Rutiinivaba nädal
Kaaslase komandeeringust ja laste vaheajast tulenevalt on kõik rutiin sellel nädalal aknast välja lennanud. Jäi ära nii minu ja Kaaslase ühine jõusaalis käimine kui ka kõik Plika trennid, millega tuleb harilikult arvestada ja mille ümber õhtuseid ühiseid söögiaegu klapitada.
Seega kasutasin juhust ja broneerisin endale mitu trenni õhtutele, mis mulle tavaliselt ei sobi. Tavapärase kahe asemel isegi kolm – sest nädala sees jõusaali polnud ja uue kuukaardi esimene trenn jäi mul ju autojamade tõttu ära, mistõttu alustasin toda nädalat poolikult ja nüüd saingi “üle jäänud” aja ära kasutada.
Lisaks hakkas Plika ajama, et kuna on vaheaeg ja Kaaslane on nagunii ära, siis äkki ma tahaks ka üheks ööks kodust ära minna, et ta saaks sõpradega koosviibimise korraldada. Ma sellest mõttest just eriti vaimustuses polnud, sest mulle meeldib oma voodis magada, aga otsustasin, et hea küll, võib ju kah. Algne plaan oli ööseks õekese juurde minna, aga tema jäi just eile haigeks, nii et läksin hoopis ema juurde. Hea oli see, et sain emaga jutustada ning imemaitsvat sööki (kartuli-lillkapsa puder, veisehakkliha-peedi kotletid, hommikusmuuti), mitte nii hea aga see, et diivanil ja harjumatute taustahelidega (solisev radiaator, tiksuv kell) mu unekvaliteet just nii hea polnud kui oma voodis – Garmini äpp näitab küll pisut üle kaheksa unetunni, aga täna olen terve päeva üsna väsinud olnud.
Õhtusesse trenni oleks suurima heameelega minemata jätnud ja selle asemel lihtsalt diivanil külitanud, aga olin ju juba kirjas ja hammock kui minu esimene ja pikaajaline armastus on prioriteeti posti üle nagunii. Nii et muidugi ajasin ennast diivanilt kolme kassi alt püsti ja sõitsin kohale.
Alguses soojenduse ajal (mille taustaks on alati väga vali muusika) oli küll tunne, et appi, ma ei taha siin olla ja ma ei jaksa midagi, aga kui päris trenniks läks ja muusika vaikseks keerati, siis… Sain hakkama küll, nii mõnigi asi tuli natuke paremini välja, mis veel eelmine kord ei tulnud. Oleks ilmselt pareminigi tulnud, kui ma poleks eilsest trennist igal poolt nii valus olnud 😀 Lõppkokkuvõttes jäin väga rahule.
Mainisin, et eelmisel nädalal oli posti trennis ikaldus, räägin siis selle loo ka ära. Algajate trennis oli mingil põhjusel üks nii igas mõttes edasijõudnu, et talle oli vaja kogu aeg paralleelselt raskemaid harjutusi anda. Olime ainult kolmekesi – ja kolmas tüdruk on ka piisavalt pikalt käinud, nii et saab igast harjutusest juba esimese korraga aru, talle pole midagi vaja mitu korda ette näidata. Tavaliselt on trennis minusuguseid algajaid rohkem ja edasijõudnuid pole üldse. Siis on alati rohkem pusimist ja näitamist ja kõik on väga ok. Seekord aga oli mul just autojama tõttu kaks nädalat vahele jäänud ja ma mäletasin tavalisest veel vähem. Ja ei saanud peaaegu mitte millegagi hakkama. Ja treeneri tähelepanu oli rohkem tolle edasijõudnu raskematel harjutustel. Ilmselgelt ainuõige ja loogiline lahendus oleks olnud lihtsalt rohkem ette näitamist paluda, aga kuna mu aju ei teinud minuga koostööd, siis tundsin ennast selle asemel lihtsalt nagu mingi loll ja põhimõtteliselt tegelesin pigem pisarate neelamise kui trenniga. Raske on, kui alateadvus trikke teeb. Mul on spordiga teatavasti suurema osa elust üsna kehvad suhted olnud, alles viimastel aastatel oleme ettevaatlikult sõbraks saanud. Ja mingid olukorrad, nagu näha, endiselt trigerdavad täiega. Too kord juhtus olema üks neist. Ja siis ma jälle kurvastasin, et minu prioriteetide hulka ei mahu praegu teine postitantsu trenn nädalas ja seega ma olengi aeglasem õppija ja… Mõtlesin, kas üldse peaks jätkama. Aga sel nädalal teise treeneriga trennides mul muidugi sellist tunnet polnud ja sain hakkama nii ühe kui teisega (muidugi oli sama palju asju, millega ikka veel ei saanud, aga mis siis :D), nii et lähen järgmine nädal jälle oma tavapärasesse trenni ja loodan, et seal on jälle rohkem algajaid ja mitte ühtki NII edasijõudnut 😀 Eks siis ole näha.
