igapäevaelu

Ritsik kutsus mind oma ringilastele rääkima, kuidas on elu viie kassiga. Kaasa tulid Teet (sest kuidas muidu!) ja Plika – assistendiks, et vajadusel Teeduga majandada, kui mina ei saa. Rääkisin (ilmselt liiga palju ja liiga kiiresti :D) ja näitasin nunnusid kassipilte (oleks võinud veel rohkem näidata). Teet oli muidugi hitt. Ja kui ära läksime, oli üks ringilastest Teedust pildi joonistanud, mille ta meile kinkis. Nii armas!

Pärast õhtusööki istusin “korraks” pusle taha… Nüüd on peaaegu öö ja mitte midagi muud ei jõudnudki teha 😛 Sain kokku alt vasakust nurgast paadid (või jahid või mis iganes need seal on) ja kogu taeva. Kuna 1500tk pusle kaks ülemist rida ei mahu korktahvli peale ära, siis eraldasin need lihtsalt. Lõpuks libistan pusle pildi tegemiseks lauale, siis saab korralikult kokku. Seni läheb igatahes päris lobedalt, ainult aeg kaob kuidagi kiirelt käest 😀

Siimu käis muidugi kah “abiks”. Hiljem magasid Teeduga diivanil mu selja taga, nii et ma lõpuks ise ära ei mahtunudki…

Järgmisena siis vesi ja lõpuks majad… Aga raamatul ootab ka veel 50lk lugemist, neljapäeval on tähtaeg, pikendada ei saa – seega peab prioritiseerima… Pusle võib oodata.

Pidin eile õhtul enne magama minekut kolmest nunnust veel ühe pildi klõpsima:

Läks nii, et me ei käinudki sel nädalavahetusel jõusaalis. Kaaslane tegi kuidagi seljale liiga ja pidas paremaks vahele jätta. Mul polnud “popipäeva” vastu miskit, sest ma nagunii käin pidevalt trennis ja kodus olla on mõnus.

Tänane päev möödus eranditult puslede lainel. Lõpetasin ühe…

…ja alustasin praktiliselt kohe teisega. Õeke käis ka abis. Seekord vähe keerulisem – 1500tk ja üsna kirju. Ma üldiselt väldin igasugu suurlinna vaateid, need kribud pilvelõhkujad pole üldse minu teema. Aga selle valisin ja ostsin täitsa ise, täna võtsin pakilt alles kile ümbert ära… Need värvid olid lihtsalt nii ilusad. Loodan, et kokku panna pole väga keeruline, aga eks seda näitab aeg. Täna jõudsin ainult tükid sorteeritud, ääred kokku ja alt nurgast lapikese ka… Õde pani kokku kõrgeima hoone. Eks näis, kas ma nädala sees jaksan ka miskit kokku panna või jääb järgmist nädalavahetust ootama.

Aga nii mõnus oli… Selline rahulik perekondlik olemine. Õekese nooremad poisid olid ka siin, enamik ajast küll mängisid telefonis või switchis, aga noorim vahepeal joonistas, samas kõrval õppis Plika Kaaslase abiga möödunud poole nädala matemaatikat… Sihuke idüll. Mille vahele kostus ülakorruselt arvutis mängiva poisi karjumist ja kohati üsna krõbedaid väljendeid 😀

Õhtul lugesin vanu kassiteemalisi blogipostitusi ja otsisin kassipilte, selle käigus jäid silma mitmed vahvad laste titepildid, mida neile blogist näitasin – järgmisena pidin näitama, milline nende lastetuba kunagi oli jne. Asi päädis sellega, et Plika vaatas läbi kõik mu fotoalbumid titeeast kuni 20-ndate alguseni – täpselt kuni Londonisse kolimiseni. Vanu pilte oli nii äge vaadata, albumid olid toredad ja blogi lugeda täielik nostalgia – tekkis jälle õhin ja soov fotoraamatuid teha… Äkki peaks selle projekti ette võtma, selle käigus saab ehk siis ka tagantjärele blogisse nii mõnedki asjad, millest toona jooksvalt blogida ei jõudnud? Mõtlen…

Aga pean tunnistama, et tõesti suure heldimusega vaatasin kõiki pilte. Võis mu vana kodu ju olla väsinud ja kulunud, aga siiski nii nunnu ja hubane… Hea on praegu tagantjärele nostalgitseda, istudes oma praeguses ilusas soojas korras kodus… 😛

Mul on ikka äraütlemata hea meel, et olen elu nii pikalt blogis talletanud. Ilma selleta ei mäletaks enamikke asju. Teen kindlasti endale kunagi ka blogiraamatu.