärane mõnus-rahulik nädalavahetus kodus, pesu pestes ja õekesega puslet pannes.
Siis aga juhtus reedel nii, et OLI VAJA juua KOHE Kessuga veini. Ja Liis oli kohe nõus meid võõrustama ning mulle öömaja pakkuma.
Ja nii juhtuski, et ma läksin sel nädalal TEISEKS ööks kodust ära. Oleks varem teadnud, oleks Plika oma ürituse reedele planeerinud, a noh, ei teadnud ju 😀
Vaatasin igaks juhuks FB Tallinn-Pärnu autojagamise gruppi ka, et äkki saab sealt soodsamalt kui bussiga. Leidsingi ühe tüübi, kes ütles, et tal endal Tallinna asja pole, aga kui saab piisavalt huvilisi, võib sõita. No ja nii juhtuski 😀 Kuna ta pakkus uksest ukseni teenust, viis ta kõigepealt kaks inimest Tallinna lähedale ja siis minu kesklinna… Sest mul oli vaja Liisi töö juurest läbi käia ja võtmed saada, et me saaks Kessuga juba Liisi juurde kütma minna, kuniks ta ise töölt koju jõuab. Lõpuks viis tüüp mu kesklinna ja seejärel tagasi Nõmmele. Appike, ma olin nii tänulik, sai palju kiiremini ja mugavamalt kui ühistranspordiga.
(Aa, ja ma ei tea, kas see FB-st silma jäänud info on legit või mitte, aga eeldusel, et on, valisin eriti õige päeva Liisi juurde minekuks :D)
Kui me Kessuga Selveris kokku saime, et Liisile kaheksajalaga veini otsida – no appi, täiesti selline tunne oli, nagu oleks 20 olnud. Leidsime veini, hoolimata sellest, et Liis saatis vale veini pildi. Üritasime otsida Liisi juhiste järgi tema kuuri, edutult. Küsisime nõu välja suitsu tegema tulnud naabrilt, kes ei osanud aidata muuga, kui öelda, et SEE kuur küll ei ole (Kessu pisut hiljem samale naabrile: “Ära veel politseid kutsu”). Käisime, mobla taskulamp sisse lülitatud, kõik kuuriuksed läbi, enne kui lõpuks õige leidsime… Ja no kanalas puuvargil käimine on inside joke nüüd. No niiviisi naersime, nagu need kinnised veinipudelid kotis oleks juba manustatud olnud 😀
Puudega naine
Õhtu oli muidugi absoluutselt fenomenaalne. Kui Liisiga me näeme küll pigem harva, aga siiski üsna regulaarselt, siis Tartusse on mul veel vähem asja, seega Kessuga oleme kohtunud veel kaootilisemalt. Ja kui me siis seal veinitasime ja jutustasime ja mängisime ja naersime, siis ma mõtlesin, et see on ikka absoluutselt kriminaalne, kuidas ma olen enamik ajast lihtsalt siin Pärnus ja peaaegu kunagi kuskile ei jõua, kui on olemas Minu Inimesed mujal linnades, kellega PEAKS kogu aeg selliseid õhtuid korraldama, sest neid on NII VÄGA vaja. Seega – mis muud, kui edaspidi paremini.
Kaardimäng “Shit happens” sobis õhtusse kui valatult. Reeglid lihtsad – iga mängija saab kolm kaarti, kus on kirjeldatud erinevad piinlikud olukorrad, igaühele märgitud misery index. Neljanda kaardi tekst loetakse ette ja pead pakkuma, kuhu see ülejäänud kolme kaardi skaalal sobituks. Punktiarvestust me ei pidanud, oli niisamagi lõbus. Ainult et me oleme kõik nii vasakule, et mina näiteks leidsin ühe üsna kõrge misery indexiga kaardi, mis minu jaoks oleks pigem “jee, kui äge” 😀
Nii Liis kui Kessu pidid laupäeva hommikul tööle minema, mina aga suundusin pärast ülaloleva kohustusliku kassipildi tegemist Haide poole, keda pole ka mitu aastat näinud. Ta elab Liisiga ühes kandis ja mul täiega vedas, et tal ei olnud nii viimasel minutil mingeid muid plaane, seega sain talle külla minna. Enda meelest paariks tunniks, aga noh… Jõudsin hommikul pisut peale üheksat, lahkusin veidi enne nelja… Ja kindlasti jäi enamik jutte ikka rääkimata 😀
Nii et koju jõudsin alles laupäeva õhtul kell kuus, intensiivsest suhtlemisest väga väsinud (võib-olla oli väsimuses oma osa ka eelmisel õhtul joodud pudelis veinis, aga seda ma ei kinnita ega lükka ka ümber :D).
Hoolimata väsimusest olin tubli ja keetsin suppi. Ja olin hiiglama üllatunud, kui lapsed mõlemad sõid ja kiitsid 😀 Nad nimelt aasta-paar tagasi ütlesid täpselt sama supi kohta, et neile ei maitse – no ja sellepärast ma polegi enam aastaid peaaegu üldse suppi teinud. Jumal tänatud, et lapsed arenevad!
Täna oli plaan minna jõusaali ja seejärel massaaži. Kuna Kaaslane oli reisist väsinud ja magas kaua, jõudsime ainult massaaži 😀 Ilm oli imeline, jalutasime hiljem pikalt rannas, samme sai õhtuks kokku 13500.
Pusle on kah pooleli, aga sellest mõni teine kord. Näiteks siis, kui see on koos. Nüüd tahaks magada.
Igal juhul oli imeliselt tore üle pika aja näha Minu Inimesi ja rääkida Tähtsaid Jutte. Nii väga on vaja neid kohtumisi.
Kaaslase komandeeringust ja laste vaheajast tulenevalt on kõik rutiin sellel nädalal aknast välja lennanud. Jäi ära nii minu ja Kaaslase ühine jõusaalis käimine kui ka kõik Plika trennid, millega tuleb harilikult arvestada ja mille ümber õhtuseid ühiseid söögiaegu klapitada.
Seega kasutasin juhust ja broneerisin endale mitu trenni õhtutele, mis mulle tavaliselt ei sobi. Tavapärase kahe asemel isegi kolm – sest nädala sees jõusaali polnud ja uue kuukaardi esimene trenn jäi mul ju autojamade tõttu ära, mistõttu alustasin toda nädalat poolikult ja nüüd saingi “üle jäänud” aja ära kasutada.
Lisaks hakkas Plika ajama, et kuna on vaheaeg ja Kaaslane on nagunii ära, siis äkki ma tahaks ka üheks ööks kodust ära minna, et ta saaks sõpradega koosviibimise korraldada. Ma sellest mõttest just eriti vaimustuses polnud, sest mulle meeldib oma voodis magada, aga otsustasin, et hea küll, võib ju kah. Algne plaan oli ööseks õekese juurde minna, aga tema jäi just eile haigeks, nii et läksin hoopis ema juurde. Hea oli see, et sain emaga jutustada ning imemaitsvat sööki (kartuli-lillkapsa puder, veisehakkliha-peedi kotletid, hommikusmuuti), mitte nii hea aga see, et diivanil ja harjumatute taustahelidega (solisev radiaator, tiksuv kell) mu unekvaliteet just nii hea polnud kui oma voodis – Garmini äpp näitab küll pisut üle kaheksa unetunni, aga täna olen terve päeva üsna väsinud olnud.
Õhtusesse trenni oleks suurima heameelega minemata jätnud ja selle asemel lihtsalt diivanil külitanud, aga olin ju juba kirjas ja hammock kui minu esimene ja pikaajaline armastus on prioriteeti posti üle nagunii. Nii et muidugi ajasin ennast diivanilt kolme kassi alt püsti ja sõitsin kohale.
Alguses soojenduse ajal (mille taustaks on alati väga vali muusika) oli küll tunne, et appi, ma ei taha siin olla ja ma ei jaksa midagi, aga kui päris trenniks läks ja muusika vaikseks keerati, siis… Sain hakkama küll, nii mõnigi asi tuli natuke paremini välja, mis veel eelmine kord ei tulnud. Oleks ilmselt pareminigi tulnud, kui ma poleks eilsest trennist igal poolt nii valus olnud 😀 Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule.
Mainisin, et eelmisel nädalal oli posti trennis ikaldus, räägin siis selle loo ka ära. Algajate trennis oli mingil põhjusel üks nii igas mõttes edasijõudnu, et talle oli vaja kogu aeg paralleelselt raskemaid harjutusi anda. Olime ainult kolmekesi – ja kolmas tüdruk on ka piisavalt pikalt käinud, nii et saab igast harjutusest juba esimese korraga aru, talle pole midagi vaja mitu korda ette näidata. Tavaliselt on trennis minusuguseid algajaid rohkem ja edasijõudnuid pole üldse. Siis on alati rohkem pusimist ja näitamist ja kõik on väga ok. Seekord aga oli mul just autojama tõttu kaks nädalat vahele jäänud ja ma mäletasin tavalisest veel vähem. Ja ei saanud peaaegu mitte millegagi hakkama. Ja treeneri tähelepanu oli rohkem tolle edasijõudnu raskematel harjutustel. Ilmselgelt ainuõige ja loogiline lahendus oleks olnud lihtsalt rohkem ette näitamist paluda, aga kuna mu aju ei teinud minuga koostööd, siis tundsin ennast selle asemel lihtsalt nagu mingi loll ja põhimõtteliselt tegelesin pigem pisarate neelamise kui trenniga. Raske on, kui alateadvus trikke teeb. Mul on spordiga teatavasti suurema osa elust üsna kehvad suhted olnud, alles viimastel aastatel oleme ettevaatlikult sõbraks saanud. Ja mingid olukorrad, nagu näha, endiselt trigerdavad täiega. Too kord juhtus olema üks neist. Ja siis ma jälle kurvastasin, et minu prioriteetide hulka ei mahu praegu teine postitantsu trenn nädalas ja seega ma olengi aeglasem õppija ja… Mõtlesin, kas üldse peaks jätkama. Aga sel nädalal teise treeneriga trennides mul muidugi sellist tunnet polnud ja sain hakkama nii ühe kui teisega (muidugi oli sama palju asju, millega ikka veel ei saanud, aga mis siis :D), nii et lähen järgmine nädal jälle oma tavapärasesse trenni ja loodan, et seal on jälle rohkem algajaid ja mitte ühtki NII edasijõudnut 😀 Eks siis ole näha.
